Eesti rahvalaul ja rahvapillid Rahvalaul Rahvalaul jaguneb: 1) Vanem ehk regivärsiline rahvalaul ehk runo (kuni XVIII sajand) 2) Uuem rahvalaul (alates XVIII saj lõpp, domineerivaks XX sajandi keskel) Vanem rahvalaul Tunnus Uuem rahvalaul Värsiline, värsi põhivorm 8-silbiline, igale silbile vastab ülesehitus Värsiread on koondunud noot. salmidesse, salmis 4 värsirida perioodivorm Algriim: alliteratsioon (korduvad kaashäälikud) / assonants Riim Lõppriim (korduvad täishäälikud)
Muusika on arvatavasti niisama vana kui inimkultuur. Muistsel ajal ei eristatud muusikaliike üksteisest, vaid nimetati neid lihtsalt `muusikaks'. Maailma kõige looduslähedasematel rahvastelgi on oma muusika, mis inimeste pealtnäha lihtsast eluviisist hoolimata võib olla küllalt keerukas. Rahvamuusika on mingis inimrühmas kasutusel olev muusika, mis ei kuulu professionaalse muusika valda. See on osa folkloorist. Folkloor ehk rahvaluule on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma vaimne pärimus. Rahvamuusika hulka kuuluvad laul ja pillimuusika, sellega on tihedalt seotud tants. Igasugune muusika on kindla(te) isiku(te) loodud, kuid rahvamuusika aluseks võib olla ükskõik mis päritoluga muusika. Rahvamuusikaks peetakse seda alates ajast, mil mingi rühm inimesi on selle kasutusele võtnud. Muusikapala algne kuju võib ajas ja ruumis levides pea
põlvestpõlve. Eesti rahvamuusika hõlmab eelkõige eestlaste vanemat muusikapärandit, mis peegeldab selgelt kultuurilist eripära. Rahvamuusika kõrval kasutatakse tänapäeval ka mõistet ,,pärimusmuusika", mille alla mahuvad nii traditsiooniline rahvamuusika, kui ka tänapäevasd töötlused. Levikule pani aluse 1990. aastatest korraldatav Viljandi pärimusmuusikafestival. Festivalil peetakse väga oluliseks just muusika pärimuse jätkamist, selle kuuldelist õppimist ja taasloomise oskust, mis annab esitusele kordumatu võlu. Huvi folkloori vastu tärkas 18. sajandi lõpul baltisakslastest estofiilide seas. Suurem kogunemine algas 19. sajandil Jakob Hurda juhtimisel, seetõttu on ka arhiiivides üsna hästi talleatud tollast maarahva pärimust. Vanema muusika suuline levik maapiirkondades kestis umbkaudu 20. sajandi alguseni ning üksikutel äärealadel nagu Setumaa ja Kihnu
See kasvab välja ajajärgu eluolust ja levib nii ajas (ühelt sugupõlvelt teisele) kui ruumis (ühest kohast teise). Elukeskkonna muutumine põhjustab muutusi ka rahvaloomingus. Rahvalooming on ühtaegu nii rahvuslik kui ka rahvusvaheline. Rahvad elavad kultuurilises kokkupuutes, mistõttu pärimuses esineb laene ja mõjutusi. 20. sajandi uuemas rahvaluuleteaduses käsitletakse rahvast ja rahvamuusikat avaramalt see on erinevate inimrühmade muusika, mis on seotud kogu elukorralduse ja inimeste suhtlusvõimalustega (suuline, kirjalik, meedia, arvutivõrk). 2. Rahvamuusika on mingis inimrühmas kasutusel olev muusika, mis ei kuulu professionaalse muusika valda. See on osa folkloorist. Rahvamuusika hulka kuuluvad laul ja pillimuusika, nendega on tihedalt seotud tants. 2.1. Rahvamuusika tekkimine ja levik Muusika on arvatavasti niisama vana kui inimkultuur. Muistsel ajal ei eristatud rahvamuusikat ega
Eesti rahvamuusikast : regilaulu ja uuema rahvalaulu tunnused ,võrdlemine, rahvatantsud ja rahvapillid. Vanem rahvalaul eristub uuemast eelkõige teksti vormi, ent ka kujundite, mõtteviisi, kasutamise olukorra, viisi jm poolest. Vanemaid tekste iseloomustab algriim (sõna algushäälikute kordus) ja parallelism (sisu ja vormi poolest sarnaste värsside rühmad). Vanemaid rahvalaule on kolm alaliiki. -Varane vokaalmuusika kujutab endast vanimaid teadaolevaid laule (laulutaolisi häälitsusi), mille päritolu jääb aegade hämarusse, võib-olla muusika tekkimise piirimaile. Suuremalt jaolt taandus see
