loodusnähtuste tekkest, jumalatest, iidsetest kangelastest ning paljudest üleloomulikest olenditest. On olemas loomismüüdid, kangelasmüüdid, tänapäevamüüdid. Loomismüüdid räägivad elu ja maailma tekkimisest. Igal rahval on omalaadne lugu. Paljude rahvaste maailma loomise müüt on seotud uskumusega. Kangelasmüüdid räägivad muinasrahvaste kangelastest nagu näiteks ,,Kalevipoeg" jt. Tänapäevamüüdid, mis on varieeritud ja tänapäevastatud iidsed müüdid. Üks ehe näide on Andrus Kivirähki raamt "Rehepapp"-selles raamatus on kirjeldatud eestlaste elu ülemöödunud sajandil. Tänapäevamüüt tõuseb esile semioloogiast: viimane lubab kindlaks teha müütilist ümberpööra, tükeldades sõnumi kaheks semantiliseks süsteemiks:konnotatiivseks, mille tähistatav on ideoloogiline ja denotatiiveks, mille funktsioon on loomulikustada klassilist kuuluvust. Sõna müüt tuleb kreeka sõnast mythos,mis tähendab juttu või sõna.
Kangelasmüüdid 4. Oidipus. Boiootias ja Atikas jutustati müüti Boiootia kuninga Laiose pojast Oidipusest. Oidipus kasvas võõrsil, tundmata oma vanemaid. Kord teel Boiootia pealinna Teebaisse kohtas ta kedagi vanakest, kes ei tahtnud talle teed anda. Oidipus läks temaga tülli ja surmas riiu keskel vanakese ja tema teenrid. Pääses ainult üks teener, kes jooksis minema. See vanakene oli Oidipuse isa, kuid Oidipus ei teadnud seda ja jätkas rahulikult oma teed. Peagi jõudis ta Teebaisse, kus tollal elutses linna lähedal kaljul hirmus koletis Sfinks. See oli pooliti lõvi, pooliti naine. Igale möödakäijale esitas Sfinks mõistatuse ja kes seda ära ei mõistatanud, selle tappis ta. Oidipus otsustas vabastada rahva sellest koletisest. Oli teada, et Sfinks hukkub, kui keegi lahendab ta mõistatuse. Kui Oidipus astus koletise juurde, siis küsis see temalt: "Kes käib hommikul nelja jalal, päeval kahel ja õ
-- jumalad, loom-inimesed, heerosed. Näiteks filosoof Tõnu Luik määratleb müüti järgnevalt: "Müüt on hõimu-sugukonna algkogemusele igikestvana ilmnev jutt oma eksistentsi (oldavolu) seotusest oma jumalate, kangelaste eluga: nende pärinemise, võitlemiste ja saatusega." ("Filosoofiast kõnelda", lk 129-130). Teaduse-eelsel ajastul oli müütide kompleks ehk mütoloogia maailmapildi raamistikuks. Ratsionaalse ja teadusliku maailmapildi valdavaks muutudes kaotasid müüdid senise tähtsuse ja vajusid unustusse või teisenesid muinasjuttudeks, mida jutustaja ega kuulajad tõepärasena ei võtnud. Ülekantud tähenduses nimetatakse müüdiks laialt levinud olulise tähtsusega irratsionaalset uskumust. Mütoloogia on ajaloolises ja kultuurilises kontekstis moodustunud müütide kogum. Mütoloogia kujuneb pärimusest, mille tähendusrikkamad osad ehk müüdid hakkavad omavahel suhestudes, põimudes ja liitudes moodustama tervikut. Elav mütoloogia on
1. Eestlase ja Eestimaa kuvand vanemates kirjalikes allikates nt Tacitus „Germaanlaste päritolust ja paiknemises”; Henriku „Liivimaa kroonika” jt) Tacituse “Germanias” (98 pKr) esineb nimetus Aestii, mille kohta on arvatud, et see ei tähista eestlasi, vaid Ida-Preisi rahvaid või baltlasi. Hiljem nime tähendus kitseneb ning sellest on tuletatud Estland ja Estonia, mis 13.saj tähistab kindlasti Eestimaad. Sama tüve leidub ka hilisemates allikates, nt frangi ajaloolasel Einhardil 830 Aisti, kroonik Bremeni Adam kasutab 1076 kuju Haisti, Aestland. Leedu prof Karaliūnas arvab tüve aist kohta, et see germaani allikais esinev rahvanimetus on vastavate Ida-Baltikumi etnonüümide tõlge. Henriku “Liivimaa kroonika” on eesti ajalooteadlased hinnanud subjektiivseks: tuntavalt ordu huvide kaitsja, mistõttu on tekst kallutatud, sündmusi näidatakse ühest vaatevinklist. Tekstis toimib korraga 2 lugu: Liivimaa ristimise lugu ja piiblilugu. Tekstis on tsitaate piiblist, osu
