Mitte midagi ei juhtu niisama oodates. Ükski unistus ei täitu kui me ise vaeva ei näe. Tahan midagi saada, see tähendab, et pean selle ka välja teenima. Näite võib tuua tööl käimisest. Miks inimesed käivad tööl ? Loomulikult selleks, et saada palka ja enda ning oma perekonnaga toime tulla. Pole ju nii, et saan palka, kuid tööl ei käi. Et midagi saada, tuleb ka ise midagi teha mitte niisama istuda ja oodata, et raha taevast sülle sajab. Paljud minuvanused noored on hädas kooli ja hinnetega. Kodused ülesanded jäävad tegemata, vajalikud õpikud- vihikud koju, õpetaja kuri ja nõudlik nägu ei lase tunnile keskenduda või pinginaaber ajab juttu. Põhjuseid on mitmeid, kuid need, kes tegelikult kannatavad on õpilased ise. Hinded langevad ja õpetajad kurjustavad. Et saada häid hindeid, pean ise õppima ja korralikult käituma. Küll siis ka minul hinded korda saavad. Samamoodi on sõprusega
Kasvatuspõhimõtted Laste kasvatuspõhimõtted on pidevas muutumises vastavalt ajastule ning kipuvad aina leebemaks muutuma. Kõik me tuleme oma kodust, kus on oma käitumiskultuur- ja tavad ning need käivad meiega suuremal või vähemal määral kaasas. On vanemaid kelle kasvatusstiili kohta saab kindlalt öelda, mida see endast kujutab kuid täiesti kindlalt ei saa stiilidele piire seada. Samas on mõningad kasvatuse vormid, mis kindalt eristuvad. Kui minuvanused noored oma vanematelt küsima peaksid, millised nende ema ja isa neid kasvatades olid, vastaks suur enamus kindlasti, et karmid. Põlvkondadel enne neid oli olukord ilmselt veelgi raskem ja rangem. Sellist lähenemist nimetatakse autoritaarseks kasvatuseks. Esineb seda tänapäevalgi, aga vähem. Autoritaarse kasvatuse puhul on vanemad ranged, hindavad kuulekust ning nende sõna jääb alati peale. Lapse vale või vanemale mitte sobiva
Kas vabadus on illusioon? Vabadus on miski, mida mina ning ka paljud teised minuvanused noored võtavad loomulikuna ning justkui iseenesestmõistetavana.Nähes filmi ,,Nõukogude Lugu" tärkas mu peas vastastikuseid mõtteid. Esiteks tuli suure üllatusena see, et Nõukogude Liit ning Natsi-Saksamaa nii mitmetahuliselt sarnased olid, kuigi paljud skeptikud seda mitte kuidagi aktsepteerida ei suuda. Teiseks julmus, terror ning hirm, mis olid tollase aja iseloomustamiseks arvatavasti kõige paremini kirjeldatavateks märksõnadeks
Teda aitaks see teadmine kindlasti mingit moodi kirjandieksamis või inimestega suheldes. Paljud noored ei saa aru, miks on vaja lugeda poliitika kohta. Ma küsisin oma 14-aastaselt õelt, kas tema huvitub poliitikast ja ta vastas: ,,Miks peaks?" Aga muidugi ta peaks, sest ta on esiteks Eesti kodanik, kellel on tema õigused ja kohustused. Nelja aasta pärast võib ta valima minna, aga ta ei tea keda, miks ja milleks valida. Ka minuvanused noored ei tea peaaegu midagi sellest, mis toimub meie riigis, maakondades. Kes on tegelikult Eesti president, kas lihtsalt mõni tegelane, kes külastab külasid või teeb ta ka tähtsaid otsuseid? See kõik on noore inimese jaoks tegelikult oluline info. Poliitikast teadmisel on palju eeliseid. Näiteks sattudes vanemate inimeste seltskonda, kes on kursis, mis toimub hetkel poliitikas. On palju võimalusi arutlemiseks teemal valimised. Kas noor inimene peaks teadma, kes on Sven Mikser
