50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2016-11-23
Kuupäev, millal dokument üles laeti
5 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
ProudEstonian
Õppematerjali autor
94. Elu on nagu kabe, et seda võita peab tegema õigeid käike, kuid lõppudelõpuks on see ikkagi üks mäng 95. Iga mängija peab võtma vastu kaardid, mida elu talle jagab. Kuid kui need on tal kord käes, peab tema üksi otsustama, kuidas need välja käia, et mäng võita see mäng on elu 96. Broken heart, broken by life. 97. Elu on nagu nali, vahest on pikk ja halb ning ei aja kedagi naerma, vahest on lühike ja hea ning kõik naeravad. 98. Elu mõte on üksteisele tuge pakkuda 99. Meie elu on selline, missugused on meie mõtted. 100. Elu kõrgeimaks vormiks on olend, kes juhib ise oma tegusid 101. Elu on lühikene, kuid kuulsus igavene 102. Inimese elu juhib harjumus 103. Võta kindlaks nõuks olla sina ise ja tea, et see, kes end leiab, vabaneb oma piinadest." Ärgem siis piinakem endid! See ongi ilusa elu saladus 104. Elu on liiga lühike. Tuleb suhelda ainult nendega, kes seda väärivad 105. Elu on joonistamine ilma kustukummita
lõbususega irvitavad. Põrgu leegid põlevad heledamalt tänu uuele sädemele, mis on tulnud nendest ähmastest valeinformatsioonidest ja võltsennustustest. Siit raamatust leiad sa tõe ja fantaasia. Üht on vaja, et teine saaks eksisteerida, kuid ükski neist ei tohi oma olemuse poolest arusaamatuks jääda. Kõik, mida näed ei pruugi sulle alati meeldida, kuid sellest hoolimata sa näed seda! Siin on sulle saatanlik mõte tõeliselt saatanlikust vaatenurgast. The Church of Satan San Francisco, Walpurgisnacht 1968 PROLOOG Hüvakäeraja jumalad on terve maailma ajaloo vältel tülitsenud ja vaielnud. Kõik nende preestrid ja jutlustajad on üritanud leida tarkust omaenda valedes. Religioosse mõtlemise jääaeg saab selles suures inimliku eksistentsi plaanis kesta vaid teatud aja. Tarkuse jumalatel on olnud oma saaga ning nende rahuriik on saanud tõelisuseks. Igaüks oma ,,jumaliku"
1. Ilukirjanduse olemus Kirjanduse jaotus üldiselt Ajakirjandus ehk Ilukirjandu Tarbeteksti Graafilised Elektroonilised Teaduskirjandus publitsistika s d tekstid tekstid Artikkel Artikkel Eepika Õpik Skeem Arvuti Uurimustöö Intervjuu Lüürika Teatmeteos Diagramm Mobiiltelefon Referaat Reportaaz Dramaatika Eeskiri Joonised Teletekst Diplomitöö Kiri Lüro-eepika Käskkiri Graafik Reklaam Essee Koomiks Seadustik Kaardid Pilapilt ehk karikatuur Reklaam Gloobus
«Aga praegu sul polegi liiga soe.» Ja tal oli hea meel, et ta oli avastanud, et särk oli kuiv, ilma et keegi oleks aru saanud, et ta just seda oligi teada tahtnud. Kuid Tomil oli nüüd selge, kustpoolt tuul puhub. Niisiis ennetas ta tädi arvatava järgmise käigu. «Mõned meist pumpasid endale vett pähe -- minu pea on veel praegu märg. Katsu!» Tädi Polly tundis tuska, et ta oli selle kaudse tõenduse kahe silma vahele jätnud ja et ta polnud seda kavalust kasutanud. Siis tuli tal uus mõte: «Tom, ega sa ei tarvitsenud pumba all särgi kraed lahti rebida, mille ma kinni õmblesin? Tee kuuenööbid lahti!» Tomi näolt kadus murepilv. Ta avas kuue. Särgi krae oli korralikult kinni õmmeldud. «Tont võtaks! Noh, olgu peale. Ma olin kindel, et sa poppi tegid ja suplemas käisid. Kuid ma andestan sulle, Tom, usun, sa oled selline kass, kes on kord juba oma käpad kõrvetanud, nagu öeldakse. Oled parem, kui sa välja näed -- seekord.»
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
varem ostnud. Tagapere Pearu oli tulnud Tuhalepast, mis seisis veel kaugemal soode ja rabade taga kui Vargamäe. Tema ütles ikka, et tema tulnud huntide juurest inimeste sekka. Andres sellevastu oleks võinud öelda, et tema tuli inimeste seast huntide juurde, sest tema isakodu asus välimaal. Ometi ei öelnud ta seda, sest tema arvas, et ühesugused inimesed elavad igal pool, olgu kuskil maantee ääres või soosilla taga. Üks imelik mõte oli viirastusena Andrese peaaju külastanud, kui ta esimest korda käis Vargamäel. Nimelt: mis oleks, kui ükskord oleks kogu Vargamäe tema oma, tema laste käes? Võib–olla mõjuski see viirastuslik mõte sedavõrd, et Andres kohta otsides Vargamäe juurde peatuma jäi. Kaasa aitas ka Hundipalu Tiit, kes elas kaugemal soode taga, teisel pool jõge – elas üksipäini oma väljamäel ja talitas seal, nagu süda kutsub.
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid