SINIKAS Sinikas on mustika perekonna taim. Seda näitab tema ladinakeelne nimi "Vaccinum", mis on sama kui mustikal. Seega peab sinikal ja mustikal ka palju ühist olema. Ja ongi. Kõigepealt on nad mõlemad suvehaljad kääbuspõõsad. See tähendab, et nad lasevad talveks lehed maha. Kuid mõlemal on veel selline ühine omapära, et noorte taimede lehed võivad ka külma talve üle elada. Iseloomulik on veel see, et nii sinika kui mustika marju katab sinakas või valkjas vahakirme. Õiedki on neil väga sarnased. Segamini neid perekonnakaaslasi tavaliselt siiski ei aeta, sest neil on ka piisavalt palju selgeid erinevusi.
Mustika välimus ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist. Vahest peab aga siiski rääkima tema eristamisest sinikast. Sinikas on teine meie looduslik liik, kes kuulub mustika perekonda. Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on mustikas heleroheline, sinikas aga sinakasroheline. Teiseks on mustika marjad tumesinised või peaaegu mustad, sinika omad aga selgesti helesinised. Viljade värvist on need kaks taime endale nimed saanud. Veidi erinev on nende viljade kuju: mustikal ümmargused, sinikal piklikud. Kolmandaks on mustika võrsed, erinevalt sinika omadest, kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Ning lõpuks on sinika puhmas mustika omast tunduvalt suurema kasvuga. Mustika marjad on sinika omadest maitsvamad ning väärtuslikumad. Nii on mustikas meie metsade üks parimaid marju ja juulikuus võime heades mustikametsades alati marjulisi kohata. Mustikamarjade kasutusvõimalused on väga laiad. Neist võib teha moos, mahla,
Mustika välimus ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist. Vahest peab aga siiski rääkima tema eristamisest sinikast. Sinikas on teine meie looduslik liik, kes kuulub mustika perekonda. Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on mustikas heleroheline, sinikas aga sinakasroheline. Teiseks on mustika marjad tumesinised või peaaegu mustad, sinika omad aga selgesti helesinised. Viljade värvist on need kaks taime endale nimed saanud. Veidi erinev on nende viljade kuju: mustikal ümmargused, sinikal piklikud. Kolmandaks on mustika võrsed, erinevalt sinika omadest, kolme- nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Ning lõpuks on sinika puhmas mustika omast tunduvalt suurema kasvuga. Huvitav on ka mustika eluring. Talvel näeme, et mustikavarred seisvad täiesti alasti. Seega on ta heitlehine kääbuspõõsas. Kuid huvitav on tema paljunemine. Seemnetega paljuneb ta harva ja seda siis, kui mõni lind on
kõverdunud rao otsas. Õitseb mais-juunis. Marjaaeg juulis-augustis. Kasvab niiskemates metsades, metsa- ja rabaservadel. Talvel seisavad mustikavarred täiesti alasti. Seega on ta heitlehine kääbuspõõsas. Mustika paljunemine on väga huvitav. Seemneid kasutab ta selleks harva ja seda siis, kui mõni lind on marja ära söönud ja tema väljaheited satuvad seemnete arenguks sobivasse kohta. Hoopis sagedam on mustikal vegetatiivne paljunemine. Emastaimel tekivad mulla sees roomavad võsundid. Need otsivad endale sobiva koha, kasvatavad lisajuured alla ja maapinnale kerkibki uus põõsas. Nii tekkinud taimede eluiga on tavaliselt kuni kümme aastat. Selle aja jooksul annavad nad aga alguse juba hulgale uutele mustikataimedele Mustika marjad on maitsvad ning väärtuslikud. Need on meie metsade ühed parimad marjad ja juulikuus võime heades mustikametsades alati marjulisi kohata. Mustikamarjadel on