õigel ajal punktist A punkti B. Maal ei tea keegi isegi sõna "liiklusummik" tähendust. Oma linnatulekut põhjendasin esialgu sellega, et maal ei leidnud ma endale piisavalt palju rakendust. Teadsin, et olen võimekas noor inimene ja soovisin, et minult rohkem nõutaks. Kartsin, et ei suuda Hiiumaal mulle pakutavate võimalustega ennast nii endile kui teistele tõestada. Soovisin üha enam kõrgemale ja kõrgemale ronida. Teadsin, et paistan rohkem silma kui teised minuvanused. Korraldasin erinevaid üritusi, olin aktiivne valla- ja külaelu edendamisel. Kuid ühel hetkel sai igasugune jaks otsa. Tüdinesin läbikukkunud üritustest. Üritused ei kukkunud läbi mitte korraldajate laiskusest vaid probleemist, et ei olnud rahvast, kes saaksid korraldajate töövilju maitsta. Seega otsustasingi Tallinna elama tulla. Ma pidin pettuma, korduvalt. Linnas olen täpselt samasugune teismeline nagu kõik teised. Ma ei erine mind ümbritsevast hallist massist
" Need seitse noort olles vabad ja rikkumata, kes läksid sõtta teadmata, mis neid ees ootab, osalesid väljaõppe treeningutel ning kuulasid kaugelt rinde kõminaid. ,,Ma näen, kuidas rahvad üksteise vastu kihutavad ja üksteist vaikides, teadmatult, totralt, kuulekalt ja süütult tapavad. Ma näen, et maailma targemad pead relvi ja sõnu leiutavad, et tapmine veelgi rafineeritum oleks ja kauem kestaks. Ja koos minuga näevad seda kõik minuvanused inimesed siinpool ja sealpool, terves maailmas, ja koos minuga elab seda läbi minu põlvkond.'' Nii on kirjutanud Remarque oma raamatus. Sõda on koht, kus rahvad lihtsalt üksteist süütult tapavad. Eesotsas on n.ö ,,bossid'', kes tavarahavast ära kasutavad oma poliitiliste õiguste leidmiseks. ,,Tõsiasjad on meid ära põletanud; me oskame vahet teha nagu kaubitsejad ja mõistame paratamatust nagu lihunikud. Me pole enam muretud -- oleme kohutavalt ükskõiksed
tõugates, pilli eest ära lükates ja nii edasi. Eriline oli kindlasti marimba pimesi mängimine, mille minu jaoks küll paar veidrat komponenti selle numbri juures ära rikkusid, nagu näiteks näpuga teise inimese tagumiku surkimine. Vaatamate sellele olid esinejad tasemel, ütleks isegi, et ilmselt ühed parimad löökpillide, eesotsas trummide käsitsejad. Minu silma riivas asjade lastle põnevamaks tegemiseks nilbete võtete kasutamine. Minuvanused võib-olla veel kannatavad selle ära, kuid mõelgem väiksematele kontserdikülastajatele, kes moodustasid ju enamiku külastajaskonnast. Näiteks eelmainitud kavanumbris tehtu ja lisaks veel samasse paika trummipulkade pistmine. Sellises eas lapsed teadagi ju proovivad kõik lollused, mis neile ette näidatakse, omal nahal järele. Kahjuks on Sinu Nimi KLASS
seda selliselt võtame, avaldame vastupanu. · Olen noor kahekümneaastane, ent elust ei tea ma midagi muud kui meeleheidet, surma, hirmu ja kõige mõttetuma pealiskaudsuse seostumist kannatuste kuristikuga. Ma näen, et rahvad üksteise vastu kihutatakse ja üksteist vaikides, teadmatult, totralt, kuulekalt ja süütult tapavad. Ma näen, et maailma targemad pead relvi ja sõnu leiutavad, et tapmine veelgi rafineeritum oleks ja kauem kestaks. Ja koos minuga näevad seda kõik minuvanused inimesed siinpool ja sealpool, terves maailmas, ja koos minuga elab seda läbi minu põlvkond. Mida teevad me isad, kui me kord mässu tõstame ja nende ette astume ning neilt aru pärime? Mida ootavad nad meilt, kui saabub aeg, kus pole sõda? Aastate kaupa tegelesime vaid tapmisega see oli meie esimene elukutse. Meie teadmised elust piirduvad surmaga. Mis võib seejärel veel juhtuda? Ja mis peab meist saama? (lk159)
Minu põlvkonna tulevik Eestis Elades ajal, mil võimalusi on nii palju, tekib tihti mõte, milline on minu põlvkond mõne aasta pärast. Mida keegi õpib, mis on inimeste elukutsed ja kuidas Eesti muutub selle tulemusena. Kui vanemate põlvkondade puhul oli selge, et esikohal oli kodukoht, selle eest hoolitsemine, teisel kohal pere ja alles siis töö, siis praeguseks on prioriteedid muutunud. Mõeldes, millega tegelen mina või minuvanused noored tulevikus, on murettekitav. Kui aastaid tagasi toideti end töö ja vaevaga, mida tehti oma aias, et saada toit lauale, siis tänasel päeval sõltutakse toidupoodide lettides pakutavast. Sõltuvus ühiskonnast suureneb aina rohkem ja seetõttu peab hoidma ka ühiskonnaelu korras. Nii ongi ühel põlvkonnal juba suur vastutus enda peale võetud. Kindel pole aga see, et kõigega hakkama saadakse. On teada, et kriminaalteod on ikka samal tasemel
Kusagil leidub õnne igaühele. Inimesed ise loovad muretu elu, kinnitades enda jaoks kindlad suunad, eesmärgid ja prioriteedid. Teoses kirjeldatakse minu arvates suhteliselt argipäevaseid noorte probleeme: õpiraskused, tujutsemine, pidutsemine ja omavahelised suheted. Niisugused mured peaksid tegelikkuses olema teisejärgulised ning puberteedieas laste jaoks vaid mõtlemisaine. Nagu eelpool mainitud, peaksid minuvanused noored inimesed mõtlema oma tulevikule isiklikust vaatenurgast ja jätma muretsemise tagaplaanile. Samasugune keeruline olukord valitseb tänapäeva perekonnas ning sõprusringkondades. Osa inimesi on minu arvates arrogandid, kes armastavad omada vaid ühte sõpra või sõbrannat. Ülejäänud osa kulutavad elukaaslasele, lapsele, karjäärile. Ühest küljest on hea, kui saab kindel olla ainukesele hingekaaslasele. Teisest küljest lisavad sõbrad elule vürtsi. Paratamatult
Juba Peeter I tahtis raiuda akent Euroopasse. Eestlased on pidanud ikka ja jälle relvad kätte võtma ja isamaa eest sõtta astuma. Huvitav on see, et me ise ei ole sugugi sõjakas rahvas, kuid sellegipoolest on meie sõjaajalugu uskumatult pikk ja üllatusterohke. 1918. aastal, kui Vene väed järjekordselt meie püsimajäämist ohustasid, haarasid koolipoisid püssid ja läksid metsa, teadmata sedagi, kuidas lasta. Uskumatu, aga nad võitsid. On raske ette kujutada, et minuvanused poisid läksid püstipäi sõtta ja alistasid kogenud vastase. Kui meil toona poleks olnud nõnda vapraid koolipoisse, poleks mul võib-olla võimalik praegu kirjutada eestluse ja eestlaste elujõust. Teise näitena tooksin välja 1989. aasta laulva revolutsiooni. Olgugi, et see pole otseselt näide sõjast, on see näide sellest, et vastasest võib jagu saada ka teisiti. Võitlus on võitlus, kas siis vere või vereta
emale. Kuid see ei kasuta ära gravitatsiooni ning lapse surve seljale väib suurendada seljavalu ja lahklihaskahjustuse riske. Istuli: See on hea asend, kui hakkate väsima ning seda saab kasutada pideva elektroonilise monotooringu juures, kui laps peaks viimast vajama. Istuge nii sirgelt kui võimalik, toetades selga vastu patju, ja hoidke jalad lahus. KOKKUVÕTE Kokkuvõtteks sain väga palju uut ja huvitavat teada, mida arvatavasti paljud minuvanused poisid ja võin lubada, et isegi mehed ei tea. Kindlasti on see hariv ja paneb mõtlema, et millist rolli see elus mängib. Kindlasti pole sünnitamine kergetekillast. Selle info põhjal võin väita, et naised on tugevamad kui mehed. Kasutatud allikad J. Ülle. & R. Tiia., 2012. Rasedus. Tallinn, PEGASUS, lk 210-251.
Moesuundi täiendas grunge hooletu riietumisstiiliga. Moodi tulid flanellsärgid, kulunud teksad ja ruudulised seelikud. Soundgarden oli populaarne grungebänd 90. aastatel ja vahelduva eduga tegutseb tänapäevalgi. Bändi loomingule on iseloomulik rahulik salmiosa, kiire ja kriiskav refrääniosa ja depressiivne lüürika. Küsitluses, milles tahtsin teada saada kui palju minuvanused noored grungest teavad ning huvituvad, tuli välja, et 8. ja 9. klass teab rohkem antud muusikastiilist kui 7. klass. Suurt rolli tulemustes mängis ka see, et küsimustikule vastanud õpilastest olid pooled 7. klassist ja ülejäänud 8. ja 9. klassist. Kõikides küsimustikule vastanud klassiastmetes tekkis huvi grunge vastu ning nad kuulaksid sellist laadi muusikat veel
võimalikul hetkel. Ma tahtsin teada, kui palju on neid kes sarnanevad lugemise suhtes minuga. Mind huvitas ka, kui paljudele poistele meeldib lugeda, kuna mulle on siiamaani tundunud, et poisid ,,pelgavad" raamatuid ja lugemiskontrolliks otsivad internetist üles mingi raamatu kokkuvõtte. Ma tahtsin teada ka, kui palju ja milleks külastavad inimesed raamatukogu. Ma küsisin ka nende arvamust, et teada saada, mida minuvanused mõtlevad lugemisest. Ma küsitlesin 58 meie kooli 7.-9. klassi õpilasi vanuses 13-16. Vastanuist 19 olid tüdrukud ja 39 poisid. Tänu sellele, et küsitletuid oli nii vähe on raske üldist järeldust noorte lugemise kohta teha. Ma olen tähele pannud, et paljud noored, suuremas hulgas poisid, ei armasta lugeda. Raamatud on meie elus tähtsal kohal. Need aitavad suurendada sõnavara ja fantaasia võimet. Raamatute lugemine tuleb kasuks kirjandite kirjutamisel
Olen noor kahekümneaastane, ent elust ei tea ma midagi muud kui meeleheidet, surma, hirmu ja kõige mõttetuma pealiskaudsuse seostumist kannatuste kuristikuga. Ma näen, et rahvad üksteise vastu kihutatakse ja üksteist vaikides, teadmatult, totralt, kuulekalt ja süütult tapavad. Ma näen, et maailma targemad pead relvi ja sõnu leiutavad, et tapmine veelgi rafineeritum oleks ja kauem kestaks. Ja koos minuga näevad seda kõik minuvanused inimesed siinpool ja sealpool, terves maailmas, ja koos minuga elab seda läbi minu põlvkond. Mida teevad me isad, kui me kord mässu tõstame ja nende ette astume ning neilt aru pärime? Mida ootavad nad meilt, kui saabub aeg, kus pole sõda? Aastate kaupa tegelesime vaid tapmisega – see oli meie esimene elukutse. Meie teadmised elust piirduvad surmaga. Mis võib seejärel veel juhtuda? Ja mis peab meist saama? (lk159)
Homme jõuan enne kinni lappida, kui minema hakkad." Aga ema juttu oli kuulnud Liine ja tema astus kohe juurde ning ütles: ,,Sa tahad siis sellest peenest linasest, mis sul kirstus, Indrekule särgid teha. Aga sa lubasid ju selle minule." ,,Sulle kujume uue, mis muud," arvas ema. ,,Aga selle saab ju alles tuleval aastal kätte," ütles Liine. ,,Mis sest," vastas ema, ,,ega sa veel tuleval talvel leeri lähe." ,,Aga millal siis?" küsis Liine. ,,Teised minuvanused lähvad kõik tuleval talvel, miks siis mina üksi pean nii vanalt." ,,Mis see siis sulle teeb, kui sa ühe aasta hiljemaks jääd, või sa ikka kohe mehele hakkad minema!" ,,Aga mina tahan nüüd minna, ühes teistega," ütles Liine kindlasti, ,,ja sellepärast peab see särgilinane minule jääma." ,,Kallis laps," hakkas ema manitsevalt, ,,mis sa nüüd ikka sedasi räägid. Või sinagi ilma jääd, aga Indrekule on ju särka kohe tarvis, sest tema läheb ju linna
annaabi.ee 
