asendit ja liigutusi. Kassas töötades on just kõik need ära mainitud hoiakud olulised. Kliendid jälgivad seda, kuidas ma teenindan ning nendega suhtlen. Nad saavad näogrimassidest aru, kui mulle midagi ei meeldi või kui ma olen vihane. Üldiselt ma üritan ikka seda jälgida, kuidas ma kehakeelt kasutan, aga ega see lihtne ei ole. Toon näite kliendist, kes ütles, et Te tundute nii kurb olevat. Mis sest, et ma naeratasin ja üritasin seda varjata. Kahjuks sai kehakeel minust võitu. Samas klient tegi mulle väga armsa üllatuse, kinkis šokolaadi, et mu tuju paremaks läheks. Kehakeel on minu jaoks väga oluline, eelkõige just klientide pärast. Sest minu halvad meeleolud võivad ka neile edasi kanduda. Keegi ei taha ju mossis teenindajaga tegemist teha. Aga kui ma tõesti ei oska seda kehakeelt nii hästi talitseda, siis ma ei pruugi klienditeenindajaks sobida. Kuid elus on kõik õpitav.
käitutakse ebaviisakalt, siis on ka kliendid nördinud. Kliendid ei ole milleski süüdi, kuid töötaja mitte tahtmine töötada, rikub tujusid teistel ja ka ettevõte mainet. Oman ise ka kogemust töötamises, töötasin kolm suve. Alguses olin giid ja kaks järgmist suve olin hotelliteenindaja. Mõlemas töös on tähtis end täielikult pühendada tööle, sest siis tuleb kõige paremini töö välja. Suheldes inimestega olin sõbralik ja naeratasin, mis muidugi meeldis inimestele ja nad suhtusid minusse palju paremini. Viivi Luik kirjutas oma artiklis sügavamõttelise lause, mida ta oli kuulnud tuttavalt. Orjad teevad sellepärast, et nad peavad, vabad inimesed teevad sellepärast, et nad ise tahavad. See on igaühe omaenda otsus, kas ta tahab olla ori või vaba inimene! Selline lause paneb mõtlema, kes me oleme siis? Kas oleme need, kes ei taha töötada ehk orjad või hoopis tahame tööl käia, siis oleme vabad inimesed
Nad meisterdasid auto moodi sõidukeid, mis lendlesid õhus. Tundus, et olin jõudnud bussipeatusesse, kus minu ette õhku ilmus koheselt buss. Bussis oli mitmeid öölasi, nad kutsusid mind sõitma ning ma astusin bussi peale. Seal kuulsin ma esimest korda nende jutuajamist. See oli minule mõistmatu keel, kuid sain aru, et nad teretavad mind, see tere kõlas umbes nii „ööta“. Noogutasin neile vastu ja sõnasin tere. Öölaste lapsed kihistasid naeru, mina naeratasin neile vastu. Otsustasin aknast välja vaadata, kuhu me teel olime, aga minu üllatuseks ei olnudki bussil aknaid vaid oli klaaspõhi. Sealt paistsid öölaste majad nagu taevasse kõrguv trepp ja neid oli seal palju. Tundsin, et oleksin nagu sattunud muinasjuttu. Ühel hetkel käis kriiskav krigin ning buss pidurdas järsult, tundsin, et kukun kuskile maha. Ehmatasin ning leidsin ennast purjeka põrandalt voodi eest. Kajutis oli alles pime. Ajasin ennast püsti ning
õpikuid, mis ma tol päeval otsustasingi tagasi viia. Õpikuid tagastades raamatukoguhoidja ärritus, pilkkontakti me ei saavutanud. Ta asus raevukalt lappama paberkataloogi, internetikataloogi ja siis veel suurt märkmikku. Ütlesin teenindajale rahulikut, et kõik õpikud vormistas ta sügisel minu lugejakaardile. See ärritas raamatukoguhoidjat veelgi rohkem. Ta viskas minu lugejakaardi mulle ette ja käratas: ,,Mhh! Vaata ja kontrolli!" Säilitasin rahu ja naeratasin. Vastasin: ,,Tänan! Sügisel õpikuid laenutades Te ütlesite, et kirjutate kõik raamatud minu lugejakaardile!" Seepeale pobises raamatukoguhoidja pahuralt: ,,Üks klass jagatakse pooleks, siis veel pooleks ja siis veel pooleks! Mina pean siin järge pidama!" Mina vastasin rahulikult: ,,Mina sain sügisel neli komplekti õpikuid ja nüüd ma need tagastan." Raamatukoguhoidja sahmis pahuralt edasi. Lappas kataloogi ja vaatas arvutit. Küsisin: ,,Kas ma võin lahkuda
