Minu Veetlev Leedi arvustus (0)

Minu Veetlev Leedi
Oma ema tungival soovil olin temaga nõus minema vaatama etendust „Minu Veetlev Leedi“. Teadsin seda, kuid otseselt sisu ei suutnud meenutada. Praktiliselt kohe peale algust mõistsin, et see on tehtud George Bernard Shaw näidendi „Pygmalioni“ põhjal. Seda huvitavam oli seda jälgida. Arvestades, et see toimus Rahvusooper Estonias, ei osanud ma oodata, et see on muusikali vormis. Minu jaoks rikkus see veidikene ära ja võibolla oli üks põhjustest, miks mulle meeldis raamat rohkem.
Etenduse tegevustik toimus Inglismaa tänavatel, kus Professor Higgins , kelle suureks kireks on erinevate inimeste kõnemaneerid, veab oma tuttava kolonel Pickeringiga kihla, et suudab kuue kuuga panna lihtsa lilleneiu rääkima ja käituma nagu hertsoginna. Lilleneiu Eliza Doolittle asub elama Higginsi juurde, kelle juures püüab ta suure vaevaga omandada peent kõnepruuki ja hääldust. Pickeringi abiga suudab Higgins muuta Eliza peaaegu äratundmatuks. Oma esimesel avalikul ülesastumisel jätab Eliza endast aga siiski ebakombeka mulje, kui võidu kihutavaid hobuseid valjul häälel ergutama hakkab. Mõned kuud hiljem toimuval suuremal peol petab Eliza aga ära isegi Higginsi enda õpilase, kes teda Ungari printsessiks peab. Pärast üritust õnnitlevad Pickering ja Higgins üksteist ürituse õnnestumise puhul ja jätavad Eliza tähelepanuta. Eliza lahkub selle peale vihaselt Higginsi majast. Ta kohtab oma austajat ning enda hommikul abielluvat isa ning otsib seejärel varjupaika Higginsi ema juurest. Higgins leiab Eliza sealt, kuid nende vahel tekib tüli ja Higgins lahkub. Kodus jõuab Higginsile järsku kohale, et ta ei suuda enam ilma Elizata õnnelik olla ning paneb peale Eliza hääleharjutuste kassetid. Etendus lõppeb, kui Eliza ilmub uuesti Higginsi toa uksele ja lülitab kasseti välja ise jätkates teksti, mis oleks tulnud sealt lindilt.
Huvitav fakt on see, et algse näidendi Pygmalioni nimi tuleb sellest, et vana-kreeka skulptor tegi endale naisskulptuuri, millesse ta armus meeletult, samamoodi nagu Mr. Higgins armub nö enda loodud naisesse, Elizabeth Doolittle'sse. Minu jaoks sellest näidendist ja ka muusikalist õhkab seda positiivsust, et kõik on võimalik. Eliza minu jaoks veidikene meenutab ooperi „Carmen“ peategelast – temperamentne ning julgeb oma arvamust välja öelda. Samuti on ta väga sihikindel ja ei alistu kergelt, täpselt nagu dokumentaalis „Esimene positsioon“ kõik need tantsijad.