Jumalate viha oli kardetav ja ka nende armastus oli ohtlik. Kreeka mütoloogia on täis koletisi, sõdu, intriige ja jumalate sekkumisi. Probleeme lahendasid heerosed. Muinaskreeklased ei teinud selget vahet ajaloo ja mütoloogia vahel (vaata näiteks "Ilias" ja "Odüsseia"). Nad pidasid end müütiliste heeroste ja nende kultuuri otsesteks järeltulijateks. Kreeka mütoloogia ulatus ja huvisfäärid avaldasi muljet ka roomlastele. Roomlased võtsid suures osas kreeklaste müüdid omaks ning samastasid paljud nende oma itaalia jumalad kreeka Panteoni jumalustega. Müüdi mõiste pärimuslik kujutelm maailma ja inimese, kultuuri, loodusnähtuste tekkimisest, seda põhjustanud üleloomulikest olenditest: jumalatest, muinaskangelastest jt. Üks vanakreeka müüt jutustada: Sfinksi mõistatus (Oidipus) Sfinks on olevus, kellel on naise pea, lõvi keha, kotka tiivad ja mao saba. Teebasse viis vaid üks tee ja linna ei olnud võimalik pääseda ilma sfinksist möödumata
kaldusid meelt muutma. Jumalate viha oli kardetav ja ka nende armastus oli ohtlik. Kreeka mütoloogia on täis koletisi, sõdu, intriige ja jumalate sekkumisi. Probleeme lahendasid heerosed. Muinaskreeklased ei teinud selget vahet ajaloo ja mütoloogia vahel (vaata näiteks "Ilias" ja "Odüsseia"). Nad pidasid end müütiliste heeroste ja nende kultuuri otsesteks järeltulijateks. Kreeka mütoloogia ulatus ja huvisfäärid avaldasi muljet ka roomlastele. Roomlased võtsid suures osas kreeklaste müüdid omaks ning samastasid paljud nende oma itaalia jumalad kreeka Panteoni jumalustega. Müüdi mõiste pärimuslik kujutelm maailma ja inimese, kultuuri, loodusnähtuste tekkimisest, seda põhjustanud üleloomulikest olenditest: jumalatest, muinaskangelastest jt. Üks vanakreeka müüt jutustada: Sfinksi mõistatus (Oidipus) Sfinks on olevus, kellel on naise pea, lõvi keha, kotka tiivad ja mao saba. Teebasse viis vaid üks tee ja linna ei olnud võimalik pääseda
On pärit sõnast ,,antiquus" vana, iidne. Vana-Kreeka Euroopa vanim kirjandus. Täiesti iseseisev ei tugine teiste kirjanduste kogemusele. Kirjandusloo võib jagada 4 põhiliseks ajajärguks: 1. Arhailine (kuni 5. saj algus eKr) Hõlmab varase Kreeka kirjandust sugukondliku korra lagunemise ja orjanduslikule korrale ülemineku perioodi. Sel ajal eristatakse veel 3 perioodi: 1) Kirjanduseelne (,,Homerose-eelne") periood. Suuline looming, folkloor müüdid, muinasjutud, vanasõnad, loitsud jne. Sellest perioodist mitmed laululiigid; esitati riitustel ja muudel töödel. Esitati kooris. Kõige levinum eepiline laul jumalatest ja heerostest. Oli eelduseks suurtele poeemidele. Kultuslaulud jumalatele; värsivormis perekonnalood. 2) Vanimad kirjanduslikud mälestusmärgid (nt Homerose eeposed) Esimesed säilinud eeposed ,,Ilias" ja ,,Odüsseia" autoriks peetakse pimedat laulikut Homerost. Temaatika Trooja sõjast
PS KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 Pilet 1 1. KIRJANDUSE PÕHILIIGID- EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA LÜÜRIKA: (kreeka lyra- keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss=luulerida, stroof=salm. Lüürika liigid: ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul epigramm - satiiriline luuletus sonett - Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on ka pikemad, kui tavalised luuletused. Siia kuuluvad poeemid ja valmid EEPIKA: (kreeka sõnast epos - sõna, jutustus, laul) on jutustav kirjanduse põhiliik. Zanrid on järgmised: antiikeeposed, kangelaslaulud romaan - eepilise kirjanduse suurvorm , palju tegelasi, laiaulituslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), ps
Kõik kommentaarid