vaatasime kõiki ronge ja lugesime ka infotahvlit. Tegime ka kõikjal palju pilte. Seal kus olid istumise pingid ja kus said inimesed istuda oli seinapeal üks nupp mida sai vajutada. Minu tuttav proovis seda vajutada aga arvatavasti vajutas ta seda liiga õrnalt ning midagi ei kostunud kõlaritest ning ta mõtles, et see on niisama ilujaoks ja läks siis edasi. Kui mina seda nuppu kõvemini vajutasin hakkas kõlaritest tulema sellist undamist ja häiret, et me kõik saime hirmu nahka kuid mina naeratasin kergelt selle peale. Veel käisime me haapsalu poodides, kusagil postkontori taolises kohas ja veel ühes kohvikus keha kinnitamas kus me sõime isuäratavat ja väga maitsvat praadi.Magustoiduks võtsime päris kallid koogid aga polnud hullu. Sõime kenasti kõhu täis ja läksime jalutama. Me tegime päris suure tiiru haapsaluvahel enne kui mulle leitsime meelepärase kingituse. Rootslane lubas meil endil valida mida me kingituseks saada tahame.
Need pidid sünnituse esile kutsuma. Emakas küll avanes aga väga,väga aeglaselt. Sünnitus kestis 48 tundi, aga mina ikka ei tahtnud veel välja minna. Ma jäin sünnitusteedesse kinni. Arstid lükkasid mind jõuga välja. Kui ma lõpuks välja jõudsin siis mul oli nabanöör mitu korda ümberkaela. Ma olin 51 cm ja kaalusin 3,75 k g. 1. aasta jooksul Ma käisin esimest korda vannis 5 päevasena. Mulle väga meeldis vannis mängida. Esimest korda naeratasin ma juba esimesel päeval. 3kuuselt sõin mina hernesuppi ja see oli minu lemmiksupp. Arstid riidlesid emmega aga pärast arst ütles et kui laps tahab ja mingeid probleeme ei tekita siis võib. 3kuuselt tuli mul esimene hammas. Rinnapiima sain kuni aastaseni. Aga kõike muud sain juurde. Aastaselt oli mul juba väga palju hambaid suus.Esimest korda lalisesin kahe kuuselt. Esimest korda naersin häälega 2,5 kuuselt. Hakkasin pead tõstma 2 kuuselt. Ma hakkasin keerama 3,5 kuuselt
Loomulikult me oleks minema sõitnud, me ei olnud ometi selliste asjadega võõrad . Aga kuradile see, meil olid turvavööd peal ja me ei olnud teinud midagi halba. Niisiis me peatusime. Me ütlesime:" Me niisama jamasime. Me teesklesime politseid, pole ju suur asi ? Vabandame." Politsei enamjaolt naeris ja sellest ei tulnud suur probleem. Aga siis mõned jobud ilmusid välja, üks neist fotograafidest, kes istus terve päeva ja kuulas politseiraadiot ja tegi pilti. Idioot nagu ma olen naeratasin laialt talle, sestsee meedia värk oli minujaoks uus. Oli lahe olla ajalehes, ei loe kas lõin mõne ilusa värava või pidas politsei mind kinni. Sellepärast naeratasin ma laialt ning mu sõber tegi seda veel hullemaks. Ta lasi pildi ära raamida ning pani selle oma seinale ning see vanamees, kas tead mida ta tegi ? Ta hakkas andma intervjuud, et ta tõesti oli tore vanamees kirikust, kes tahtis lihtsalt prostituute aidata. Ära jama! Aga see lugu oli õhus natukene aega
