Motett ja organum (1)

Esimesed andmed mitmehäälse kirikumuusika kohta pärinevad 9. sajandist, mil šoti päritolu filosoof Scotus Eriugena kirjeldas oma traktaadis paralleelsetes kvartides ja kvintides kõlanud laulu ja nimetas sea organumiks. Selle nimetuse päritolu pole päris selge, ilmselt kasutati seda algselt intstrumentaalmuusika tähenduses, sest kreeka keeles tähendab „organon” muusikainstrumenti (aga mitte orelit, nagu mõnikord ekslikult arvatakse). Organum on üks vanemaid mitmehäälsuse ja polüfoonia liike. Põhihääleks (vox principalis) on tavaliselt Gregoriuse laul, mida dubleerib teine hääl (vox organalis) kvardi, kvindi või oktaavi võrra kõrgemalt või madalamalt. Sellist paralleelset laulmisviisi nimetati paralleelorganumiks ja see oli kasutusel 9-11 sajandi 1. pooleni. 11. Sajandi teisel poolel asendus paralleelorganum vaba organumiga.
13. sajandi paiku kujuneb välja Gregoriuse laulu baasil välja uus žanr – motett (pr k motet - värss), millest saab selle sajandi põhižanr. Motett on selline laul, kus alumisele häälele (lad k cantus firmus – kindel laul, nimetatakse ka tenoriks), milles oli tavaliselt rütmiseeritud Gregoriuse laul, lisati uute tekstidega ülemised hääled . Sageli olid need tekstid eri keeltes: cantus firmus ladinakeelse vaimuliku tekstiga , ülemine hääl näiteks prantsuse keeles ja ilmaliku tekstiga, mis oli sageli armastuseteemaline. Topeltmotetis on tenorile lisatud kaks, kolmikmotetis kolm häält. Tõenäoliselt esitat motette sageli pillide saatel, sellisel juhul lauluhäält lihtsalt dubleeriti muusikainstrumentidega. Motette hakati nende ilmaliku sisu tõttu üha enam laulma ka väljaspool kirikut ja see žanr kujunes tolle aja ärksamate inimeste seas omamoodi seltskonnalauluks. Aja jooksul muutus moteti stiil vabamaks – näiteks renesanssmotett on juba hoopis teistsuguse ülesehitusega kui see, mida viljeldi keskaja lõpul. Kadunud on napi tekstiga tenor, selle asemel hakkavad erinevad hääled ühte ja sama teksti kasutades üksteist jäljendama. Motetti kui žanri kohtame veel barokiajastulgi.