Mõtteid inimlikkuse kasvatamisest kodus ja koolis (1)

Mõtteid inimlikkuse kasvatamisest kodus ja koolis
Inimlikkust on võimalik mitmeti defineerida. Minu jaoks tähendab see andestamist, mõistmist , aksepteerimist ja muid häid iseloomujooni. Me ei saa võtta inimlikkust kui loomuliku osa igas inimeses. Kahjuks on neid, kellel see on puudulik või siis on see joon inimesele väärastunult kinnistunud. Samas ei usu ma, et ühtegi inimest ei ole võimalik muuta ja, et mõni meist on sünnisaati ebainimlik. Peame mõistma,et iseloomu kujundab nii kodu kui ka ühiskond, ja tihti peale ei saa me kõigel silma peal hoida.
Andes inimesele elu ei või me kunagi kindlad olla,et ta kasvab just selliseks nagu me soovime . Meie võime proovida inimest kasvatada nii hästi kui suudame ja loota,et andsime endast parima .
Inimesed muutuvad kurjaks ja halba soovivaks tihti peale siis, kui neid ennast on halvasti koheldud. Vahel ei suuda me mõista, kuidas ja kui halvasti meie käitumine võib teisele mõjuda. Eriti inimesele, kes meist sõltub. Sellega pean ma silmas just vanemaid, kes on hooldajad ja kasvatajad oma lastele.
Perekonna liikmena on meie kohus hoolitseda oma pere eest,neid õpetada ja kasvatada. Niikaua kui me ei suuda endale ise toitu ja peavarju pakkuda oleme sõltuvad oma vanematest . Ideaalis armastavad vanemad oma lapsi ja tahavad neile parimat, kuid kahjuks kõigil nii ei vea. Inimesed, kes soovivad teistele halba ja neil puuduvad inimlikud tunnused on tihti peale pärit peredest, kus on puudus olnud armastusest ja teistest emotsonaalsetest vajadustest . Samuti muudab inimese “halvaks” keskkond, kus teda kasvatatakse. Ei saagi loota,et alkohoolikute perekonnas on õhkkond meeldiv ja armastav. Ilmselt ei ole vanematel oma eludega kõik korras ja loomulikult kandub see edasi ka lastele.
Mina arvan,et kui inimesed on otsustanud endale lapse muretseda siis peaks nad selleks kindlasti vaimselt valmis olema. Inimene peaks teadma, kes ta on ja millesse ta usub, siis suudab ta ka oma lapsele õigeid väärtusi edasi anda. Arvatakse,et kristlikus peres kasvavad lapsed on kõige õigemas ja paremas keskkonnas. Sest neid kasvatatakse teadmises,et jumal näeb ja kuuleb kõike. Inimese jaoks, kes ise ei ole sealt keskkonnast pärit, võib tunduda selline tegeuviis hirmutamisena. Mis näitab meile jällego seda,et me mõjutame igatmoodi ühiskonda, kas me seda tahame või mitte.
Vanemate meeleheks on laps kuni teatud eani täiesti mõjutatav, seega on hooldaja ülesanne süstida lastele niipalju headust, mõistmist ja empaatiat kui võimalik.
Väljas pool kodu inimlikkuse tutvustamine on keerulisem kui tundub. Kuna laps siiski tuleb kooli juba eelarvamuste ja teadmistega, mis ta on kodust kaasa saanud. Õpetaja saab ainult suunata ja näidata,et ka teismoodi on võimalik. Õpetajal pole siiski õigust hakata lapst täielikult muutma kuna tema enda arvamus ei pruugi sobida sellega, mida arvavad vanemad. Õnneks on siiski olemas ühiskondlikud eetilised ja moraalsed teod, mis on üldtuntud. Nagu näiteks,et ei tohi varastada, ega teha teisele inimesele viga. Õpetaja, kooli ja ühiskonna ülesanne peakski just olema nende teadmiste kinnistamine ja tutvustamine.
Kahjuks on nii,et kõiki inimesi me aidata ei saa. Seega peaksime arvestama sellega,et prooviksime anda endast parima ja olla nii inimlikud kui me oskame , nende inimestega, kellega puutume kokku igapäevaselt. Niimoodi saame anda edasi oma teadmisi ja tarkust oma lastele ja lastelastele. Ajapikku kindlasti muutuvad arusaamad inimlikkusest, kuid iga inimene on sündides puhas leht, mida loodetavasti hakatakse värvima ainult kõige ilusamate värvidega.
            Erinevatel ajastutel on inimlikkuse vastand ebainimlikkus olnud kas julmem ja selgem või silmapaistmatum, kuid see on alati olemas olnud. Eriti julm oli elu keskajal. Ebainimlikkuse üheks näiteks sel ajal oli veeproov . Kui kedagi kahtlustati selles, et ta on nõid, siis käis selle kontrollimine järgnevalt: "nõial" seoti käed-jalad kinni ning visati seejärel sügavasse vette. Kui abitu inimkeha põhja vajus ja enam pinnale ei ilmunud, siis oli ta süüst puhas, kui aga vee peale püsima jäi, siis oli süüdi ning põletati tuleriidal. Prantsuse revolutsiooni ajal aga hukati ühe aasta jooksul tuhandeid inimesi ja suurem jagu neist olid süütud. Selleks, et kellegi pea maha raiutaks, piisas ainult ühe suvalise inimese süüdistusest, et tegeled millegi seadusevastasega ja reedad kodumaad .
            Kuid kas tänapäevalgi on rohkem inimlikkust ja halastust?
            Kas saabki olla varasemast enam inimlikke omadusi, kui meid ümbritseb nii palju varjatud julmust ja negatiivset eeskuju? Enamikes tänapäeva kodudes on endale leidnud koha televiisor , kust tulevad filmid maffiast ja mafioosodest, kelle eluülesanne seisnebki teineteise mahanottimises. Paljud multifilmidki, nagu laste lemmikud "Mootorratturhiired Marsilt ", "Ämblikmees" ja muud sellesarnased, on ju puhas heade ja pahade võitlus, teineteise peksmine ja ületrumpamine. Ka vanema generatsiooni seriaalid, nagu "Rosangelika", põhinevad ju põlvkondadepikkusel vaeste ja rikaste vahelisel vihavaenul. Sellised filmid ja seriaalid lõppevad tavaliselt hästi ning annavad lastele eeskuju, et pahade üle saavutab võidu mitte heaga ja inimlikkusega, vaid viha ja vägivallaga.
            See kandub üle ka kooli. Koolis, kus laps on vanemate arvates õpetaja valvsa pilgu all kaitstud, ei puudu ebainimlikkus. Juba algklassidest peale on paljudes koolides teatud liidrid ja kambad , kellele mitte meeldides või kelle käske mitte täites võid kergesti füüsilise või vaimse terrori ohvriks sattuda. Selle mõju võib aga erinevate isiksuste puhul küllaltki erinev olla. Kui kiusatav on tugevama iseloomuga , siis muutub ta ka ise vägivaldseks. Võimaluse korral kogub ta endale kamba ning tasub "süüdlastele" mitmekordselt nende pattude eest. Kui see aga täitumatuks unistuseks osutub, siis nuhtleb ta kogu ülejäänud maailma, kellest aga jõud üle käib. Juba ennegi tagasihoidlik ja kaaslaste pisisoovidele vastupanuta alistuv ohver aga muutub veelgi vaiksemaks ja endassetõmbunumaks. Tal puuduvad täiesti sidemed teiste omavanustega, kuna ta peab ennast halvemaks, tekib alaväärsustunne, mis kogu eluks kummitama jääb.
            Üldse on inimlikkus suhteline asi. Räägitakse küll, et andestamine ja ausus ning õiglus kuuluvad inimlikkuse alla ja meie ühiskond on inimlik. Kuid mida arvata siis surmanuhtlusest, mis kehtib paljudes maades ning mille määrab aus ja inimlik kohtunik ? Kas see on siis inimlik, võtta teiselt inimeselt elu? Sellistel asjadel on kaks otsa. Kui süüalune on seeriamõrvar, kelle teod on  ettekavatsetud, siis on surmanuhtlus igati põhjendatud. Eriti, kui kogu süüdlase hoiak on ülbe ja üleolev ning vaevalt ta kunagi oma tegu kahetseb.
            Kui aga süüdistatav on tapnud kogemata ning kahetseb südamest oma tegu, mõistes süü suurust, siis piisaks täiesti 10-15- aastasest vanglakaristusest. Liiga kauaks aga ei tohiks inimest vanglamüüride vahele sulgeda, kuna sealt u. 30 aasta pärast vabanenud inimene ei suuda tänapäeva kiire elutempo juures tohutult muutunud maailmas enam kohaneda.
            Inimese head omadused ühe nimetuse alla koondatult on inimlikkus ning nende omaduste vastandiks ebainimlikkus. Inimlikkus ja ebainimlikkus on eksisteerinud aegade algusest peale, kui tekkis inimene, eksisteerib olevikus ning ei kao kuskile ka tulevikus. Ainuke võimalus inimlikkuse kadumiseks on inimese kadumine.