Iluravi Rahvusvaheline Erakool Juuksur, veebruar 2013 Lilian Seeme BAROKK JA ROKOKOO Referaat Tartu 2013 1. BAROKK Barokk alguse 16. sajandi lõpu poole Itaalias. Levis Itaalias, Hispaanias, Flandrias ja Lõuna-Saksamaal ja ka Eestis. Barokki iseloomustab: jõulisus, hoogsus, tunneteküllus, kummalisus, veidrus. (4) 17. sajandil muutus Prantsusmaa kuninga õukond moe loojaks. Selle sajandi lõpul hakkas ilmuma esimene moeajakiri. (3) 1.1 Soengud Moes olid lokisoengud. Kanti palju parukaid ning laiaäärelisi peakatteid. Soengud ulatusid kõrgustesse. Ka meestel olid sellel ajal pikad juuksed (4) Selle ajastu moe ja soengute arenemise võib jagada kaheks perioodiks: kuningas Louis XIII periood; kuningas Louis XIV periood . (3) 1.1.1 Louis XIII periood Kuningas Louis XIII tõi moodi paljaks raseetitud näo, ülespoole keeratud vurrud ja väikese habeme lõua otsas
kohustavat tähendust( Näiteks börsimaailma keskuseks peetav Wall Street New Yorgis omab vaieldamatult majanduslikku võimu, kuid ükski ärimees pole kohustatud astuma samme tulenevalt aktsiakursside kõikumisest.) Kultuuri valdkonnas on võimu tunda ja näha veelgi raskem. Siin saab rääkida pigem populaarsusest, autoriteedist ja prestiizist. Kuuletumine on kultuurivallas vabatahtlik, mitte kohustuslik nagu riigivõimu puhul. Isegi kui autoriteetne moeajakiri teatab, et sel hooajal on moes punane ja mini, ei tähenda see sugugi, et kõik naised peaksid hakkama kandma ainult punaseid miniseelikuid. 6. Võimu võib leida peaaegu kõikidest inimsuhetest ja ühiskonnasfääridest, näiteks ei ole ka väga üksmeelses peres kõik selle liikmed absoluutselt võrdsed, vaid kellelgi, näiteks vanaisal või emal on suurem mõju võim. Poliitikat ja poliitikas tehtud otsuseid pole võimalik analüüsida võimuküsimust kõrvale jättes
inimest. Ajaloo murdepunkti sattunud ettevõtte luigelauluks jäid kostüümid ministri- ja saadikuprouadele ning iseseisva Eesti esimestele missidele, sinimustvalge all esineti esmakordselt 1989. aastal Sveitsis. Kõik toimus liigagi kiiresti ja pöördumatult ning üleliidulistes alluvussuhetes Tallinna Moemaja jäi kapitalismile lihtsalt jalgu.Võlakoorma kasvades lõpetas ilmumise ajavahemikus 1958 1992 hiigeltiraaziga põhikasumit toonud moeajakiri Siluett (kokku 34 aastakäiku), viimane ja varasematest tunduvalt tagasihoidlikum moedemonstratsioon toimus 1993. aasta kevadel. Kommertsliku ajastu saabudes lahkusid parimad kunstnikud, õmblejad ja mannekeenid, muutusid asukoht, suunitlus ja kollektiivi suurus, vahetus juhtkond ning kadusid paraku ka arhiivimaterjalid (mh firmasilt ja omaaegseks moepiibliks tituleeritud ajakirja Siluett slaidikogu). Ka erakätes säilinud rõivaesemete valik on juhuslik. Terviklikke komplekte on alles
Eestis 1520-1650 trikoopüksid sisselõiked varrukatel korsett, võruseelik brokaat, samet, krepp siid, sifoon pits barett taskurätt kandilise ninaga jalatsid, pantofles, chopines, kinga ihmad pärlid Barokk vahast mannekeenid (1600- 1715.a) esimene moeajakiri erinevad rõivad seoses elujuhtudega N: seelik, pihik, kleit dekoltee, puusapadi, laiad puhv-varrukad, põll, mantoo M:särk, laiad (põlv)püksid, sukad, kuub, keep, mantel, saterkuub, kübar, lehterservaga saapad, kannused siid, pits, puuvill, lina korsett, lehvik
