mail, kuid 8. sajandil nihutas paavst Gregorius III selle 1. novembrile. Paljude ajaloolaste arvates toimiti nii, et tõrjuda Samhaini ja muid paganlikke tähtpäevi. Samhaini kui hingede ja üleloomuliku maailmaga kohtumise kombestik jäi pühakutepäeva ametlikust tähistamisest kõrvale, kuid jäi püsima rahvapärastesse tavadesse. Katoliiklus hakkas seostama rändavaid hingi kurjade jõudude, deemonite, kuradi ja nõidadega. Katoliku kirikul on olnud pikaaegne poliitika mittekristlike pühade integreerimiseks ja inimeste oma usku pööramiseks. Muu hulgas nihutati näiteks kristlikke pühi mittekristlike pühadega samale ajale. See kehtib ajaloolaste arvates ka jõulude ja Kristuse sünnipäeva nihutamise kohta 25. detsembrile, paganliku talvise pööripäeva pidustuste ajale.
Kristlaste Jumal jääb alati inimesele ja inimlikult tehtud teadusele vastanduvaks isikuks. Religioossetes liikumistes (isegi judeo-kristlikust traditsioonist lähtuvais) asub jumalus inimeses eneses,seega inimene on ja jääb alati jumalikuks . Eerinevusi on arusaamisest inimväimetest ja loodusjõudusest. Kristlane tunnistab Jumala ees oma inimlikku piiratust, uususuline ja uusteaduslane kinnitab aga enda jumalikku kõigeväelisust. Kristluse olemuseks on usaldus, mittekristlike religioonide essents (olemus) on maagilise, mütoloogilise ja tarkuse mikstuur ebausaldusest, ebaaususest, kadedusest ühesõnaga usalduse vastandist. Paganluse ja maausu erinevus seisneb maailmakäsitluses. Maausk on seotud oma piirkonna kommete ja tavade järgimisega, aga paganlus on lihtsalt oma elu elamine nii nagu ta on. Maausk on väga sügavalt läbi põimunud tavadest ja kommetest mida järgitakse. Maausulised ei loo uusi traditsioone ega laena neid teistelt rahvastelt
uusi maid, näiteks ka Ameerika ning õppisid seega maakera geograafiliselt paremini tundma, avastades seal palju uusi taime- ja loomaliike. Arenes ka riikidevaheline kaubavahetus, mida hakati kutsuma merkantilismiks. Muutus toimus ka katoliku kirikuga. Inimesi häiris ka katoliku kiriku kaugenemine algkristluse põhimõtetest. Algas reformatsioon e usupuhastusliikumine. Selle käigus paljastati kiriku tegelik pale, kuidas mungad elasid mittekristlike eluviiside järgi ja paavstide huvi oli pigem ilmalik. Reformatsiooni algataja Martin Luther pidas õigeks rahvuskiriku loomist. Peale reformatsiooni jõudis usk lihtsamini tavainimesteni. Peale reformatsiooni levikut algatas katoliku kirik vastureformatsiooni, mille käigus püüdsid siiski endist kirikutraditsiooni säilitada. Eesmärk oli protestantism kui väärõpetus ühiskonnast välja juurida. Kirik püüdis taastada kõikumalöönud moraali,
18.sajandi alguskümnendeil hakkas ilmuma talurahvakalender, eeskätt nn. kalendri- sabad. Alguses olid vaimuliku sisuga, ajapikku muutusid ilmalikumaks. Hakkas ilmuma ka omaette õpetlikke juturaamatuid. Sajandi teisel poolel kirjutas Friedrich Gustav Arvelius kahejaolise ,,Üks kaunis Jutto- ja Öppetuse-Ramat" USUELU Paljud kirikuhooned oli sõjategevuses kannatanud, palju kogudusi jäänud ilma õpetajata. Mittekristlike ja katoliiklike elementidega segatud rahvausund oli veel tugev. Katku ajal võeti kasutusele vanad katolikuaegsed külakalmistud. Ajaarvamine toimus katoliiklike pühakute nimepäevade järgi. Luteri kirikus võitlesid kaks religioosset suundumust, pietism ja ratsionalism. Pietistlikud pastorid taotlesid, et usutõdesid ei õpitaks mitte lihtsalt pähe, vaid mõistetaks sügavamalt. Jutlused olid tundeküllased ja kutsusid talupoegi vagadusele ning meeleparandusele.
Maailma usundid 5. veebruar 2010 Läbi aegade on kõrgkultuurides eksisteerinud huvi religiooni vastu. HERODOTOS kirjeldab usundeid (Egiptus1, Pärsia). TACITUS kirjeldab germaani usundit. Huvi religiooni vastu säilib ka kristluse vastu. Huvi on eelkõige poleemilist laadi, sest vaieldi mittekristlike usunditega. Esimestel sajanditel pKr on kristlikud kirjanikud pannud kirja palju infot paganlikest usunditest. Keskajal säilib samuti huvi mittekristlike religioonide vastu. Huvi intensiivistub ristisõdade ajajärgul. XII sajandil hakkab Euroopa haritlaskond tugevalt huvituma islamist. Koraan tõlgitakse ladina keelde. Eurooplased lähevad misjonäridena kaugetesse maadesse, nad kirjutavad samuti kohalikest usunditest.
