Tallinna moemaja ajalugu (4)

Tallinna Moemaja AS Üks edukalt eestimaist rõivamoodi välismaailmale tutvustanud ettevõtte oli omaaegne Tallinna Moemaja, mis loodi 1957. aastal jätkates läbi kolme aastakümne, kuni taasiseseisvumisega kaasnenud ümberkorraldused viisid erastamiseni ning ajapikku kujunes sellest suisa kogu Nõukogude Liitu esindav ettevõte. 80ndatel aastatel toimus Tallinna Moemajas hoopis põlvkonnavahetus. Pöörasevõitu ideede teostamiseks said võimaluse mh Liivia Leskin, Zoja Järg, Hilja Tüür, Katrin Kasesalu, Anu Hint , Vilve Unt ja Ivo Nikkolo . Ka moeetendustesse hakkas imbuma üha enam legendaarsete ERKI moeshow'de elemente. Seda oli aimata nii muusikas kui ka varasemast mängulisemas liikumises. Ehkki leidus ka neid, kes kahtlesid selles, et 1950ndate moeloomingust inspiratsiooni saanud elegantse rõivakollektsiooni teostamiseks olid moemagistrandid Marit Ilison, Lilli Jahilo, Margit Kuusk ja Jaanika Terasmaa leidnud sobivad materjalid taaskasutuskeskusest, mõjusid Anu Lensmenti juhendamisel valminud ja hoolikalt läbi mõeldud aksessuaaride abil meeldivaks tervikuks liidetud üksikmudelid ühtaegu nii retrolikult kui ka kaasaegselt. Töökohta vahetati harva. 1971 . aasta seisuga töötas Tallinna Moemajas kokku 243 inimest. Ajaloo murdepunkti sattunud ettevõtte luigelauluks jäid kostüümid ministri- ja saadikuprouadele ning iseseisva Eesti esimestele missidele, sinimustvalge all esineti esmakordselt 1989. aastal Sveitsis . Kõik toimus liigagi kiiresti ja pöördumatult ning üleliidulistes alluvussuhetes Tallinna Moemaja jäi kapitalismile lihtsalt jalgu .Võlakoorma kasvades lõpetas ilmumise ajavahemikus 1958 ­ 1992 hiigeltiraaziga põhikasumit toonud moeajakiri Siluett (kokku 34 aastakäiku), viimane ja varasematest tunduvalt tagasihoidlikum moedemonstratsioon toimus 1993. aasta kevadel. Kommertsliku ajastu saabudes lahkusid parimad kunstnikud , õmblejad ja mannekeenid, muutusid asukoht, suunitlus ja kollektiivi suurus, vahetus juhtkond ning kadusid paraku ka arhiivimaterjalid (mh firmasilt ja omaaegseks moepiibliks tituleeritud ajakirja Siluett slaidikogu). Ka erakätes säilinud rõivaesemete valik on juhuslik. Terviklikke komplekte on alles minimaalselt. Muuseumikogudes leiduvad etnograafiliste sugemetega rõivaesemed oleksid eeldanud teistsugust, rahvuslikus stiilis esemekeskset väljapanekut ega oleks andnud terviklikku ülevaadet moemaja kunstnike autoriloomingust läbi kümnendite. Tallinna Moemaja on üheksakümnendate paiku elanud läbi hävingu, mille käigus suleti vanalinnas tegutsev moeateljee. Hea maine taastamine lasub sel ajal direktor Kairi Vildersoni õlul, kes ostis masendavas majandusseisus, ligi miljonikroonise võlakoormaga moemaja. Moekunstnike Anu Johansoni ja Kai Saare juhtimisel on 96/97 sügis-talvisesse kollektsiooni Marleen valitud kvaliteetsest materjalist mudelid. Neutraalsetes toonides rõivad sobivad enam ärinaistele, kuid kollektsiooni kuuluvad ka värvikirevad, eksklusiivsemad ja trendikamad riietusesemed. Moemaja tõeliseks magentiks on Kai Saare hea maitse, mida usaldab oma garderoobi koostamisel ka proua Helle Meri. Moemaja ateljee kolis tagasi vanalinna, kus Kairi Vilderson kavatses alalistele klientidele salongiõhtuid korraldada. Moemaja disainerid järgivad põhimõtet, et kollektsiooni osad omavahel hästi sobiksid . Vaatamata heale , seega ka hinnalisele materjalile suudab moemaja oma kollektsiooni hinnad mõistlikul tasemel hoida. Kui firmakostüümi saab nõudlik daam kauplusest kätte enam kui 3000 krooniga, siis moemaja hästidisainitud klassikaline kostüüm maksab alla 1500 krooni. Ehkki 1995. aastal erastatud ettevõte kannab endiselt nimetust Tallinna Moemaja AS, on selle järjepidevus nõukogude perioodil edukalt tegutsenud moe lipulaevaga ammu katkenud ning 1957. aastal asutatud Tallinna Moemaja tundub taas ellu ärkavat. Millegipärast ajavad omaaegsete tipptegijate meenutused praeguse aja noori naerma. Ometi on paljude omaaegsete moeloojate panus kohaliku rõivakultuuri edendamisel olnud märkimisväärne. Juba ainuüksi Tallinna Moemajas oli ajavahemikus 1957 ­ 1995 ametis ligi 40 ERKIst võrsunud professionaalset kunstnikku. Meil on teatud järjepidevus ning anonüümsed loojad, keda tollane avalikkus nägupidi ei teadnud , kuna ajakirjandus ei huvitunud asjaosaliste eraelust ega pannud kedagi neist hoolikalt meigituna-riietatuna klantsajakirja kaanepildile. Kogu moeinfogi pidi mahtuma vaid kahe perioodiliselt ilmuva naistele suunatud ajakirja Siluett ja Nõukogude Naine lehekülgedele. Need, keda tänaval ära tunti, olid mannekeenid. Tänapäeval on aga pea iga moeosakonda sisse saanud tudengihakatis meedias tippdisainer. Igatahes pole kahtlust, et meil on omaenda moe ajalugu, mida sugugi häbeneda ei tule, eriti veel mitte seetõttu, et suurem osa sellest jääb nõukogude aega. Ka see on märkimisväärne etapp meie kultuuriloos ja lähimineviku mõtestamine alles vaikselt hoogu võtmas.