"Mis on see mis ärkvel hoiab hinge? (2)

"Mis on see mis ärkvel hoiab hinge?" (D. Kareva)

Tänavatel on saabunud vaikus . Hinged magavad ."Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus,need kolm, aga suurim neist on armastus."(Pauluse esimene kiri korintlastele).
Usk annab elujõudu.Olles selleta kõnnime hämaral teel nii, et pole aimugi kusagil sealsamas asuvast küünlaleegist.Kahjuks on aga usk millessegi pimestatud- Jumala asemel valitseb raha ning pühakojaks on saanud kaubanduskeskus. See ei ole edasiviiv jõud, kuna riided, saapad, ehted ja muu selline on ajalik. Usk Jumalasse aga igavene ja päästev. Meedia levitab üldjuhul samuti pimedust - klatšijutud, horoskoobid, uued ja uuemad moekollektsioonid.Need viivad meid valgusest- ja seega ka õigest usust eemale. Kogu vastuvõetav info tuleks enne talletamist läbi katsuda, kuna muidu võime taas lasta küünlaleegil kustuda.
Enamik inimesi on kaotanud usu, sest nad arvavad , et nad ei vaja seda. Kõik, mis vähegi üleloomulikuma sisuga, on alati loogikaga seletatav . Ükskõik mis hinnaga, isegi tõe moonutamisega-ollakse valmis tõestama, kuidas üks või teine asi juhtuda sai.
Arvamus, et usku pole vaja tundub absurdsena, sest uskudes tean, et abi on väga lähedal ning Jumal hoiab mu hinge ärkvel, kui ma vaid palun ja silmad avan.
Lootus võib teha imelisi asju, kui me ta õigesse kohta asetame. Kui loodame kusagilt mingisugust suurt materiaalset kasu, on üsna tõenäoline, et meie lootused ei täitu ning tavaliselt on see ka üks kõige tavalisemaid stsenaariumeid, miks inimesed on kaotanud usalduse ja lootuse millessegi kõrgemasse. Peale selle võib ka vahel täitumata lootus hoopis õnnistuseks osutuda, kuna meie oma väikse targa peaga sünnitatud mõte ei pruugigi nii täiuslik olla. Vaid vähesed juurdlevad oma minevikus toimunud sündmuste üle ning hiljem kaaludes avastavad, et nende lootus polnud õiges kohas. Piibliski on öeldud, et : "Õnnis on mees, kes paneb oma lootuse Issanda peale ega pöördu ülbete ja valesse taganejate poole."(Ps 40-5)
Armastus on hinge ärkvelolemise juures kõige olulisem tegur, sest kui su südames on juba piisavalt armastust, avanevad silmad ka usule ja lootusele. Armastust on nii paljudel eri kujudel ja liikides, et alles pärast mõningase elukogemuse saavutamist õpime vahet tegema käehoidmisel ja hinge sidumisel. Klammerduv armastus ei saa olla hea, sellepärast on oluline arusaada, kellele või kuhu oma armastuse suuname. Juba Augustinus tegi vahet armastusel kui ülimal väärtusel ( caritas ) ja armastusel maailma vastu ( cupiditas ) vahet. Caritas ja Cupididas suhtuvad üksteisesse nagu hea ja kuri ning inimene muutub selle läbi, et armastus Jumala vastu ärkab ja võidab sellega armastuse maailma vastu. Armastuse oluliseks osaks on ka andestamine- see ei tähenda, et Sa lihtsalt ütled: "Ma annan Sulle andeks," vaid ka seda, et lased oma südamest kõigel halval minna. Kui me seda ei tee, külvame enesesse viljatut seemet , mis hiljem lõppeb kibestumisega. "Nõnda siis kannab iga hea puu head vilja, aga halb puu halba vilja. Hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja." (Matteuse evangeelium ).
Nõnda siis hakkavadki hinged vaikselt ärkama-kui meis on piisavalt usku, lootust ja armastust. Kuid ükski lamp ei põle lõputult, me peame end taas õliga läitma, et ka meie ise valgustaksime teed ses pimedas öös.