natukene sõbralikkust, natukene osavõtlikkust, natuke seltskonda, natuke teiste inimeste abi vajab. Võibolla on see mõni üksildane inimene või kibestunud, või haige, või saamatu, kellele sa võid kuidagi kasulik olla. Inimestest on kõikjal puudus, sellepärast vaata, kus saaksid sina oma inimlikkust rakendada. Ole valmis pettumustekski. Igaüks meist peab positsioonist ja elukutsest hoolimata, pidevalt hoolitsema selle eest, et tema tegude läbi leiaks kinnitust tõeline inimlikkus. Need, kellele on osaks saanud õnnelik võimalus teisi inimesi vahetult teenida, pead selle õnne alandlikkuses vastu võtma. Kui sul on tugevam tervis, enam annet, rohkem teovõimet või õnne, ilusam lapsepõlv või harmoonilisem perekonnaelu kui teistel, siis ei tohi sa seda kõike nii vastu võtta, nagu see oleks endastmõistetav. Sa pead selle eest tasuma. Sa pead tavalisest suurema osa oma elust elu jaoks ohverdama.
psüühilised funktsioonid ei arene iseenesest. Et autor on arst, mitte kasvatusteadlane, nimetab ta traditsioonilist kasvatust intuitiivseks. Tegelikult on see klassikaline arusaamine kasvamisest ja kasvatusest. Paraku tunnistati traditsiooniline teadmine ajastu vaimule vastavalt vanaks ja kõlbmatuks juba sajand tagasi. Ja ehkki esimesed hoiatavad kirjutised ja arutelud ilmusid juba pea nelikümmend aastat tagasi (vt Mustad kirjutised; Suur koolidebatt), puudutasid need siiski enamasti vaid koolis toimuvaid protsesse: õppeedukust, distsipliini, õpetaja autoriteeti jms. Ent on tähelepanuväärne, et ka tollased kriitikud nägid kõige suurema ohuna ette just seda, millest räägib Michael Winterhoff oma raamatus - lapse sotsiaalset (kõlbelist) alaarengut. George Steineri arvates on praeguse hariduse ning kultuuri valitsev joon mälu kõhetumine. Traditsioon, mille järgi teati olulisi tekste peast, katkes siis, kui koolist kaotati tuupimine. Kui
käitumisreeglid iseenesest. Järgnevate kutse-eetika aluste omandamine võib tähendada teatud tööd iseendaga, mis hiljem töörõõmuna mitmekümnekordselt ära tasub. Austagem oma kodumaad! Uhkus kodumaa saavutuste üle on omane kõikide elukutsete esindajatele. Kodumaa saavutuste tunnetamine loob psüühilise heaolu ja on optimismitunde aluseks. Õpetajale on sügav kodumaa-armastus eriti vajalik. Ilma selleta ei suuda me tunda rahuldust oma tööst. Valdavaks muutub puuduste nägemine koolis ja õpilastes. Siis, kui me sügavalt armastame oma kodumaad ja õpilasi, suudame üksikpuudustest üle olla ning täie pingega töötada tuleviku heaks. Kodumaa-armastus annab õpetajatele jõudu täita kõrgeid nõudeid, mis õpetajatele esitatakse. Näiteks kohusetunnet kasvatab lastes edukalt õpetaja, kes ise on kohusetundlik. Haridusorganite ja kooli juhtkonna nõudeid täidab püüdlikult õpetaja, kes neist organeist lugu peab.
Ema ja isa peab austama, kuid õpetaja sõna kuulama! Palju kõneldakse ka hea õpetaja omadustest. Rousseau arvates peaks õpetaja olema võimalikult noor. Lapsed on küll vanade vastu mõnikord õrnad, kuid ei armasta neid kunagi. Isa kohustused lapse kasvatamisel on kahjuks kõige viimased. Kes oma isakohustusi ei suuda täita, sel pole ka õigust isaks saada. Ei vaesus, töö ega ükski inimvahekord või teda vabastada oma lapse toitmisest ja nende kasvatamisest. Rousseau kordab siinkohal, et inimese kasvatus algab tema sündimisega: enne kõnelemist, enne arusaamise algust õpib ta kogemuse teel. Kogemus aga käib õppimise eel. Lapsi tuleks varakult harjutama pimedusega, et nad seda ei kardaks. Samuti liiga suur korrapärasus toitmis- ja magamisaegades tekitab lastes peagi tarviduse asemel harjumuse vajaduse. Ainuke harjumus, mis lapsel tohib olla, on see: mitte ühtegi harjumust omada!