Madame de Pompadourile. Parukameistrid olid hinnatud, juuksurid mitte. Tekkisid nn stiilipeod. Juuksed seoti ümber raami, mis oli täidetud vatti, riide või põhuga ja tsementeeritud vastava pastaga, soengud ujutasid laevu, linnupuure jms koos kõige elavaga. Soengud võisid kõrguda kuni 1,5 m kõrguseks. Eest kammiti soeng sildeks ja selle äärjoon oli näost pisut laiem. 1767 oli Pariisis 1200 juuksurit, natuke varem ei olnud ühtegi. Iga soeng oli ainulaadne ja kordumatu. Pariisi moeajakiri "Courier de la Mode" esitas ühe ainsa aasta jooksul ligi neli tuhat erinevat soengupilti. "Taiesed" tekitasid seljavalusid, reisima pidi pea alaspidi ning riietus ei olnud eriti mugav sellise kunsti kandmiseks. Kasutati sea - ja karurasva, mis oli kallis ja soengut kanti nädalaid, et see oleks piisavalt tasuv. Soengutes leidsid kodu närilised ja tööd said lõhnameistrid, et kõike seda varjata. Samuti kasutati kratsimispulki, et kõige elavaga soengus toime tulla
naisena luksuslikku elu.Etienne Balsan viis ta seltskonda ning nad elasid 19061910 Royallieus koos. Tema rahalise abiga ning tema korteris avas Chanel 1910 naistekübarate ateljee.Ta tutvus ka inglastest Arthur Capeliga. Kui näitlejanna Gabrielle Dorziat kandis laval Coco Chaneli loodud kübarat, sai moelooja nimi tuntuks ja nõnda algas Coco Chaneli töö teatris. 1913. aastal avas ta Arthur Capeli toetusel Deauville'i moekuurordis butiigi, 1916. aastal esitles moeajakiri tema esimest avaldamisele tulnud mudelit, särkpluuskleiti. Kui Natsi-Saksamaa okupeeris Prantsusmaa, oli Chanel armusuhetes Saksa ohvitseri Hans Gunther von Dincklagega ning päevavalgele tulid konspiratiivsed sidemed kõrgete natsidega Teise maailmasõja ajal.Teda kritiseeriti sellepärast üha enam. Pärast Prantsusmaa vabastamist liitlasvägede poolt pidi Chanel 1944. aastal põgenema Sveitsi. Kümne aasta pärast naasis ta Prantsusmaale ning äratas uue
Stiilipidudel soovis iga naine olla teistest naistest kaunim ja silmapaistvam. Selle aja soengud koosnesid lilledest, lindikestest ja kivikestest. Parukaid toestati traatkarkassidega, mida täideti kõikvõimalike materjalidega (vati, riide või põhuga), ning "tsementeeriti" sea -, lamba- ja karurasvaga, et need püsti püsiksid. Suured ja uhked soengud kujutasid laevu, linnupuure ja muud sellist. Iga soeng oli ainulaadne ja kordumatu. Pariisi moeajakiri "Courier de la Mode" esitas ühe ainsa aasta jooksul ligi neli tuhat erinevat soengupilti. Soengud kõrgusid kuni 1,5 meetrini. "Taiesed" tekitasid pea ja seljavalusid. Reisima pidi pea alaspidi või põlvili. Peale selle, et soengud olid suured ja katastroofiliselt ebamugavad, tuli neid kanda mitu nädalat ning seetõttu asusid neisse elama erinevad putukad ja isegi hiired. Tööd said ka lõhnameistrid, kes proovisid näriliste elu põrguks muuta ja lehka leevendada
Juba 16-aastaselt oli ta saavutanud supermodelli staatuse. (,,Moe ajalugu'' Nj Stevenson, 2011) Ives Saint Lauren võttis juba 21-aastasena enda kanda Diori moemaja peakunstniku ülesande. 1966. aastal avas ta moepoe Rive Gauche ning sama aasta sügistalve kollektsioonis tõi ta välja pükskostüümi Le Smoking, mis oli naisekeha järgi õmmeldud smoking. Le Smokingut võis näha Bianca Jaggeri ning Liza Minelli seljas. (,,Moe ajalugu'' Nj Stevenson, 2011) Ajakiri Vogue oli esimene moeajakiri kes pööras tähelepanu modellide ebahariliku väljanägemise positiivsusele, moefotode tausta dekoratsioonidele ning huvitavatele poosidele. (http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1216903) 6. Kokkuvõte 1960-ndad aastad olid ajaloos märkimisväärne aeg - maailm näis ühinevat lootuses saavutada vabam ühiskond ja suurem võrdsus. Arenes tehnoloogia, religioossus nõrgenes ja kasvas massiühiskond- need tegurid esitasid väljakutse ühiskonnale, kus inimese seisundit määras
