Muistse vabadusvõitluse kaotus -ajalooline paratamatus või juhus? (0)

Muistse vabadusvõitluse kaotus -ajalooline paratamatus või juhus ?
Muistne vabadusvõitlus algas suure ristiusustamisega. Kuna sellega ei oldud päri, siis hakati ristiusu vastu võitlema. Muistne vabadusvõitlus lõppes 1227.aastal, seega kestis 19 aastat. Eestlastele tähendas muistne vabadusvõitlus aga kaotust. Kuid siin tahaksingi püstitada küsimuse, kas muistse vabadusvõitluse kaotus oli ajalooline paratamatus või juhus.
Peamiseks põhjuseks miks eestlased kaotasid muistse vabadusvõitluse oli see, et eestlastel oli ligi 20 aastat kestnud sõja vältel kaitsnud oma maad ja rahvast nii, nagu nad seda oskasid ja suutsid. Vaenlased vallutasid maa süstemaatiliste rüüsteretkedega. Eestlastel tuli üle elada poolsada laastavat sõjakäiku ja neile veel omaltpoolt vastata.
Teiseks põhjuseks võiks lugeda seda, et sõjaline ülekaal oli vastase poolel. Eestlastel polnud väljaõppega sõjamehi. Eestlased elasid muinasajas, kuid Lääne Euroopa kõrgkeskajas. Ordurüütlitel oli aga väljaõpe ja kogumused ning nad kasutasid tolle aja kõige paremat ja täiuslikumat relvastust. Samuti said nad oma sõjaväge täiendada uute meestega, mis eestlastel polnud aga võimali, kuna eestlasi oli vähe ja sündimus madal. Sakslaste arv oli suurem ja nad said tuua sõjamehi juurde alistatud aladelt, kuid eestlastel polnud sõjamehi kuskilt võtta.
Kuna vallutajad olid head diplomaadid, siis kasutasid nad head taktikat. Nad alistasid liivlased , latgalid ja eestlased ükshaaval ning kasutasid ära nende omavahelisi vastuolusid ja süvendasid isegi seda. Vallutajatel õnnestus osa eestlasi „ära rääkida” et nad ennast ristida laseks ja sellega süvendati veelgi rohkem eestlaste ebaühtsust, mis teatavasti ei tulnud väikesele rahvale kasuks.
Oluliseks põhjuseks võib pidada ka seda, et eestlastel polnud veel oma riik välja kujunenud ja sidemed üksikute maakondade vahel olid nõrgad. Ja seegi nõrgestas ühist vastupanu. Koostöö puudus ka lähimate rahvastega näiteks latgalitega, leedukate ja liivlastega. Riigi puudumine tähendas ka ühsväärtuste puudumist. Kui eestlastel oleks olnud ühtsem riik või maakonnadki oleks kokku hoidnud , võinuks eestlased vaenlastele tugevamat vastupanu osutada.
Viimaseks faktiks toon välja, et Eestil puudusid mõjukad liitlased. Rootsi ja Taani olid huvitatud vaid Eesti maa-alast, ning nii ei olnud neilt abi oodata. Venelased andsid aga eestlastele valelootust ning jäid hiljaks. Latgalid omakorda tahtsid kätte maksta varasemate eestlaste röövretkede eest. Liivlaste maa-ala vallutati kiiresti ning ka lätlased olid alistunud, nii polnud neist eestlastele abi oodata.
Kuigi eestlased olid sunnitud lõpuks alistuma, kuulub muistsele vabadusvõitluse tähtis koht meie ajaloos. Eestlased tegid kõik, et säilitada vabadus, kuid sellest ei piisanud . Eestlased elasid ajajärgult muinasajas, seega puudus neil vastav sõjavarustus. Ning tänu laastavatele 20 aastale oli eestlasi väga vähe järele jäänud. Seega polnud eestlastel kuskilt sõjamehi võtta ning eestlastel puudusid liitlased. Tänu diplomaatidest vaenlastele saadi osa eesti inimesi siiski ristiusku pöörata, mis tekitas lõhe ühiskonda, mis muutus veelgi ebaühtsemaks.
Muistne vabadusvõitluse kaotus oli eestlastele paratamatus, sest eelnimetatud faktidele tuginedes julgen väita, et eestlased ei oleks suutnud vaenlasele vastu astuda. Eelkõige liitlaste puudumise pärast. Olulist rolli mängib ka eestlaste arvukus, mis oli 19. sajandil väga väike tänu 20 aastat kestnud rüüsteretkedele olid eestlased väga nõrgaks jäänud. Samuti ühes olulisemaks aspektiks on ühine kokkukuuluvustunne mida tagab riik. Eestlastel puudus see. Seega, mina leian, et muistne vabadusvõitluse kaotus oli eestlastele paratamatus.