Ensüümid töötlevad need ümber vitamiin A-ks ja teised metaboliidid pakitakse külomikronidesse ehk lipoproteiinikerakestesse. Karotenoidid ja nende metaboliidid transporditakse maksa, kus nad laetakse sobivatele transportijatele ning viiakse organismi kudedesse laiali. Näiteks Luteiin ja (6) zeaksantiin viiakse silma võrkkesta. 4. MUSTIKAS 4.1 Üldiseloomustus Ladina keelne nimetus harilikul mustikal on Vaccinium myrtillus. Mustikaliste sugukonda kuuluv puhmastaim kasvab Euroopas ja Põhja-Ameerikas, Siberis. Ravieesmärgil kasutatakse nii marju kui ka lehti. Mustika marjad sisaldavad tanniine ja punakasvioletset värvust andvaid antotsüaan ühendid. Antotsüaane seostatakse nägemist parandava toimega. Eriti peetakse mustikat heaks toiduaineks, mis parandab pimedas nägemist. Selline mõju on ainult marjadel, mitte lehtedes
sentimeetri kõrgustest roomavatest puhmastest kuni kümnekonna meetri kõrguste puudeni. Sordid Kännasmustikas – 1-5 m kõrgune põõsas; Marja läbimõõt 4-12 mm, värvus mustast kuni hallikassiniseni. Ahtalehine mustikas -10…60 cm kõrged; Marjade läbimõõt on 3-12 mm, värvus läikiv- mustast kuni hallikassiniseni. Kanada mustikas - Sarnane eelmise liigiga. Põõsad 10…115 cm. Viljad on sinised, kaetud vahakirmega, väiksemad kui ahtalehisel mustikal. Küülikusilm-mustikas - Põõsaste kõrgus 10…150 cm. Vahakirmega kaetud siniste marjade läbimõõt on 8-10 mm. ▪ Kultiveerimise ajalugu Põhja-Ameerikas indiaanlased korjasid mustikaid loodusest suurel hulgal ja kuivatasid neid suitsu sees talveks. Kohati olid mustikad neile oluliseks toiduks. Ka Ameerikasse sisserändajad hakkasid pärismaalaste eeskujul mustikaid suurel hulgal korjama ja kasutama nii toiduks, kui ka ravimtaimena. Alates 1880
3 1. Mis on mari? Botaanilises keeles on mari paljuseemneline (harva üheseemneline) mitteavanev mahlakas vili, mille vahekest (mesokarp) ja sisekest (endokarp) on väga mahlased ja üksnes õhuke väliskest (eksokarp) moodustab tiheda kile. Ta võib tekkida mitmesuguse asetuse ja ehitusega sigimikust. Marjades asuvatel seemnetel on tihe seemnekest. Mari on jõhvikal, mustikal, sõstral, maavitsal, kartulil, maikellukesel jt. Luuvili (drupa) on harilikult üheseemneline vili, mille viljakate on kolmekihiline: seemet ümbritseb puitunud sisekest (nn. Luu e. Kivi), mida katab tavaliselt võrdlemisi paks ja lihakas vahekest, kõige peal on õhuke nahkjas väliskest. Luuviljad on kirsil, ploomil, toomingal. Marjataolised Mitmeseemnelised luuviljad on leedril, paakspuul, leesikal jt. Õunvili on lihakas paljuseemneline sünkarpne vili ja koosneb samuti kolmest kihist
mustikavarred seisvad täiesti alasti. Seega on ta heitlehine kääbuspõõsas. Kuid huvitav on tema paljunemine. Seemnetega paljuneb ta harva ja seda siis, kui mõni lind on marja ära söönud ja tema väljaheited satuvad seemnete arenguks sobivasse kohta. Hoopis sagedam on mustikal vegetatiivne paljunemine. Emastaimel tekivad mulla Harilik mustikas sees roomavad võsundid. Need otsivad endale (Vaccinum myrtillus) sobiva koha, kasvatavad Jõhvikas on kääbuspõõsas. Kuigi tema välimusel pole mitte midagi ühist põõsaga, pigem sarnaneb liaaniga.
tihedalt läbipõimunud rägastiku, kattes tuhandete kilomeetrite ulatuses sealseid rannikualasid. Seal elavad veidrad kalad mudahüpikud, kes muda sees hüplevad, ja küttkala, kes suust tuleva veejoa abil putukaid okstelt maha paiskab, et siis nad vees kinni püüda. Seal elab ka ahve ning mõned maailma mürgisemad meremaod. 5.SOODE MARJAD 5.1 Sinikas Sinikas on mustika perekonna taim. Seda näitab tema ladinakeelne nimi "Vaccinum", mis on sama kui mustikal. Seega peab sinikal ja mustikal ka palju ühist olema. Ja ongi. Kõigepealt on nad mõlemad suvehaljad kääbuspõõsad. See tähendab, et nad lasevad talveks lehed maha. Kuid mõlemal on veel selline ühine omapära, et noorte taimede lehed võivad ka külma talve üle elada. Iseloomulik on veel see, et nii sinika kui mustika marju katab sinakas või valkjas vahakirme. Õiedki on neil väga sarnased. Segamini neid perekonnakaaslasi tavaliselt siiski ei
Viljad valmivad augustis, õitsema hakkab kolmeaastaselt. Vajab kergeid, niiskeid, happelisi muldasid. Ei talu liigniisket üleujutatud kasvukohta. Vajab talvekatet. Kanada mustikas – Vaccinium myrtilloides. Sarnane ahtalehise liigiga, kuid põõsad on tavaliselt kõrgemad, kuni 1.15 m. Noored võrsed on kaetud udekarvadega. Elliptilised lehed on samuti kaetud karvadega nii pealt kui alt. Viljad on tavaliselt sinised, kaetud vahakirmega, väiksemad kui ahtalehisel mustikal. Küülikusilm-mustikas – Vacciunium ashei. Kasvult sarnane kännasmustikaga, süstemaatikud peavad teda kännasmustika lõunapoolseks vormiks. Taimede kõrgus võib ulatuda 2.5 meetrini. Kännasmustika viljad on seest heledad, valkjad, kuid küülikusilm-mustika marjad on rohelised. Taimed on soojalembesed ning seetõttu selle liigi sortide kasvatamine Eestis kõne alla ei tule. Sordid- kontrollida, millised on soovitussortimendis, vajadusel lisada juurde.
tutvustamist. Vahest peab aga siiski rääkima tema eristamisest sinikast. Sinikas on teine meie looduslik liik, kes kuulub mustika perekonda. Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on mustikas heleroheline, sinikas aga sinakasroheline. Teiseks on mustika marjad tumesinised või peaaegu mustad, sinika omad aga selgesti helesinised. Viljade värvist on need kaks taime endale nimed saanud. Veidi erinev on nende viljade kuju: mustikal ümmargused, sinikal piklikud. Kolmandaks on mustika võrsed, erinevalt sinika omadest, kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Ning lõpuks on sinika puhmas mustika omast tunduvalt suurema kasvuga. Paluhärg-hein:Palu-härghein ei ole ehk nii tuntud kui harilik härghein, kuid vähem levinuks ei saa teda küll pidada. Väiksema tuntuse põhjuseks on hoopis tagasihoidlikum välimus. Palu- härgheina õisiku tipul ei ole lillasid kõrglehti
Tiibade sirulaius on 4,4-5 cm. Raba-võiliblika isased on tumekollased ja emased valkjasrohekad. Ees- ja tagatiiva must servis on ühtlane ilma heledate laikudeta. Esitiiva keskosas on must tähn ja tagatiiva 10 keskosas heledam tähn. Tiibade välisserv on kitsalt erkpunane. Tagatiibade alakülg on pruunikas- kollane, keskel valge täpp. Liblikas lendleb juuni algusest juuli keskpaigani. Röövik toitub enamasti sinikal harvemini mustikal. Talvituvad röövikuna samblas ja jätkavad toitumist ning nukkuvad kevadel. Mitte eriti haruldane. (Viidalepp, Remm 1996: 205) Raba-võiliblikas 25.06.2013 mets-harakputkel 11 Võiliblikate kollaaž 2.6. Suur- kapsaliblikas (Pieris brassicae) Suur- kapsaliblikas on levinud Euroopas, Põhja- Aafrikas ja Aasias. Eestis on ta tavaline avamaastiku liik. Iga 4-6 aasta järel on see liik eriti massiline. Suur-kapsaliblikas kahjustab
Lehed: ümar- kuni äraspidimunajad, 1...3 x 0.8...2 cm, leheserv terve, alumises osas violetsete näärmetega, jäigad, sinakasrohelised, paljad või alt veidi karvased, leheroots lühike, lehed peaaegu istuvad. Õied: asuvad eelmise aasta võrsete tipus, 2-3 kaupa, longus, kupjad, kuni 0,5 cm pikad, valged kuni roosakad, V-VI. Viljad: sinised vahakirmega kaetud marjad, kerajad, kuni 0,6 cm läbimõõdus, viljaliha sinakas või roosakas (ei anna värvi nagu mustikal), marjad maitselt vesised, VIII-IX. Õisi tolmeldavad putukad, noortel taimedel püsivad lehed ületalve nagu mustikal. Marjataimena pole sellist kasutamist veel leidnud kui mustikas, kuigi viljad sisaldavad kuni 6,5 % erinevaid suhkruid ja üsna rikkalikult C vitamiini. Kirjanduse andmetel võib suurte koguste marjade söömine kutsuda esile nõrku mürgistusnähte (peapööritust, pupillide laienemist jne.). Haljastuses sobib suurema ja kiirema kasvu tõttu kasutada varjulistes
Kroonineel koht, kus liitlehise õiekrooni alumine, putkjas osa läheb üle ülemiseks, laienevaks osaks e. serviseks. Krooniputk kroonlehtede alumine kokkukasvanud osa. Kroonleht õiekatte seesmise ringi leht (värvuselt mitmesugune). Kupar kahest või mitmest viljalehest tekkinud ühe- või mitmepesaline kuivvili, mis avaneb hammaste või kaanekese moodustumise teel või pakatades. (joonis III, 11). Kupjas kupu kujuline õis nt. mustikal. Kõdu orgaaniliste, peamiselt taimede jäänuste biokeemilise ja mikrobioloogilise muundumise saadus nt. lehekõdu, kõduturvas. Metsakõdu on varisest moodustunud pindmine orgaaniline kiht. Metsakõdu horisont sisaldab lagunenud taimejäänuseid, taimejuuri, vetikaid, seeni, baktereid, seemneid, selgrootuid ja nende elutegevuse saadusi ning mineraalosi. Kõrgleht taime ülemises osas õite läheduses asetsevad lehed, mis on enamasti
inimene mustikas inimene ritsikas inimene mustikas ritsikas simpans mustikas simpans simpans ritsikas (a) (b) © Millist neist valida? Võtame mingi tunnuste hulga, mille võrdlemisel näiteks selgub, et nii inimene, kui ka simpans sarnanevad 100 tunnuse osas, mis puuduvad ritsikal ja mustikal. Kui me võrdleme puid a, b ja c, siis näeme, et kui eelistada topoloogiaid a või b, peaksime me eeldama, et need 100 tunnust on inimesel ja simpansil arenenud välja teineteisest sõltumatult, samas kui © juures oleksid need tunnused arenenud välja vaid korra - enne inimese ja simpansi lahknemist. Seega, a ja b puhul oleks meil tegemist kokku minimaalselt 200 evolutsioonilise sammuga, samas kui c puhul oleks neid minimaalselt 100. Seega,
annaabi.ee 
