happed. § Sademeterikkas kliimas kaotavad mullad eriti palju aluselisi katioone (Ca2+, Mg2+) leostumise tõttu. Muldade hapestumine § Õhusaaste mõjul tekkinud happelised sademed kiirendab muldade hapestumist. § Kui muld on tekkinud alustevaesel lähtekivimil, siis ei suuda sügaval asuva lähtekivimi murenemine ega okkavaris aluste vähesust kompenseerida. § Tugevalt happelises mullas ilmuvad lisaks suurtele hulgale taimele mittevajalike vesinikioonide mullalahusesse ka taimede juurtele toksilised Al ja Mn. Muldade hapestumine § Põllumullad hapestuvad kiiremini kui teised mullad, sest saagiga eemaldatakse pidevalt aluselisi toiteelemente ja paljud kasutatavad mineraalväetised (nt. KCl) muudavad mulla happelisemaks. § Happeliste muldade reaktsiooni muutmine aluselisemaks toimub lubiväetisega. § Maailma haritavatest muldadest on 30% happelised. Lisades harimiseks vähem sobivad mullad, siis tõuseb nende osakaal 50%ni.
soolad. Nõos asuvatel niisutuspõldudelt liiga soolase vee ärajuhtimine on sageli raskendatud, sest niisutuskraavi ja jõevee pind on samal tasemel. Parim lahendus oleks niisutamine põhjaveega kuivas kliimas vihmutamise teel, kuid ka siis püsib mõningane sooldumisoht,sest mullalahuse ja mulla vaheline keemiline tasakaal muutub. Taimed vajavad kaltsiumi ja magneesiumi, aga väga vähe naatriumi. Naatrium aga lahustub kergesti mullalahusesse ja vees olev vesinik tõrjub mullast Mg ja Ca välja. Muld, mis sisaldab rohkelt Na, tuleks uueks niisutusperioodiks läbi pesta, millega kaasneb Na ja teiste vajalike elementide kadu. Läbipesemine võib olla ka võimatu, kui Na sisaldus on mullas juba liiga suur, sel juhul muutub muld vett mitteläbilaskvaks. Muldade hapestumine Mida rohkem on mullas vesinikioone, seda happelisem on mullalahus. Mulla hapestumine
niidistikust on kõdu keskmine kiht tihedalt läbi põimunud. Lagunemisel tekkinud orgaanilised happed liiguvad kõdukihist allapoole mineraalhorisonti, kus reageerivad aluseid sisaldavate sooladega ja viivad need mullalahusesse. Kuna sademeid on palju, uhutakse mullalahus mulla sügavustesse ja kõdukihi alla tekib hallikasvalge liivakas väljauhtehorisont. Heledat värvi suuremateraline liivakas horisont näitab seda, et muld on vaesunud tumedatest ja peenematest toitaineterikastest saviosakestest. Sellist
Sügiseste vihmasadude ja eriti kevadiste sulamisvete mõjul uhutakse aluselised katioonid mullast välja. Okkavaris laguneb maapinnal jahedas kliimas aeglaselt, seetõttu koguneb mullapinnale püsiv mitmekihiline kõduhorisont. Erinevalt lehevarisest sisaldab okkavaris vähe aluselisi katioone ja on happeline. Lagunemisel tekkinud orgaanilised happed liiguvad kõdukihist allapoole mineraalhorisonti, kus reageerivad aluseid sisaldavate sooladega ja viivad nad mullalahusesse. Kuna sademeid on palju, uhutakse mullalahus koos katioonidega mulla sügavatesse ja kõdukihi alla tekib hallikasvalge liivakas kvartsirohke väljauhtehorisont. Heledat värvi suuremateraline liivakas horisont näitab seda, et muld on vaesunud tumedatest ja peenematest toitaineterikastest saviosakestest. Sellist happelises keskkonnas toimuvat protsessi nim leetumiseks, mis arenev eriti ilmekalt välja liivmuldadel. Kui rauda on palju, võib see tsementeeruda nõrgkiviks, millest taimejuurtel
Vihmasadude ja sulavetega uhutakse aluselised katioonid mullast välja. Okkavaris laguneb maapinnal jahedas kliimas aeglaselt, seetõttu koguneb mullapinnale püsiv mitmekihiline kõduhorisont. Orgaanilise aine lagundamine toimub seente abil, lagunemisel tekkinud orgaanilised happed liiguvad kõdukihist allapoole mineraalhorisonti, kus reageerivad aluseid sisaldavate sooladega ja viivad need mullalahusesse. Kuna sademeid on palju, uhutakse mullalahus katioonidega mulla sügavustesse ja kõdu all tekib hallikasvalge liivakas kvartsirohke väljauhtehorisont. Leetumine on protsess, kus orgaanilise aine lagunemisel tekkivate hapete mõjul mulla mineraalosa laguneb lahustuvateks ühenditeks, mis mullas liikuvate vete toimel uhutakse sügavamale. Huumushorisondi all kujuneb hele leethorisont. Mulla viljakus väheneb. Lehtmetsad levivad seal, kus talved on pehmemad