tegevuse algamisel üles tõsteti ning näidendi lõppedes taas alla lasti. Näitlejad olid kõik omamoodi head ning suutsid raamatu tegelaste iseloomu hästi välja tuua. Rauno Kaibiainen pidi mängima Mardut ning see tuli tal päris hästi välja, arvestades sellega, et mees pidi ümber lülituma nii taluellu kui ka 9-aastase poisi rolli. Ta oskas hästi emotsioone edasi anda. Alguses, kui ta õhinal seletama hakkas, milline saar see Abruka ikkagi õigupoolest on, naeratasin peaaegu terve aja. Mitte sellepärast, et naljakas oleks olnud, vaid vahva oli. Ta suutis hästi näoilmeid manada kord oli ta rõõmus, kord mittemidagiütleva näoga, kord murelik ja kurb. Väga meeldis mulle vares Mihkli osa täitnud Indrek Apinis. Juba tema hoiak suutis inimesed naerma panna, rääkimata nendest kraaksatustest, mida ta aeg-ajalt tegi. Kui vares oleks inimene, siis oleks ta just selline. Arvan, et väga vähesed suudaksid tekitada publikus sellist
tahtis. Jõuluöösi tuli süüa 7, 9 või 12 korda, siis on inimesel uuel aastal jõudu, jaksu ja tervist, tema tööd õnnistatud ja tal pole leivapuudust. Söögikord ei tähendanud kere täisparkimist, piisas ka mõnest suutäiest. Kui mõni toidupala kukkus laua alla, ei tohtinud seda üles võtta ja üldse ei tohtinud jõuluajal laua ja voodi alla valgust näidata ega sinna vaadata. Sinu ema on ikka vanaaja jõuludega kursis, meie peame neid nagu vanast. " Ma naeratasin vanaemale ja läksin oma tuppa voodisse ja jäin magama, unes nägin ma jõuluvana ma jooksin kohe ta juurde ja rääkisin seda mida vanaema oli mulle rääkinud. Ta kiitis mind ja ütles: ,,Sina poiss oled väärt head kingitust, mine nüüd rahulikult magama" . Äkitselt oligi ta kadunud ja ma jäin rahulikult magama teades ,et olen aidanud jõuluvana.
valdamise hindasin ma heaks, sest alguses praktika ettevõttesse minnes ei osanud ma õieti kõike teha, kuid lõpuks sain ma selle üpriski selgeks. Mina arvan ka, et nii lühikese ajaga pole võimalik valdada kõiki töövõtteis väga hästi. Ka misain manu praktika juhendaja hindas minu õigete töövõtete valdamise heaks. Pinge ja stressitaluvuse hindasin ma endal väga heaks, sest enda arvates sain ma hästi hakkama klientidega, kes polnud millegagi rahul ning hakkasid kurjustama ning naeratasin alati klientidele kui nad tulid abi paluma või lahkusid poest. Ka minu praktika juhendaja arvas, et ma sain pinge ja stressiga hakkama ning hindas selle väga heaks. Uute olukordadega kohanemise hindasin ma endal väga heaks, sama arvas ka minu praktika juhendaja. Tööaja efektiivse kasutamise hindasin ma endal heaks, sest minu arvates oleks jõudnud tööaja sees teha rohkem töid. Minu praktika juhendaja hindas samuti tööaja efektiivse kasutamise heaks
Päeval anti koondamisteade, samal õhtul kella 17-ks pidin ära saatma oma keskkonnatehnoloogiaalase magistritöö. Olin selle nimel rabelenud kuus aastat ja just sellest päevast pidi saama ühe väga pingelise perioodi lõpp. Oi jumal, oli alles vastik sokk! Lõi ikka tummaks. Alles kaks nädalat tagasi oli jutt, et raha tuleb küll siit-sealt vähemaks võtta, kuid olge rahulikud, omad jäävad alles. Ma midagi välja ei näidanud. Seisin seal rahulikult ja naeratasin. Tegin oma töö lõpuni ja ütlesin ,,tsau!", läksin oma autosse. Ja nutsin. Mehele esimese hooga ei rääkinudki, oli ju veel kaks kuud aega töölt lahkumiseni. Lastele rääkisin, nemad lohutasid, et ema, kindlasti leiad midagi. Naersime veel, et ju 17 maakas, kasvatan maheköögivilju venna põllu peal, kartul ja salatid olemas, moosid keedetud, nälga ei jää. Ma arvan, et nüüd on juba küll probleem. Mul pole selle haridusega midagi peale