ansambel Optimistid. Televisioon andis kuulsuste rahvusliku tausta edasi ning tutvustas ühtlasi teiste maade kultuuri. Ilu mõiste laieneb vägagi palju tänu muusikale ja Soome televisioonile. 1959.aasta anti välja ka ülipopulaarne eesti film „ Vallatud kurvid“, kus demonstreeriti kaharaid seelikuid, tärgeltatud puuvillaseid aluskleite.Demonstreeritud esemed on muideks kopeeritud lääne-maailmast. Rääkidest moe levimisest Eestis oli väga kuulus tol ajal moeajakiri Moealbum,mis alustas oma tööd 1952. aasta ja lõpetas 1957.aasta, sest siis avati Tallinna moemaja. Melanie Kaarma oli moeajakirja „ Moealbum“ autor ning põhiline vastutav toimetaja.Kusjuures Melanie Kaarma on kinnitanud, et ta kopeeris ja võttis ideid Lääne moeajakirjadelt, sest neid oli võimalik hankida stalinistlikel aastatel. Nõukogude majandussüsteemi eripära tõttu ei tulnud vastuloodud tööstusharust elujõulist majandusharu, kuid 1957. aastal, kui riikliku
Jah, sest Chaneli oskus lihtsust ja luksust kombineerida oli hämmastav: ta kasutas hästilangevat ja kerget trikotaazi, sobitades seda pitsi ja siidist kantidega. Inspiratsiooni ammutas noor disainer elust enesest - kirgliku ratsutajana võis tema rõivastel näha ratsutamisvarustusest inspireeritud pandlaid ja vöid; tema esimeste kudumite, pluuside ja kleitide põhilõige on aga näpatud meeste polosärgilt. Kõigest viis aastat pärast Coco tähelennu algust kinnitas moeajakiri Harpers Bazaar, et need, kel pole kapis kas või üht Chaneli rõivaeset, on lootusetult moest maha jäänud. 1920. aastatel töötas Coco alluvuses üle 2000 naise, ja kõik, kes suutsid seda endale vähegi lubada, kandsid Chaneli. Haute couture Prantsusmaa ja Hispaania piirile jääv Biarritz oli Chaneli järgmine vallutus. Põhjus oli lihtne: tegemist oli luksusliku kuurortlinnaga, kuhu oli sõjaohtude eest pagenud Prantsusmaa koorekiht, kes vajas enda lõbustamiseks moodi
põhjustas nende kandmine pungsilmsust. Siis tulid Londoni punkarite rebitud teksased, mis väljendasid viha ja protesti valitseva süsteemi vastu. 1980.aastal, kui ülemõõduline – nii õlandid, soengud kui egod, võtsid ka teksased lotendava kuju. Juba 1999. aastal Guccikevadsuvises kollektsioonis olid rebitud, sulgede ja pärlitega kaunistatud teksased, mille hinnaks oli 1910 Inglise naela. 1992. aastal aprillis ilmus moeajakiri American Vogue`i sajanda aastapäeva erinumber, mille kaanel maailma tuntuimad supermodellid poseerivad Gapi teksastes ja pluusides. New Yorgi disainer Norma Kamali ühendas kaheksakümnendate fliisi pehmuse, hallid, roosad ja valged õlanditega sviitrid, retuusid ja alt laienevad pikad seelikud said moehittideks, mida müüdi kümneid tuhandeid eksemplare ja jäljendati lõpmatult. Alaia figuuri rõhutavad lükrakleidid, topid ja retuusid võtsid tüdrukud kiiresti omaks
de Pompadourile. Parukameistrid olid hinnatud, juuksurid mitte. Tekkisid nn stiilipeod. Juuksed seoti ümber raami, mis oli täidetud vatti, riide või põhuga ja tsementeeritud vastava pastaga, soengud ujutasid laevu, linnupuure jms koos kõige elavaga. Soengud võisid kõrguda kuni 1,5 m kõrguseks. Eest kammiti soeng sildeks ja selle äärjoon oli näost pisut laiem. 17 1679.a ilmus Pariisis esimene moeajakiri "Mercure Galant", mis kirjeldas Versailles' õukonna rõivastust, pilte oli esialgu vähe. Mood hakkas kiiremini vahelduma. Anti välja korraldusi ja keelde rõivastuse kohta, need määrasid seisuste järgi lubatud materjalid ja kaunistused, kuid kõik ruttasid kandma seda, mis neile oli keelatud. 17-18. SAJAND 17. saj. Keskpaiga rõivastusstiili võib nimetada "Reinkrahvi" stiiliks. See kentsakas
