Tippsportlane – iseenda, oma maa või sponsori esindaja (6)

Tippsportlane – iseenda, oma maa või sponsori esindaja
Spordi alged pärinevad inimkonna varaselt arenguastmelt igapäevatööst ja sõjapidamisest. Sihiteadlikuks muutus sport alles Vana-Kreekas, kus see oli üks osa kasvatusest . Sellest arenesid välja mitmed spordivõistlused, kaasa arvatud ka olümpiamängud. Nende võitjaid autasustati ning edu ja kuulsus oli tippsportlastele alati garanteeritud. Kuidas on aga olukord nüüdisajal? Kas tänapäeva professionaalsportlane on seesama isik, kes ta oli antiikajal ?
Tippatleediks saamine on väga raske katsumus . Selleks tuleb läbida aastaid treeninguid ning oskuste ja kogemuste pagas peab olema hiiglaslik . Kuid isegi see ei taga alati edu, sest mõni inimene pole lihtsalt loodud tippsportlaseks.
Jõudnud kord teiste talendikate ning edukate kõrgklassisportlaste hulka, peab atleet mõistma, et ei tasu saavutatud kuulsusest uhkeks minna ja rumalaid tegusid tegema hakata. Tuleb jääda iseendaks, sest siis on kindel, et esindatakse ainult iseennast, mitte ei matkita kedagi teist. Spordiajaloost võib tuua mitmeid näiteid, kus üliandekad noored on kuulsuse saabudes valinud vale tee ning lõppude lõpuks hävitanud oma suure võimaluse pääseda tippude sekka. Samas leidub ka positiivseid eeskujusid – sportlasi, kes on valinud õige tee ning leidnud endale pärast kuulsusrikast noorpõlve ning tipus püsimist kindla koha spordiajaloo suurkujude kõrval. Üks selline isiksus oli Heino Lipp. Ta oli Eesti tippkergejõustiklane, mitmekordne Nõukogude Liidu meister kümnevõistluses ja edukas mitmel teisel võistlusalal,. Ta saavutas oma eluajal väga palju ning oleks saavutanud isegi rohkem, kui teda oleks lastud tema kõrgaastatel olümpiamängudele, kus Heino oleks olnud suurfavoriit kuldmedalile kümnevõistluses.
Tänu spordile on ka paljud imeväikesed riigid endale kuulsust kogunud . Näiteks võib tuua Asafa Powelli, kes on viimased aastad valitsenud meeste 100 m jooksu. Tema käes on ka maailmarekord 9.74, mille ta püstitas aastal 2007. Kuid edu ei saada üksnes mitte ainult Powelli. Ka riik, mida ta esindab, Jamaica , on tänu temale saanud suure populaarsuse osaliseks. Seda külastavate turistide hulk on märgatavalt suurenenud ning samuti on hakatud riiki rohkem toetama, et sealset vaesust leevendada. Siia sobiksid näitena ka väga hästi Eesti poolt võidetud olümpiamedalid pärast viimast sajandivahetust. Tänu nendele suurtele saavutustele teatakse kogu maailmas meie väikest Eestit tugeva spordiriigina.
Tuleb tõdeda, et ilma rahaliste toetusteta ei saavuta ükski sportlane tänapäeva professionaalses spordis vähimatki edu. Kuna nüüdisaegne ühiskond on üles ehitatud valdavalt omakasupüüdmise peale, toimib see nii ka spordis . Peamisteks tuluallikateks on atleetidele sponsorid , kes maksavad neile suuri summasid, et nad eksponeeriksid teatavat firmamärki. Eriti levinud on see autospordis, kus osalevad väga paljud sponsorid ning seetõttu on ringluses ka suured summad . Tänu sellele on masinad värvikirevad erinevate sponsorite siltidest ja logodest. Tekib paratamatult küsimus: kas sellel kõigel on siis tõesti mõtet? Sellele küsimusele oskavad vastust anda vaid sponsoreerivad firmad, lihtrahvale seda infot ei avaldata. Sponsorlepingud on levinud ka näiteks ookeanitaguses profikorvpalliliigas NBA. Enamusel sealsetest mängijatest on olemas kontraht , mille kohaselt makstakse sportlasele suuri summasid vaid selle eest, et too esindaks vaid kindla firma riideid . Seda nii palliplatsil kui ka eraelus. On palju juhtumeid, kus neid sportlasi on avastatud kandmas mõne teise rivaalfirma tooteid ja selle tagajärjeks on enamasti üsna kopsakas trahv lepingutingimuste rikkujale.
Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et tänapäeva tippsportlane erineb suurel määral mineviku professionaalist. Esirinda on märkamatult tõusnud sponsorite huvid, hüved ning nendelt suunatavad rahad, tahaplaanile jääb aga sportlane ise koos tema poolt esindatava riigiga.