läbilastev. Sügiseste vihmasadude ja kevadise sulamisvee tõttu uhutaksealuselised katioonid mullast välja ja muld on happeline. Vähenõudliku okaspuud tulevad vähese toitainete hulgaga toime. Aeglaselt lagunev okaste kiht maapinnal moodustab kõduhorisondi. Orgaanilise aine lagunemine toimub seente abil. Tekkinud orgaanilised happed liiguvad allapoole mineraalhorisonti, kus reageerivad aluseid sisaldavate sooladega ja viivad need mullalahusesse. Sademete rohkus uhub mullalahuse koos katioonidega mulla sügavustesse ja kõdukihi alla tekib hallikasvalge liivakas kvartsirohke väljauhtehorisont. Sellist happelises keskkonnas toimuvat protsessi nimetatakse leetumiseks (areneb välja eriti liivmuldadel). Leetumise käigus väljauhutud huumusained koos alumiiniumi- ja rauaoksiididega võivad moodustada leethorisondi alla sisseuhtehorisondi. Okasmetsadele ongi kõige iseloomulikumad leetmullad ja metsakõdule järgnevad kohe leet-
või juureväline andmine • Boorhape – seemnete niisutamiseks •Ammooniummolübdaat – külvise töötlemiseks ja juureväliselt. Suurte lämmastikunormide kasutamine soodustab Mo väljaleostumist. Esmajärjekorras vajalik juurviljadele ja liblikõielistele kultuuridele. •Tsinksulfaat – puu- ja köögiviljanduses 15. Ca, Mg ja S sisaldavad väetised ning nende kasutamine Kaaliumväetised mullas Muld seob väetistega mulda antud kaaliumi hästi, sulfaatioone halvemini, kloor aga jääb mullalahusesse, kus ta allub väljauhtumisele. Raskema lõimisega mullad on võimelised siduma suhteliselt suurtes kogustes kaaliumi, mistõttu võib neid anda ka varuväetisena. kultuurrohumaadel ei peeta otstarbekaks suurte kaaliumväetisenormide kasutamist, sest heintaimedel võib tekkida nn kaalium luksustarbimine. Magneesium vähendab liikuva alumiiniumi ja vesiniku kahjulikku mõju. Puudus eelkõige liivmuldadel. Väävli puudus avaldub eelkõige rist- ja liblikõielistel kultuuridel.
Vees lahustuvasse vormi jääb mineraalmuldades vaid 3...4% ja turvasmuldades kuni 10 % superfosfaadiga mulda antud fosforist. Seetõttu on selle väljauhtumine mullast tühine. 5. Lämmastikuga mullas toimuvad protsessid – ammonifikatsioon ehk org. lämmastikühendite mineraliseerumise esimene etapp, toimub mikroorganismide toimel. Mulla õhustustingimused ja reaktsioon pole olulised, küll on aga seda temp. Selline ammoniaak jääb osaliselt mullalahusesse või seotakse mullakolloidide poolt, on taimedele omastatav lämmastik. Anaeroobsetes tingimustes toimub nitrifikatsioon ehk siis ammooniumühendite hapendamine lämmastikushappeks ja sealt edasi neutraalseis või nõrgalt happelistes muldades edasi lämmastikhappeks. Nitrifikatsiooniks ebasoodsates tingimustes areneb denitrifikatsioon, mille käigus viiakse lämmastik anaeroobsetes tingimustes üle molekulaarseks lämmastikuks või happelistes muldades lämmastikoksiidideks, mis lenduvad ja
Mille poolest erineb fosfori ülesvõtmine mükoriisa kaasabil ja klaster-juurtega? Omastades klaster-juurtega karboksülaadid (orgaanilised anioonid) vabastavad fosfori mulla osakestelt ja fosfataasid hüdrolüüsivad orgaanilise fosfori. Arbuskulaarse mükoriisaga on oluline fosfori ülesvõtmisel, et ioonid on väheliikuvad. Kättesaamiseks peavad juured pidevalt kasvama. Ehk siis – klasterjuured võimaldavad fosforit kätte saada ja taimede jaoks mullalahusesse vabastada, mükoriisa kaasabil seevastu vaid korjatakse üles seda fosforit mis juba ise mullalahuses kättesaadav (kuid ei tegeleta fosfori kättesaamisega ühenditest millesse see seotud on). Mükoriisast abi vaid seetõttu, et see võimaldab imavat pinda lihtsalt suurendada. Seevasti klasterjuured on võimelised võtma piisavalt fosvorit küllalt väikesest mulla ruumalast. Millised faktorid mõjutavad taime lehetemperatuuri kujunemist?
