Minu kaks mina – luksuse nautleja ja tark tarbija? (0)

Minu kaks mina – luksuse nautleja ja tark tarbija
Tänapäeval on maailmas õhus suur küsimus. Kas inimesed armastavad pigem luksust või on nad targad tarbijad?
Mina, kes ma olen üsnagi suur luksuse nautleja ei pane tavaliselt isegi tähele mida võivad mu ostetud toodete või esemete pakid sisaldada . Kuid kui mul on võimalus valida kas tavalise kilekoti , paberkoti või loodust mitte saastava kilekoti vahel, siis kindlasti valin ma viimased kaks nimetatutest. Seda just sellepärast, et olen palju kuulnud , mis kahju tekitavad mitte lagunevad kilekotid nii loodusele , inimestele kui ka loomadele.
Kilekotte tehakse naftatootmise kõrvalproduktina rafineerimise jääkidest. Kilekottidele kulub 4% kogu maailma naftast. Suurim energiakulu kilekoti juures on elektrienergia , mis kulub tootmisprotsessi käigus. Kilekottide valmistamiseks on vaja naftat kuumutada ligi 400°C juures, et eraldada erinevad komponendid.
Kui esitada küsimus, et kui palju kilekotte kasutatakse, siis on vastus lihtne. Maailmas võetakse igas minutis kasutusele ca miljon uut kilekotti . Taaskasutusse läheb neist alla 1 protsendi. Aastas raisatakse maailmas keskeltläbi 10 kg plastpakendeid inimese kohta. Eestlased soetavad aastas ligi 700 miljonit kilekotti, millest korduv kasutatakse vaid murdosa .
Kui aga hakata uurima , kui kiirelt plastikkotid lagunevad, siis on vastus üsnagi šokeeriv. Plastikkotid lagunevad 700-1000 aastat ja mõnel juhul need ei lagunegi.
On palju inimesi, kes taaskasutavad poest ostetud plastikkotte aga on ka palju inimesi, kes neid ei taaskasuta ja lihtsalt loodusesse viskavad. Selline kilekottide maha loopimine tekitab aga väga suurt kahju looduses elavatele loomadele. Plastikkotid tekitavad loomade seas huvi, kuna need on valged, läikivad ja krõbisevad. Kokku sureb igal aastal ca 1 miljon looma ja lindu kilekotijäänuste allaneelamise tagajärjel. Linnud , kalad , hülged hukkuvad, neelates meres ujuvat prahti, pidades kileosakesi planktoniks vm toiduks, mis aga ummistab või vigastab nende seedeelundeid. Linnud  surevad nälga noka külge takerdunud kile tõttu. Plastikud võivad jääda ka looma makku, täites selle ja tekitades sooltesse haavandeid, mille tõttu loom sureb aeglaselt ja piinarikkalt. Kilekotid on sarnaseks ohuks ka kuival maal, kui loomad söövad ära toidu järele lõhnavaid kilekotte.
Kuid ega ei ole head ilma halvata. Biolagunevatel kottidel on ka oma miinused. Üheks neist on see, et need kotid ei ole nii vastupidavad ja võivad maksta rohkem kui tavalised kotid ja seda just sellepärast, et biolagunevad kilekotid on tehtud 100% bakterite poolt ära söödavast materjalist, näiteks maisi-, kookose- ja riisitärklisest, sojavalgust või muust. See-eest aga biolagunevad need soodsates tingimustes sajaprotsendiliselt, lühikese ajavahemiku jooksul.
Kui nüüd võtta arvesse kõiki neid teadmisi nii biolagunevatest, kui ka mitte lagunevatest plastikkottidest, siis isiklikult arvan ma, et ma olen ikkagi luksuse nautleja, mitte tark tarbija. Sellega mõtlen ma seda, et isegi kui ma ostan biolagunevaid kilekotte, siis need ongi ainukesed nii-öelda pakendid mille lagunevust ma jälgin. Võttes aga näiteks mõne kommipaki või šokolaadi, siis ei huvita mind üldse mida sisaldab see ümber olev pakend, vaid mind huvitab enamasti ikka see mis on pakendi sees ja mis mulle kõhtu jõuab.
Olen näinud erinevates linnades, tänavatel, kuidas inimesed lihtsalt nahaalselt viskavad prügi maha või prügikasti pannes ei huvita neid see, kui prügi sealt mööda kukub . Ma ei väida seda, et mul enda poleks kunagi nii juhtunud, aga üldjuhul olen ma ikka alati märganud kui prügi maha kukub ja ma olen selle alati prügikasti tagasi pannud , kuid ma ei välista ka neid juhtumeid kus tõesti mul on kommipaber taskust välja kukkunud ja ma pole seda märganud.
Kogu selle jutu kokkuvõtteks võin öelda, et mina olen luksuse nautleja, mitte tark tarbija, kahjuks.
Lisasin selle pildi siia, kuna arvan, et see käib ideaalselt minu arutlusega kokku.