Hendrik Toompere jun KOMMUNISTI SURM 1946-1949-2007 2007 © Eesti Näitemänguagentuur (Väike-Karja 12, Tallinn 10140; tel 6282342; e-mail [email protected]) Tegelased Kommunistid Nikolai Gert Raudsep Lumi Andres Mähar Solk Sergo Vares Kuul Risto Kübar Metsavennad Hirmus Ants Tambet Tuisk Pikk Felix Kristjan Sarv Heeska Jaak Prints Madonna-Miralda Jeedas Inga Salurand
Sõnamõrvar Olen üks keskeas naine, mul on üks poeg ja üks tütar. Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi.
Jaan Tätte Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldsest kalakesest Moto: „Ma kirjutasin selle raha pärast.“ 1997 2 Tegelased: Osvald Koger Laura Siig Roland Räim Kaupo Koha Tegemiskoht: Siin Tegemisaeg: Nüüd 2 3 1. v a a t u s OSVALD: Ei saa jah. Mis siin aru saada on. Noh, head aega siis. 1
Taan Jätte RISTUMINE PEATEEGA Moto: ma kirjutasin selle raha pärast 2 Tegelaskujud: Osvald Koger Laura Siig Roland Räim Kaupo Koha Tegemiskoht: Siin Tegemisaeg: Nüüd 1. v a a t u s 1. stseen 2 3 OSVALD: (teritab süvenenult pussnuga. Räägib iseendaga, ilmselt on ta pikka aega üksi elanud.) Teritan nuga. Nüri noaga saab võid määrida, keedumuna
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud
It dropping like the gentle dew from heaven!" 1 (Tatjana istub. Aleksander jätkab rahulikult.) ALEKSANDER: Mina ise õppisin Itaalias. Ma sain oma filosoofiadoktorikraadi Padua ülikoolis. MISS C: Jolly good effort, Tatjana. RENNE: Kas tõesti? Filosoofia? VARVARA: Mida ta ütles? ALEKSANDER: Minu dissertatsiooni teema oli ussid. TATJANA: See on Shakespeare, ema. RENNE: Filosoof nimega Ussid? ALEKSANDER: Ei, lihtsalt ussid. VARVARA: Ei, ma mõtlesin miss Chamberlaini. Qu'est-ce qu'elle a dit? (Mida ta ütles?) RENNE: Aa, ussikeste filosoofia. VARENKA: Elle l'a felicitée, Maman, c'est tout. (Ütles talle,
Üsna poisihakatis, aga nii uhke! Suvetaeva värvi sinised silmad, käharad pruunid juuksed, jalas kulunud teksad ja seljas sinine särk kirjaga "Love me". Ma arvan, et oleks lahe, kui me paneksime kõik lapsed riidesse nii, mis ütleb "armastage mind." Nii me ei unustaks kunagi midagi. Ta vaatas mind pika pilguga ja istus seejärel otsustavalt. Teadsin muuseas kaardilt, et tema nimi on David (mitte tema tegelik nimi) ja ta on seitsme aastane. Tavaliselt, mõne aja pärast, kui ma tunnen, et võin lapsega vabalt suhelda, palun ma vanematel fuajees oodata. Minu üllatuseks palus David ise oma emal lahkuda. Paelutud tema reaktsioonist, eriti kuna midagi sellist mulle mu töös ei meenunud, püüdsin leida seletust. Selgus, et ema tõi ta siia, kuna ta "kuuleb häält oma peas sarnaselt telefonile", millega ta rääkis ja küsis kõike, mis ette tuli, sealhulgas näiteks, kuidas läbida teatud taseme arvutimänge. Vastused, mis poiss sai, olid alati õiged.
Kõik kommentaarid