kellegile. Sa vaatad ja imestad, kuidas ma jaksan koguaeg naerda. Sa arvad, et tunned mind läbi ja lõhki, aga tegelikult pole sul õrna aimugi, et see võltsnaeratus varjab minu sees olevat segadust ja kurbust. Ühel hetkel sa avastad, et ma pole enam õnnelik. Sa sead endas kahtlusele kõik, teed haiget mulle oma kahtlustega, tujutsemistega, ükskõiksusega-ühesõnaga kõigega. kuid sa ei tea et need hetkel, mis ma sinuga veetsin ja millal ma sinuga koos olles naeratasin. Need olid tõelised. Sa arvad, et sa pole minu jaoks enam piisavalt hea, et sa ei suuda mind õnnelikuks muuta. kuid kas sa kunagi oled küsinud endalt:mis on õnn? mis sa arvad, mis teeb mu õnnelikuks? Ma olen üpriski kindel, et ei ole ning sa ei teagi, et see oled Sina. Kõik sinuga, mis puudutab sind ja mis ei puutuda. aga sellel polegi vahet, mis puudutab ja mis mitte. tähtis on see, et sa oled mu kõrval ja et oleksid õnnelik. See, et sa oleksid rahul, sest mina olen rahul, kui
Ma võtsin seda kui kiremõrva. 22 IKE Kui ma minema kõndisin, mul kadus teel raudteejaama teadvus ära. Kui ma endale uuesti meelde tulin, olid mul piletid käes, ma seisin perroonil. Süda pumpas pisaranäärmetesse adrenaliini. Istusin sisse. Ja kui rong liikuma hakkas, ma vaatasin aknast välja ja naeratasin. Ma olin kindel, et kõik, mis ma elult loota võisin, oli lõppenud ja ma sain tagasipöördumatult liikuda kõige hullemasse, mis reaalsusel mulle järel oli. KIOKO Mida ma sellest arvama pean? IKE Ma arvan, et kui sa usud, et ma armastasin sind, siis see on õigluse kõrgeim määr. Nii palju, kui seda on.
:* - Sa vaatad ja imestad, kuidas ma jaksan koguaeg naerda. Sa arvad, et tunned mind läbi ja lõhki, aga tegelikult pole sul õrna aimugi, et see võltsnaeratus varjab minu sees olevat segadust ja kurbust. Ühel hetkel sa avastad, et ma pole enam õnnelik. Sa sead endas kahtlusele kõik, teed haiget mulle oma kahtlustega, tujutsemistega, ükskõiksusega-ühesõnaga kõigega. kuid sa ei tea et need hetkel, mis ma sinuga veetsin ja millal ma sinuga koos olles naeratasin. Need olid tõelised. Sa arvad, et sa pole minu jaoks enam piisavalt hea, et sa ei suuda mind õnnelikuks muuta. kuid kas sa kunagi oled küsinud endalt:mis on õnn? mis sa arvad, mis teeb mu õnnelikuks? Ma olen üpriski kindel, et ei ole ning sa ei teagi, et see oled Sina. Kõik sinuga, mis puudutab sind ja mis ei puutuda. aga sellel polegi vahet, mis puudutab ja mis mitte. tähtis on see, et sa oled mu kõrval ja et oleksid õnnelik. See, et sa oleksid rahul,