see: Isiksus, nagu ta on, nagu ta kasvab ja küpseb (aga ka degenereerub) ja kuidas võib inimene inimese kasvatamisele ja küpsemsele kaasa aidata. Peale selle on ,,Émile" veel sotsiaalse reformi ja revulutsiooni kava. Rosseau kasvatusideaal? Rosseau kasvatusideaal väljendub ainsa sõnaga: Inimene, kes on tervik, väärtus iseeneses, olevus, kes elab pidevas ühtluses ja kooskõlas iseendaga. Inimesed, olge inimlikud! See on esimene kohus; ei ole teist tarkust kui on inimlikkus. Teine väljendus samale sisule on : Elu. Mis see on? Elada tähendab läbistada oma olemust rõõmude ja kannatustega. Rosseau südame järgi iseloomustub inimene kõige paremini sõnadega: õnn, headus, vabadus, selgus. ,,Émile" kirjutamise ajal ei näe Rosseau enam vabadust puhtnaturalistlikult. Ta lausub: ,,Vaba on see inimene, kes ainult tahab seda, mida ta võib ja teeb, mis talle meeldib. Vaba olla tähendab vähe oleneda inimlikest asjadest
TALLINNA ÜLIKOOL Rakvere Kolledz AP 1 KÕ KASVATUSTEADUSED Õpimapp Kristina Karu Juhendaja: Anu Carlsson Rakvere 2014 SISSEJUHATUS Õpimappi alustasin arvamusega J.J. Russeau raamatu „EMILE“ põhjal. Raamatu esimese poole kohta tegin konspektivormis mõttekaarte. Teise poole kohta kirjutasin välja mõtteid, mis mind kõnetasid. Edasi on lisatud E.S. Sarve loengu mõtteid tunnist 22 oktoobril. Seejärel lisatud lühikokkuvõte märksõnade näol Hirsijärvi ja Huttuneni raamatust „Sissejuhatus kasvatusteadustesse“. Järgnevalt lisasin essee „Kliima minu töökohas“ ja arutlesin Sinkkose artikli väidete üle. Tutvusin ja arutlesin Eesti Haridusteaduste ajakirjas oleva artikli „Eesti koolide esmakursuslaste õpi ja teadmuskäsitlus“ üle. Ajakirja „Haridus“ artikli „Hariduse tipus. Aga kus tipp asub?“ ja Tiiu Kuurme artikli
nii: me ei ela reaalses, vaid omaloodud ammendamatu energiaga tähenduste maailmas. Seega ümbritsevaid. See kõik võib õpetaja kannatuse pole kunagi ülearune uurida, mis tähendusi tõsiselt proovile panna." mingile tugevale kujundile, sümbolile või sambale on antud, sest selline Miks tunnevad paljud õpilased ja õpetajadki koolis analüüs aitab kaitsta end manipuleerimise tüdimust? Sest praeguses koolis on eest, jääda vabaks. vähe loovust. Rohkem loovust annaks kõigile uut Põgenemine vabaduse eest energiat ja elurõõmu. Erich Fromm kirjutab oma raamatus ,,Põgenemine vabaduse eest", et vaid väike Subjektiivse heaolu ehk õnnelikkuse
igaühel on võime edeneda. Probleeme nähakse tegelikul inimtasandil, mitte formaal- administratiivselt. Humanism on põhiliselt tuntud maailmavaatena, millele on omane inimlikkus, lähtumine inimesest ja tema vajadustest. Paljud lapsevanemad püüavad oma lapsi liigselt kaitsta maailma eest. See kaitsmine ei seisene ainult selles, et kui keegi hakkab füüsiliselt lapsele haiget tegema, minnakse vahele, vaid kõige rohkem seisneb see just psühholoogilises mõjus. Kui laps saab koolis halva hinde ja tuleb koju, saab laps mõnedes perekondades karistuse selle eest, et ta polnud õppinud. Sellisel juhul laps õpib, et kui ta ei saa halbu hindeid, siis ta suudab vältida midagi, mis teda kahjustaks, aga ta ei õpi õppima iseendale. Ta õpib vältima ebamugavusi ehk hakkab valetama, spikerdama ja viilima. Lapselt võetakse tahe õppida, mis on aga suurim kaotus lapsele ja ka lapsevanemale. Minu vanemad õpetasid mind rääkima, kuidas mu päev möödus ja kas oli halbu hindeid
Kõik kommentaarid