muusikalistele põhimõistetele seletused: Aaria- saatega vokaalmuusika zanr. A cappella- esitamise viis, mille puhul instrumentaalsaade puudub Diatooniline helirida- helirida, mille kõik helid kuuluvad diatoonikasse. Diatoonilised heliread on näiteks kirikuheliread, loomulik mazoor ja loomulik minoor. Dissonants- kahe või enama heli kooskõla, mis tunnetuslikult mõjub pingestatuna, rahutuna. dodekafoonia- muusika kompositsioonimeetod, mille põhiliseks omaduseks on kaheteistkümne võrdtempereeritud häälestuses heli võrdne kasutamine. Folkloor- traditsioonilises tähenduses kõik lood ja laulud, ütlused ja salmid, mängud ja tantsud, eelarvamused ja kombed, mis on pärandunud eelmiselt põlvkonnalt kirjasõna vahenduseta. Homofoonia- ühe juhtiva meloodia kõlamine mitmehäälses muusikas Ilmalik muusika- mittesakraalne muusika. Ilmalik muusika levis kaua suulisel teel, sest
33. Keda võib pidada tuntumaks baltisaksa soololaululoojaks? August Heinrich von Weyrauch Pikemad küsimused: 1. Anna ülevaade eesti tähtsamatest kirikumuusika loojatest 20. sajandi I poolel. Esimesed tähtsamad eesti kirikumuusika loojad õppisid Cimze seminaris. Mõned neist õppisid Peterburi Konservatooriumis. Järgmise kahe põlvkonna muusikud on aga peamiselt õppinud Peterburi Konservatooriumis. Johannes Kappel oli organist, esimene eesti kutseline muusik, kirjutas palju koorilaule. Koorikantaadid. Aleksander Läte kirjutas palju koorilaule, oli organist. Koorilaulud vaimulikuks otstarbeks. Rudolf Tobias kirjutas palju vaimulikke laule, kantaate, oratooriumi. Cyrillius Kreegi looming oli väga suur. Tegi kirikuviiside seadeid, rahvapäraseid koraaliviiside seadeid, palju rahvaviise segakooridele ja meeskooridele, kaanoneid. 2. Anna ülevaade eesti tähtsamatest kirikumuusika loojatest 20. sajandi II poolel
Kultuuri koolieksami esimene kontrolltöö KESKAEGNE KUNST EESTIS Saklaarehitised- religioosse otstarbega ehitised Valjala kirik Saaremaal lääneportaal ● tõenäoliselt vanim kiviehitis Eestis ● ehitust alustati 1227.aastal ● 1240. aastal alustati pikihoone ehitamist ● 1-lööviline Karja kirik Saaremaal (lääneportaali kapiteelid) Ristilöömine (kolgata grupp) reljeef lõunaeeskoja seinalt koorivõlvi maalingud Piret ja Tõll (pärimuse järgi eestlaste vanem, Karja kiriku ehitaja ja Tollide esiisa). ● 1-lööviline; ● Arvatavasti ehitatud, kas 12.sajandil või 14.sajandil. Muhu kirik ● Saartel olevad kirikud olid sageli ilma tornita, et asula koht liiga kaugele merele ei paistaks; ● 1-lööviline;
maailmavaadet, ootusi, lootusi ja püüdlusi parema tuleviku nimel. Läbi sajandite on rahvalaulud saatnud erinevaid kombeid, töid, vanima kihi moodustavad mütoloogilised ning kodu- ja töölaulud, edasikandjaks ja loojateks peamiselt naised. Rahvalaulude vanades keelevormides ja murdepärasustes avaldub eesti keele rikkalik sõnavara, rahvalaulude temaatika on avar ja haarab kõikvõimalikke eluavaldusi, vanimad on kodu- ja töölaulud. 19. sajandil kujunes välja riimiline rahvalaul, mille teket on mõjustanud kirjanduse eeskuju, lõppriimi eelistamine, saksa jt rahvaste laulud. Rahvaluule kogumine, uurimine ja trükis avaldamine muutus süstemaatilisemaks alles 19. sajandil. Esimesed juhuslikumat laai teated eestlaste lauluarmastusest, uskumustest ja kommetest leiduvad Läti Henriku ja teistes kroonikates. Rahvaluule mõningased ülestähendused on pärit juba 16. sajandi lõpust, aga ilmselt varaseim eesti rahvalaulude kirjapanek on pärit aastast 1660.
2 TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TIIT LAUK Džäss Eestis 1918–1945 Muusika osakond, Kunstide Instituut, Tallinna Ülikool, Tallinn, Eesti. Doktoriväitekiri on lubatud kaitsmisele filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks kultuuriajaloo alal 13. oktoobril 2008. aastal Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste doktorinõukogu poolt. Juhendajad: Ea Jansen, PhD Maris Kirme, kunstiteaduste kandidaat, TLÜ Kunstide Instituudi muusika osakonna dotsent Oponendid: Olavi Kasemaa, ajalookandidaat, EMTA puhkpilliosakonna professor Ingrid Rüütel, PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonna vanemteadur Konsultant: Kalervo Hovi, PhD, Turu Ülikooli ajaloo õppetooli professor Autoriõigus: Tiit Lauk, 2008 Autoriõigus: Tallinna Ülikool, 2008 ISSN 1736-5031 (doktoriväitekiri, online PDF) ISBN 978-9985-58-594-8 (doktoriväitekiri, online PDF) ISSN 1736-3667 (analüütiline ülevaade, online PDF)
Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin); - novell – eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sünd
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