noori." "Jah, jah, seda küll!" "Ma olen päris väsinud. Ma lähen üles puhkama!" ütlesid Stiiv-Maikel, Helen ja Stiiven justkui ühest suust. "Me läksime!" ütlesid nad ja jooksid üles. "Jäimegi üksi!!" ütlesin laste ja mehe peale solvunult. Tõusin diivanilt ja läksin selle kõrvale. "Minu arust on see kostüüm liiga selline, noh, see on praegu liiga imelik, mis meil on!!" "See pole sinu öelda!!" pahandas John rämeda häälega. Ma ehmatasin ning naeratasin närviliselt. "Nüüd tahan ma magada!" ütles ta. "Kas ma teen teile aseme diivanile?" "Ei. Ma sooviksin hoopis magada teie voodis! Ega teil midagi selle vastu pole?" küsis John. "Ei ole, mul pole selle vastu midagi!" Mu mees niheles terve öö diivanil. Ma ei saanud öö otsa magada. Hommikul olime kõik köögis peale Johni. "Stiiv-Maikel aja John üles!" käskisin Stiiv-Maikelit. "Miks mina? Miks ei võiks sina seda teha?" küsis ta hirmunult. "Sest mina käsin
armastab ! Sa vaatad ja imestad, kuidas ma jaksan koguaeg naerda. Sa arvad, et tunned mind läbi ja lõhki, aga tegelikult pole sul õrna aimugi, et see võltsnaeratus varjab minu sees olevat segadust ja kurbust. Ühel hetkel sa avastad, et ma pole enam õnnelik. Sa sead endas kahtlusele kõik, teed haiget mulle oma kahtlustega, tujutsemistega, ükskõiksusega-ühesõnaga kõigega. kuid sa ei tea et need hetkel, mis ma sinuga veetsin ja millal ma sinuga koos olles naeratasin. Need olid tõelised. Sa arvad, et sa pole minu jaoks enam piisavalt hea, et sa ei suuda mind õnnelikuks muuta. kuid kas sa kunagi oled küsinud endalt:mis on õnn? mis sa arvad, mis teeb mu õnnelikuks? Ma olen üpriski kindel, et ei ole ning sa ei teagi, et see oled Sina. Kõik sinuga, mis puudutab sind ja mis ei puutuda. aga sellel polegi vahet, mis puudutab ja mis mitte. tähtis on see, et sa oled mu kõrval ja et oleksid õnnelik. See, et sa oleksid rahul, sest mina olen rahul, kui
“ Adam polnud kindel, mis selle küsimuse ajendas. Ma kordasin küsimust. „Kenad kõrvarõngad...“ „Milline on kooli reegel ...?“ Melissa naeratab halvasti varjatud kahtlusega. „Jaa!“ „Teised õpetajad ei õienda meiega ...“ Nüüd ta teadis, millest jutt käib. „Millised on kooli reeglid kõrvarõngaste kohta, Melissa?“ „Võib-olla mitte“ Ma naeratasin – lisades nii põgusa „osalise nõustumise“ (lk 22). „Mis on kooli Õpetaja väldib mõttetut küsimust „Miks sa...“ või „Kas sa kannad kõrvarõngaid?“ Mis mõtet on reegel?“ küsisin ma uuesti. Sel korral vaatas Adam mulle naeratades otsa. küsida õpilaste käest, „miks“ nad midagi sobimatut teevad, kui nii meie kui nemad teavad, et nad „Sõltub sellest, kes siin on ..
Pidin niisiis hommikueine ajal õhtuseks paastuks ette valmistuma. Eine juurde antud veest peitsin ära ühe klaasitäie, sest kui olin nelikümmend kaheksa tundi söömata-joomata, piinas mind janu kõige rohkem. Päeva jooksul tugevnes minu otsus üha enam. Küll aga hoolitsesin ma selle eest, et mu nägu ei peegeldaks mu mõtteid, sest olin kindel, et mind jälgitakse. Mitu korda tundsin koguni naeratust ilmuvat huultele. Oh, Felton, ma ei julge teile tunnistada seda mõtet, mille peale ma naeratasin. Te hakkaksite mind põlgama . ..» «Jätkake ometi,» ütles Felton, «te ju näete, kuidas ma teid kuulan. Tahan rutem teada saada, mis juhtus.» «Saabus õhtu. Kõik läks nagu tavaliselt. Õhtusöök toodi nagu harilikult pimedas, siis süttis lamp ja ma istusin lauda. Sõin ainult veidi puuvilja. Tegin nagu valaksin vett karahvinist, aga jõin ainult seda, mille olin jätnud oma klaasi. Muide, vahetus toimus küllalt osavalt, et petta oma jälgijaid, kui neid oli.
annaabi.ee 