Vees lahustuvasse vormi jääb mineraalmuldades vaid 3...4% ja turvasmuldades kuni 10 % superfosfaadiga mulda antud fosforist. Seetõttu on selle väljauhtumine mullast tühine. 5. Lämmastikuga mullas toimuvad protsessid ammonifikatsioon ehk orgaaniliste lämmastikühendite mineraliseerumise esimene etapp, toimub mikroorganismide toimel. Mulla õhustustingimused ja reaktsioon pole olulised, küll on aga seda temp. Selline ammoniaak jääb osaliselt mullalahusesse või seotakse mullakolloidide poolt, on taimedele omastatav lämmastik. Anaeroobsetes tingimustes toimub nitrifikatsioon ehk siis ammooniumühendite hapendamine lämmastikushappeks ja sealt edasi neutraalseis või nõrgalt happelistes muldades edasi lämmastikhappeks. Nitrifikatsiooniks ebasoodsates tingimustes areneb denitrifikatsioon, mille käigus viiakse lämmastik anaeroobsetes tingimustes üle molekulaarseks lämmastikuks või
Siiski ei ole see mehhanism veel täielikult selge; pigem kinnitavad katsetulemused toitainete aktiivse sisenemise ja omastamise suuremat tähtsust. Aktiivse sisenemise all mõistetakse mitmeid keemilisi reaktsioone taimekudesid moodustavate ainete ning mullalahuses leiduvate ainete vahel, mille tagajärjel toitainete omastamine toimub. Vähesel määral esineb ka toiteelementide vastassuunalist liikumist – st, taimedest tagasi mullalahusesse. Sellisel viisil mõjutavad taimed omalt poolt mullalahuse koostist. 25 2.3. Taimetoitainete jagunemine nende kättesaadavuse järgi Selle järgi, kuidas mullas leiduvad toitained satuvad mullalahusesse (st, muutuvad taimedele kättesaadavaks), võib neid jaotada kolme rühma: 1) mullavees lahustunud, liikuvad toitained, mis on taimedele kergesti kättesaadavad;
Puudus eelkõige liivmuldadel. Väävli puudus avaldub eelkõige rist- ja liblikõielistel kultuuridel. Naatrium halvendab mulla struktuuri, kuid mõjub mõõdukates kogustes positiivselt peetidele porganditele ja ristõielistele kultuuridele. Kloor on kasulik mõõdukates annustes peetidele, vähendab köögiviljades nitraatide sisaldust. Kaaliumväetised mullas Muld seob väetistega mulda antud kaaliumi hästi, sulfaatioone halvemini, kloor aga jääb mullalahusesse, kus ta allub väljauhtumisele. Raskema lõimisega mullad on võimelised siduma suhteliselt suurtes kogustes kaaliumi, mistõttu võib neid anda ka varuväetisena. kultuurrohumaadel ei peeta otstarbekaks suurte kaaliumväetisenormide kasutamist, sest heintaimedel võib tekkida nn kaalium luksustarbimine. Kompleksväetised Tänapäeval on paljudes riikides enamus kasutatavatest mineraalväetistest kompleksväetised.
Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine Katrin Uurman 2014 4. kloor – on kahjulik kartulile, tatrale, hernele, ristikule, paljudele köögiviljadele ja ilutaimedele. Kloori suhtes ükskõiksed on teraviljad, lina, kõrrelised heintaimed. Kasulik on ta mõõdukates kogustes peetidele. Muld seob kaaliumväetistest kaaliumi hästi, sulfaatioone halvemini. Kloor jääb peaaegu täielikult mullalahusesse, kus ta allub sademete ja lumesulamisvete poolt väljauhtumisele. Sellepärast on kaaliumväetiste puhul valdavaks põhiväetisena kasutamine ja parim andmise aeg on sügiskünni alla (kaob ka kloori kahjulik mõju). Raskema lõimisega mullad on suurema neelamismahutavuse tõttu võimelised kaaliumi siduma suhteliselt suurtes kogustes ja neid võib seal kasutada ka varuväetisena. Kerged liiv- ja saviliivmullad
osakesed, mis ei mahu pooridest läbi. Kõige suurem sodi peetakse kinni juba mulla pinnal. 2)Füüsikaline neeldumine seondub mulla tahkete osakeste vabapinnaenergiaga (pindpinevusnähtused). On ühendeid, mis mulda sattudes vähendavad vabapinnaenergiat, seega seotakse mulla tahke osakese pinnal. Kuid on ka ühendeid, mis vastupidiselt veelgi suurendavad vabapinnaenergiat ja muld lükkab osakesed tahkest faasist eemale ja need osakesed jäävad sidumata ja need osakesed jäävad mullalahusesse. Ka söetablett on hästi suure pindaktiivsusega aine. Kui mullal poleks seda omadust, siis põhjavesi oleks reostunud. NH4NO3 on hinnatud hästi lahustuv väetis. Mülemad ioonid on taime seisukohalt võrdväärsed, kuid taim on erinevas kasvufaasis erineva valikuvõimega.Ammooniumioon seotakse mulla poolt, aga nitraation tõugatakse mulla lahusesse. Väetist tuleb viia mulda nii, et taim jõuaks seda ära kasutada.
annaabi.ee 
