Mis oleks päästnud Enroni? (0)

Mis oleks päästnud Enroni?
2001. aastal toimus meeleavaldus , kus üks protestija viskas Enroni juhile kreemitordi näkku, süüdistades teda energiakriisi tekitamises. Avalikkuses tekitas see pahameelt ning majandusanalüütikud hakkasid Enroni tegevust analüüsima. Enron proovis viimase õlekõrrena ettevõtet müüa 10 miljardi dollari eest, kuid raamatupidamisaruannetest leiti, et ettevõte on halvas seisus ning ettevõte kuulutas samal aastal välja pankroti.
Enron oli 20. sajandi suurim elektri ja maagaasi turundajaid USAs. Nende põhitegevuseks oli energia ostmine ning hiljem selle maha müümine kui hinnad tõusid. Mis tegi Enroni nii innovaatiliseks ning erinevaks teistest energiat müüvatest firmadest oli see, et nad ei omanud reaalseid varasid , nagu elektrijaamu, vaid nad olid kõigest vahendajateks. Aja jooksul hakkasid aga teised ettevõtted nende tegevust kopeerima, mis tähendas Enroni kasumi vähenemist.
Enroni president Jeffrey Skilling otsustas, et kasumi suurendamiseks on vajalik tegevusvaldkonna laiendamine. Ettevõte kulutas suuri summasid erinevatele projektidele - Oregoni ja Brasiilia elektriettevõtete ostmistele, Indias elektrijaama ehitamiseks ning samuti ka Quebeci paberivabrikule. Enamik neist investeeringutest ei olnud edukad ning ei suutnud eeldatavat kasumit teenida. Oma osa selles oli Skillingi otsusel nende ettevõtete juhtideks panna olemasolevad inimesed ning mitte leida inimesi, kellel on suurem kogemus konkreetsetes tegevusharudes töötamisega. Enroni tippjuhid uskusid, et Enron peaks olema kõiges kõige parem, seega kui tegevus hakkas allamäge minema, siis püüdsid nad oma ebaõnnestusi erineval moel peita. Kuid inimesed said aru, et informatsiooni varjatakse nende eest ning puudus arusaam, kust Enroni kasum tuleb, kui ettevõttel nii halvasti läheb. Selle tõttu kaotasid inimesed usalduse ettevõtte vastu ning aktsia hinnad hakkasid suure kiirusega langema.
Kuidas oleks saanud vältida ettevõtte pankrotistumist? Suures osas halvenes Enroni skandaal ettevõtte sisemise kommunikatsiooni tõttu. Enroni juhid suutsid seda nõrkust ära kasutada oma kuritegude peitmiseks tunduvalt kauem, kui see oleks olnud võimalik paremini hallatavas ja läbipaistvamas organisatsioonis. Samuti oleks saanud kriisi ära hoida kui Kenneth Lay oleks ettevõttes välja töötanud tugevama organisatsioonikultuuri, mis oleks põhinenud eetikal ning oleks aidanud tekitada eetilisi väärtusi kõigis ettevõtte töötajates. Ettevõtted, mille tegevus ja otsused on läbipaistvad, on töötajate jaoks usaldusväärsemad. Inimesed ei taha üldjuhul olla seotud asjadega, mida nad ei mõista ning mis võivad olla potentsiaalselt illegaalsed.
Probleemi oleks takistanud ka ettevõtte finantsalase informatsiooni nõuetekohane avalikustamine ja läbipaistvus. Üheks viisiks kuidas pankroti vältida oleks olnud ausus ja õiglane käitumine aktsionäride suhtes. Kokkuvarisemise oleks kindlasti ära hoidnud parem auditeerimine ja riskijuhtimine - Enroni pankrot näitas, et tuletisinstrumentide kasutamisel peab olema ettevaatlik ja neid ei saa kasutada inimesed, kes ei mõista nende sisu. Enron kasutas tuletisinstrumente hoolimatult, et kontrollida energia hindu. Kui Enron oleks olnud hoolikam tuletisinstrumentide kasutamisel ja raamatupidajad oleksid järginud raamatupidamisseadustikku, siis ei oleks nende võlad üle käte kasvanud ja firma ei oleks ilmselt lõpetanud pankrotiga.
Enroni skandaali tõttu tehti aga mitmeid reforme – paljud majandust õpetavad koolid hõlmavad ka ärieetika teemalisi tunde. Samuti võttis kongress võttis vastu Sarbanes-Oxley, seaduse, mis võttis vastu uued auditiaruannete standardid ning nõudis ettevõtetevaheliste suhete avalikustamist Enronis loodud üksustega ja volitas nende juhid raamatupidamise aastaaruandesse alla kirjutama.