Paavstide Avignoni vangipõlv ja Suur skisma 1305. aastal sai paavstiks Clemens V. Valitud paavst oli prantslane ja Itaalias valitsevate segaste olude tõttu ta Rooma ei läinud. Avignoni eksiilis peavad paavstid ülal luksuslikku õukonda ja haldusaparaati. Paavst Urbanus VI (1378-1389) valiti Roomas ja jäi Rooma, sest nüüd olid Itaalia olud paranenud ja segased ajad tulnud Prantsusmaale. Ta nõudis kuurialt vahepeal tekkinud mittekristlike kommete kaotamist ja luksusliku eluviisi piiramist. Kuuriale see ei sobinud ja nad valisid uueks paavstiks Clemens VII (1378-1394), kellega nad läksid Avignoni. Nüüd on korraga kaks paavsti. Seda olukorda nimetataksegi Suureks skismaks. Kristluse jaoks olid sellisel olukorral halvad tagajärjed. Tuli võimule saada ainult üks paavst ja kuna mainitutest kumbki tagasi ei astunud, tuli 1409. aastal Pisas kokku kirikukogu. Uus kirikukogu kogunes 1414-1418. aastatel Konstanzis
aastat, kui James Bruce leidis Eenoki raamatu Etioopia käsikirjad, ka nendele. Eenokil esineb Inimese Poja nimetust korduvalt seoses Messia ideega. Jõuti järeldusele, et Jeesus leidis inspiratsiooni tiitli jaoks just apokalüptilisest kirjandusest ning taevase Messia idee vahetas inimliku Messia idee sujuvalt välja. Idee varem- eksisteerivast apokalüptilisest Messiast oli populaarne 20. sajandi esimesel poolel, eriti seetõttu, et seda sai seostada nii Taanieli raamatu kui vanemate mittekristlike usundite 6 Burkett, 2007 lk 13 7 Burkett, 2007 lk 21 8 Burkett, 2007 lk 22 9 Burkett, 2007 lk 25-26 6 10 ideedega taevasest üliinimlikest olenditest. Inimlik Messias on antud kontekstis problemaatiline, sest judaismis oodatigi Taaveti soost Messiat ja oleks raske mõista, miks Jeesus pidas vajalikuks oma inimlikkust rõhutada. Samas taevase Messia idee puhul on
tapis vert (ld.) otsetõlkes 'roheline vaip', ent kasutatakse ka pika täisnurkse murupinnana Versailles' keskteljel, seal vihjab see suhteliselt lühikesele murutükile, mis on ääristatud tumeda taimeservaga, seda ala kasutatakse foonina skulptuuridele. telg; teljelisus kujuteldav sirgjoon (ld. axis), mille suhtes ruumi kompositsioon rühmitub üldiselt sümmeetriliselt; vastav põhimõte. tempel mittekristlike ja -islami usundite pühamu; algul usulisteks toiminguteks määratud maaala, hiljem kinnine jumalakoda. terrakota põletatud ja glasuuriga katmata võike savinõu või skulptuur. terrass aias tavaliselt tasane ala, üldiselt hoone ees; tihti ümbritsevast maastikus kõrgemal ja tugimüüri või nõlvaga eraldatud; kallakule võidakse teha trepisarnane terrasside kogum. Esineb ka hoonest eraldi (ingl. terrace walk)
Peapiiskop Albert Suerbeer ja tema vastasseis Saksa orduga. Albert Suerbeer oli esimene Riia peapiiskop.Kaotas üks moment oma Preisi alad Saka ordule. Peapiiskopi toolile ei saanud Albert aga kohe asuda, sest Saksa ordu oli tema Preisimaale asumise vastu. Albertil tekkis Liivimaal aga peagi konflikt Saksa orduga, mis seisnesid erimeelsustes Leedu ristiusustamisega ning peapiiskop ei toetanud seetõttu kuigivõrd ka ordu võitlust teiste mittekristlike rahvastega (kuralaste ja semgalitega) Liivimaa kodusõja algus 1297. Liivimaa Kodusõda kestis 12971330. Välisliitlasi selles sõjas Liivimaal polnud loota, kuna Katoliku rooma oli meile niivõrd kauge kant, et se eneid ei huvitanud. Liivima pidi ise hakkama saama. Kodusõda oli Saksa ordu ning Riia peapiiskopkonna ja Riia linna vahel toimunud sõjaliste konfliktide seeria. Riiat toetas selles sõjas Riia peapiiskopkond koos talle alluvate piiskopkondadega (Tartu ja Saare-Lääne)
· Varauusajal religiooni suhtumine jälle muutub. Aluseks on maade avastamine ja leitud rahvaste misjoniseerimine. Selle käigus õpitakse kohalike religioone tundma. - Tänu erinevatele misjonäride üleskirjutustele on võimalik uurida nüüdseks juba väljasurnud rahvaste religioone. - Misjonitöö aitas nende enda teadmata religiooniteaduse arenguks kaasa. - Varauusajal hakati sõna ,,religioon" kasutama ka mittekristlike usundite kohta ning lõpuks kasutati seda mõistet kõigi usundite kohta. - Jõuti järeldusele, et ka kristlus on religioon ning tal on sarnasusi teiste usunditega. · Erinevad arheoloogilised ja ainelised leiud on aidanud kaasa religiooniteaduse tekkimisele. Samuti erinevate vanade keelte lugema õppimine. · Ei ole üldtunnustatud religiooni definatsiooni!!