Ei olnud oluline omada palju riideid, peaasi, et olemasolevad oleks moodsad. Kuna moodsad luksusrõivad olid väga kallid, said neid endale lubada vaid väga jõukad inimesed ja nemadki vaid ühe komplekti. 1642.a hakati Pariisist iga kuu välja saatma elusuuruseid vahast mannekeene Pandora. Suur Pandora oli rõivastatud õhtukleiti ja Väike Pandora kodukleiti. Need reisisid läbi kõik Euroopa pealinnad, ning nende liikumise ajaks katkestati isegi sõjategevus. 1679.a ilmus Pariisis esimene moeajakiri "Mercure Galant", mis tutvustas Versailles' õukonna rõivastust. Ajakiri kirjeldas pidusid ja riietust, pilte oli esialgu vähe. Aastatel 1630-1645 jäädvustas graafik-vaselõikaja Abraham Bosse inimesi väga erinevates olukordades: kirikus, kodus, pulmas jm. Neid tuli kujutada väga täpselt 4 ja asjatundlikult, sest iga detail oli maksnud kandjale ränka raha ja oli prestiizi küsimus. A
aastal ilmunud esimest numbrit, peab tunnistama, et Kaarma mainitud ajanihe on täiesti olemas. Esitatud mudelitel on veel juures Teise maailmasõja aegse maskuliinse stiili jäljed: mõne kleidi õlg on rõhutatud, palju esineb vormiriietust meenutavaid kostüüme, A-joonega diorilikke seelikuid kohtab vähe ning nad pole kaugeltki nii uhkelt kohevil kui new-look´i originaalrõivad. Ajakirjas pole näha ka ühtki pükstesse riietatud daami. Siiski ei saa öelda, et Nõukogude Eesti moeajakiri oleks võrreldes välismaa analoogidega erakordselt mahajäänud; pigem esindab ta ´50. aastate alguse moe kainemat joont. Teiste kavandite seas jäävad silma tõeliselt suurejoonelised Melanie Kaarma "teatrikleitide" joonised, mis sobiksid vabalt vastava aasta Vogue´i õhtusele rõivastusele pühendatud lehekülgi kaunistama. Need illustratsioonid tõestavad Kaarma väidet, et välismaailmas toimuvaga oldi tuttavad, kuid kainelt mõeldes kohandati Lääne moode enamasti
Kord põletas Coco vannitoas veesoojendajaga oma kiharad. Jälle haaras osav õmblejanna käärid ja lõikas juuksed hästi lühikeseks. Nii sündiski uus soeng poisipea. (YouTube: Paula, sul on poisipea / Kuis meeldid mul, sa vist ei tea ...) Audrey Tautou filmis ,,Coco enne Chaneli" (2009) Kord jällegi jäi Coco päikese kätte magama ning moodi läks päevitamine. 1926. a esitles Coco oma nn petite robe noire'i7. See oli suur moerevolutsioon! Ameerika moeajakiri Vogue8 ristis preili Chaneli moekuningannaks. Õige pea ostis Coco Chanel üles ka Camboni tänava kõrvalmajad nr 27 ja nr 29 ning ühendas kõik kolm hoonet oma ateljeeks ja esinduspoeks. 1921. a esitles Coco Chanel omanimelist parfüümi Chanel No 5, mis tegi ta väga rikkaks. 1937. a oli tema palgal 4 000 töötajat ja ta sai 28 000 tellimust aastas. Ajakirjanikud andsid talle hüüdnimeks la Reine de Paris9.
väljaanded) ja 28 väljaannet (mõned ilmusid kahes keeles, nimi oli ikka üks). Ajakirjade puhul lööb seesama monopoolsus välja, igas valdkonnas üks väljaanne. Kummaski rühmas, ei ajakirjade ega bülletäänide hulgas ei mainita ühte väljaannet Heinakuu, mis hakkas illegaalselt ilmuma 1988. Ajakirjade kohta võib veel öelda, et oluline on ilmumissagedus, tavalisest kuukirjast kvartalikirjani (vt tabelit). Kõige levinum ajakiri oli moeajakiri Siluett. Suur osa tiraazist, ligi 300 000 läks Suurele Kodumaale, 50 000 levis Eestimaal. N.ö tavalistest ajakirjadest oli suurima levikuga Nõukogude Naine. Eesti Raadiol oli 3 programmi: esimene programm, Vikerraadio ja stereoraadio. Keskmine ööpäevane saatemaht 37 t. Televisioonis oli asi kesine plusspoolele võib kanda seda, et televisioon eesti keeles üldse olemas oli. Teooria väidab, et omakeelse televisioonikava ülalpidamiseks peab olema rahvaarv 3 miljonit
annaabi.ee 
