"Mis see on, mis ärkvel hoiab hinge" D. Kareva Öeldakse, et seal, kus on hing, on ka hinge kodu. Inimese puhul on hingele koduks tema keha. Kui inimene sureb, peab ka hing minema ja endale uue pesa otsima. Meiega koos teeb hing kõike seda, mida meiegi, elab. Hing saab osa kõikidest emotsioonidest, mis meis on. Hing on see, mis teavitab meid meie olemusest. Kuidas aga mõista seda, mis hoiab ärkvel meie hinge? Kas ärkvel olek on seisund, mida me endale teadvustame või oleme ärkvel ka kõige sügavamas unes? Mina arvan, et me oleme. Ma usun, et meie hing ei maga kunagi. Mõiste ärkvel olek, tuleb ümber sõnastada ja välja rebida sellest kontekstist, mida me oma igapäeva elus mõitsame. Minu jaoks tähendab ärkvel olek seda vaimsust ja intelligentsi, mis peitub inimese sees. Hing on ärkvel inimese arenedes ning kõik, mis on seotud ühe indiviidi eluga, on o
,,Mis see on, mis ärkvel hoiab hinge?" (Doris Kareva) Elu on tsükliline, käib lainetena üles-alla, kord läheb kõik hästi, teinekord aga mitte. Tõusu ajal sööstab inimene uljalt vilistades edasi, aga ühel hetkel on haripunkt käes ja edasi saab tulla ainult langus. Mis paneb hetkedel, mil kõik paistab halvasti minevat, üht võitlema ja edasi rühkima, teist aga heituma? Öeldakse, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks, ent on see nii? Kindlasti võib mõni negatiivne kogemus olla karastav ja kõigest on võimalik õppida, aga tõsimeeli arvata, et kõik meiega juhtuv halb teeb meid tugevamaks vaevalt. Paljudel vajuvad õlad maailma raskuse all hoopis longu ja jägneb ühel või teisel kujul allaandmine. Oleks küll tore uskuda, et kellelegi ei anta rohkem, kui nad kanda jõuavad, kuid kõlab see rohkem lohutuse kui reaalsusena. Kui inimese ümber on toetav pere ja lähedased; soe kodu ja toit laual; eneseteostus töö või hobide näol; suund ja eesm
UNIVISIOON Maailmataju Autor: Marek-Lars Kruusen Tallinn Detsember 2013 Leonardo da Vinci joonistus Esimese väljaande teine eelväljaanne. NB! Antud teose väljaandes ei ole avaldatud ajas rändamise tehnilist lahendust ega ka ülitsivilisatsiooniteoorias oleva elektromagnetlaineteooria edasiarendust. Kõik õigused kaitstud. Ühtki selle teose osa ei tohi reprodutseerida mehaaniliste või elektrooniliste vahenditega ega mingil muul viisil kasutada, kaasa arvatud fotopaljundus, info salvestamine, (õppe)asutustes õpetamine ja teoses esinevate leiutiste ( tehnoloogiate ) loomine, ilma autoriõiguse omaniku ( ehk antud teose autori ) loata. Autoriga saab kontakti võtta järgmisel aadressil: univisioon@gmail.com. ,,Inimese enda olemasolu on suurim õnn, mida tuleb tajuda." Foto allikas: ,,Inimese füsioloogia", lk. 145, R. F. Schmidt ja G. Thews, Tartu 1997.
ARMASTUS ! Sa ütled, et armastad mind, ma uskusin, kuid enam ei usu, sest see ütleb teeb mulle haiget. On sul nüüd kergem, kui said mulle haiget teha? Need, kes ei hooli ega armasta ei oska seda järelikult teha. Sa andsid mulle oma südamekujulise medaljoni ja laususid: Hoia seda nii nagu sina tahaksid, et sind hoiaks. Paljud kõnnivad üle su südame, aga on üks, kes sinna oma jäljed jätab. Mu armastuse garantii on igavene. Jumal andis meile kaks silma et näha, kaks kõrva et kuulda, kaks kätt et tunda, kuid miks andis Jumal meile ühe südame?Sellepärast, et teise me ise ülesse leiaks. lase end õhku, õhus on armastus! Väiksena mängisin tikkudega, sain vastu sõrmi, kuna see pidi valus olema, nüüd aga mängisin armastusega, isegi kui keegi ei keelanud oli see siiski valus. Armastus ühendab endas kõik inimese head omadused. Pilgud on esimesed armastuskirjad. Armastus sünnib pilgus, kasvab suudluses ja sureb pisarais. Armastus on kõige tugevam kirgede
Kõige hullem viis kedagi igatseda on olla tema kõrval ja teada, et sa ei saa teda kunagi. Selle asemel, et igatseda vanu aegu, tuleks võtta kõik praegusdest aegadest, sest ka need muutuvad ajapikku vanadeks aegadeks ja siis on meil mida mäletada. Igatsus armsa sõbra vastu tunned alles siis, kui olete lahkunud. Vahepeal igatsen Sind nii palju, et mul hakkab paha. Inimesed, kes tõeliselt igatsevad on hoopiski teistsugused, nemad ei ütle välja seda, just nemad istuvad keskööni üleval, just need püüavad sõprade juures naerda, käivad mälestustemaal ning tänu sellele on igatsus nii tohutult valus neile! Igatsen sind hoolimata sellest, et sa murdsid igaveseks mu südame. Igatsedes ei suuda olla Mina ise, pole isu, ei maga, ei taha midagi... nagu oleks haigus keha vallutanud. Keegi ei saa minna tagasi ja alustada uuesti algusest, kuid igaüks saab alustada täna ja teha uue lõpu. Mäletad, kuidas sa naeratasid mulle esimest korda? Mina istusin pingil, sina istusid uk
AFORISMID 1. Ära üritagi öelda , et sul on kahju või ära ürita teha kõike õigeks . Ära raiska oma hingetõmbeid , sest on liiga hilja , on liiga hilja 2. Kõik need momendid , mis on möödunud me üritame neid tagasi saada ja neid olematuks teha . 3. Ennast korrateski saab olla kordumatu isiksus! 4. Iga kõrkuse taga on oma nõrkus. 5. Kes julgeb ennast kõverpeeglist vaadata, sellele inimesele ei ole ka põhjust näpuga näidata. 6. Taganejagi komistab ja enamasti oma saamatuse otsa. 7. Tulijat iseloomustatakse välimuse põhjal, minejat tegude järgi. 8. Iseloomujooned vajavad soodsat pinnast, et täies hiilguses õide puhkeda. 9. Kergem on näidata näpuga teise inimese kui iseenda peale. 10. Hing saab kergesti täis, rahakott aga mitte kunagi. 11. Enesekiitust ei pea teostama alati kiituse vormis. 12. Mida vähem on meil vigu, seda paremini saame nendest aru ja julgemini oleme valmis neid ka teistele tunnistama. 13. Soovide täit
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
Kõik kommentaarid