jmt. Isiklikkus inimene üritab oma isiklikku elu parandada, sellega toime tulla. Vaimne areng. Sõltumatus. Ülim autoriteet on inimene ise. See, millised praktikad ja mille jaoks valitakse, on inimese enda otsustada. Kontrolli kese asub inimeses endas (kuigi võib ka juhtuda, et viimne autoriteet antakse kellelegi teisele, näiteks sensitiivile). Individuaalse religioossuse tüübid: 1. kristliku keele dominandiga sünkretism. Üldine põhi on kristlik, aga see on erinevate mittekristlike praktikatega (tavaliselt uue vaimsusega) rikastatud. Kristlikke põhiõpetusi tõlgendatakse omal kombel. 2. Domineeriva religioosse keeleta sünkretism (valdav on usk iseendasse ja hakkama- saamisesse, aga ka õigluse jõusse, saatusesse, ettemääratusse keegi korraldab juhuseid; oluline väärtus on armastus). Meenutab kristlust, aga ei kasuta spetsiifiliselt kristlikke ideid ega mõisteid. Sageli vastandatakse end kristlusele ja kirikule. 3
RELIGIOONIUURINGUD Ülikoolide juurde loodu esimesed professuurid 19.sajandi viimasel veerandil, tähtis osa oli selles Saksa teadlasel Max Mülleril. Ta uuris müüte, müüt oli kui allikas. 19.sajandi protestantlik teoloogia ajalookriitlisine meetod piibliteaduses. Demütologiseerumine. (Pärast 1960.-1970.aastatest sai usundist kui iseseisev distsipliin.) Pärast 1945.aastat, mil varasemal ajal valitsenud ratsionalism hakkas oma mõju kaotama, suurenes huvi mittekristlike spiritualiteetide vastu (kuid esialgu uuriti teisi usundeid läbi kristluse prisma). Seega varem oli kristlus kui norm ja kõik lähtus kristluse kategooriatega, nüüd tekkis soov ka teisi mõista. Üha enam ristuvad religiooniuurinugd teiste teadustega. Selle tulemusena on religiooni uurimine eraldunud kristlikust teoloogiast, kuhu ta varem traditsiooniliselt kuulus. Seega mõiste ,,religiooniuuringud" sai uue tähenduse
Igal usundil on oma maailmavaade. Usundi juurde kuuluvad spets. toimingud, mille põhjal võib öelda, et tegemist on religiooniga. Mida kujutab endast usund e religioon? Esimene definitsiooni oli roomlase poolt: Religio on kõige selle hoolikas jälgimine, mis kuulub jumalate kultuse juurde. Cultus oli roomlasele religiooni sünonüüm, kuid tänapäeval on üks paljudest religiooni aspektidest. Religio tähendas kristlust, isegi varasel uusajal. Mittekristlike usundite kohta, isegi antiikajal, kasutati teisi mõisteid (aga no ei saanud aru, mis esimene mõiste oli), superstiitsio ehk tõlgitud ebausuks. Huvitav oli, et kreeklased, roomlased kasutasid sajandeid seda mõistet kristluse kohta, kuid hiljem kasutasid teiste uskude kohta. 17. sajandi teisest poolest alates, pigem 18. saj valgustusajastust hakatakse religio't kasutama üldmõistena, ühendab usundeid. Kursuse jooksul on religioon ja usundid sünonüümid, tuleb olla teadlik.
Vene vägesid juhtisid vähemalt 6 vürsti. Väed kohtusid verises lahingus, kuid peremees ei selgunud välja. Ordu tegi vastusõjakäigu Pihkva suunas, Irboska linnus põletati, Pihvka piirati ümber, kuid Novgorodi abiväe saabumisel sõlmiti rahu. 1269. aastal sõlmiti rahu. Sakslased lubasid loobuda Narva jõest. Peapiiskop Albert Suerbeer ja tema vastasseis Saksa orduga- Erimeelsus Leedu ristiusustamisega ja peapiiskop ei toetanud ordu võitlust teiste mittekristlike rahvastega (kuralaste ja semgalitega). Albert Suerbeer tegi 1260. aastatel katse oma positsioone tugevada Saksa ordu suhtes. Ta kutsus 1267. aastal ristisõitjaina maale krahvi Gunzeli ja Mecklenburgi vürsti Heinrichi. Peapiiskop jäi kõrvale sõjast venelastega. 1268. aastal Albert Suerbeer püüdis kontrolli alla saada Kirde-Leedu ala, mis oleks tähelepanuväärne vastukaal ordu vallutustele Zemgales ja Latgales. Krahv
annaabi.ee 
