Mis paneb arenema, arengupsühholoogia (0)

Areng toimub enamasti sellisel juhul, kui proovitakse kas midagi muuta või uuendada. Järelikult võib öelda, et ka arengupsühholoogias toimub areng siis, kui keegi märkab või tunneb, et see vajab värskendamist, ümbermõtestamist või -seadmist.
Kõige suuremateks arengute indikaatoriteks ongi inimesed ise. Näiteks teadlased Charles Edward Darwin ja Wilhelm Preyer jälgisid oma vastsündinud laste arengut ning märkisid üles nende käitumise, emotsioonide ja kohanemisega toimuvad muutused ajas ja ruumis. Nende kahe teadlase poolt kirja pandud tähelepanekuid on edasi arendanud ja uurinud ka teised psühholoogid, millest on välja kujunenud tänapäeva arusaam arengupsühholoogiast. Niisiis võibki näha ühe arengupsühholoogia arenemismeetodina seda, et jälgitakse lapse kasvamist koduses keskkonnas ning tehakse selle kohta märkmeid, millest hiljem saab teha järeldusi ning üldistusi laste kasvamise ja arenemise kohta laiemalt, mille abil omakorda rikastub ja uueneb antud psühholoogia haru.
Teiseks indikaatoriks võiks olla erinevates keskkondades ja kultuuriruumides kasvanud ja üleskasvavate inimeste arengu uurimine ja võrdlemine ning seeläbi isenäoliste aspektide väljatoomine. Teadaolevalt ei ole ju kõik inimesed ühe puuga löödud ning lahknevusi arengutes leidub palju. Eriti on need märgatavad eri paikades üles kasvanud inimeste puhul. Seega tuleks arengupsühholoogias rõhku panna erinevustele, sest need annavad võimaluse läheneda inimeste arengutele indviduaalselt. Läbi selle on arengupsühholoogial võimalik progresseeruda.
Arengupsühholoogia panevad arenema inimesed ise nii väiksemas kui ka suuremas mastaabis. Ühelt poolt on oluline jälgida seda, mis toimub oma perekonnaliikmete ja sugulaste arengus kuid ka silmas pidada ümbritsevat ning selle põhjal näha erinevusi edenemisprotsessides.