Mineraalide sisalduse määramine mullas (0)

Mulla mineraalide määramiseks kasutatakse mulla reaksiooni ning mingil määral ka lõimist.
Peamised toitained : lämmastik (N), fosfor (P) ja kaalium (K)
Sekundaarsed toitained: väävel , kaltsium , magneesium
Väiksed toitained: rauda , mangaan , vask , tsink , boor , molübdeen , kloor
Mullaanalüüs võimaldab kindlaks teha viljakust või mulla oodatavat kasvupotentsiaali, mis näitab toitainete puudujääke, potentsiaalset mürgisust ülemäärase viljakusega ja väheoluliste mikroelementide esinemise pärssimis
Testide võtmiseks tuleb võtta hulgi proove ja kohtadest kus poleks mingeid mõjusid
sügavus 15-30cm,tops vms peab olema puhas
Mulla proovide analüüside tegemine: kahel viisil kindlaks tegemine
pinnast : ekstraheerimine hõlmab mulla proovide loksutamist keemilises lahuses. Iga toitaine jaoks spetsiifilised keemilised lahused on ideaalsed, kuid mitme elemendi ekstraheerimislahused on populaarsed , kuna see suurendab labori efektiivsust . Mitme elemendi ekstraheerimislahused kasutavad kemikaalide segu, mis hõlmab erinevate pinnase ja toitainete kompromisse. Samuti võib mulla keemiline lahuse suhe ning raputamise aeg ja jõud mõjutada pinnasest eraldunud toitaine kogust. Mõned laborid kaotavad ekstraheerimiseks mullaproovi, samal ajal kui teised kaaluvad proovi. Seda tuleks kaaluda tulemuste tõlgendamisel või eri laborites analüüsitud proovide väärtuste võrdlemisel. Mõned ekstraheerimisel kasutatud filterpaberid sisaldavad analüüsitavate elementide olulisi koguseid, nii et neid tuleks enne proovi filtreerimist pesta.
Toitainete kvantitatiivne määramine: keemilise analüüsi protseduuride valik hõlmab laboris kasutatavate tegurite (nt seadme ja selle töö maksumus, ühe või mitme analüüsi) ja analüütiliste tegurite (nt tundlikkus, takistusteta vabanemine ) kaalumine . Analüüsi tüüp võib märkimisväärselt mõjutada tulemust. Näiteks mõnes instrumendis mõõdetakse toitaine kogus, sealhulgas orgaanilised või anorgaanilised vormid, teised mõõdavad ainult anorgaanilisi vorme. Isegi laborid, mis kasutavad sama kvantifitseerimismeetodit, annavad erinevaid tulemusi. Näiteks Ameerika Ühendriikide 9 laboratooriumi hiljutist võrdlust, mis hõlmasid kolorimeetriga kolmekümme meetrit, kasutati 24 mullaproovi 9st seisundist, teatas Mehlich-III keskmisest 10%, Bray-I puhul 13% ja Olsen fosfori testide puhul 22% ( 5).
Nitraati saab pinnases hõlpsasti mõõta, kuid mulla kogus ühel ajal ei pruugi näidata, kui palju taimed kasvuperioodi jooksul saavad, kuna orgaanilistest vormidest saab vabastada olulisi anorgaaniliste ainete koguseid (nn mineralisatsioon ) . Kahjuks pole anorgaanilise N vabanemist mullal olevast orgaanilisest ainest võimalik praegu keemilise analüüsi abil ennustada. Seepärast peavad nitraadianalüüside põhjal koostatud N soovitused võtma arvesse orgaanilise N potentsiaalset mineraliseerumist ja nitraadikoguste leostumist või gaasi arvestamist.
Vastavalt toiteelementide sisaldusele mullas jaotatakse mullad väetistarbe klassidesse: kõrgema toiteelementide sisaldusega
mullad on väiksema väetistarbega ning madalama toiteelementide sisaldusega mullad suurema väetistarbega.
väävlit on enim turvasmuldades, mineraalmuldadest on seda aga enam huumusrikastes
rähkmuldades ning vähem huumusvaestes leetunud muldades
Mulla reaktsioon näitab, kas muld on happeline, neutraalne või leeliseline. Enamik kultuurtaimi eelistavad neutraalset või nõrgalt happelist mulda (pH 6), mille puhul on head tingimused toitainete omastamiseks. Enamik taimi ei talu mulla reaktsiooni üle 9 (tugevalt leeliseline) ja alla 3,5 (tugevalt happeline). Näiteks vihmaussid eelistavad neutraalset või nõrgalt happelist mulda, samas traatusse(naksurlaste vastsed) levib rohkesti happelises mullas.
Analüüsi kasutatakse et kindlaks teha mida konkreetne muld sisladab ning mida tuleks lisada/kasvatada et mulla omadusi parandada.
Kvarts (70-90%) ja päevakivid (10-20%) ning karbonaadid
kaltsiit ja dolomiit (10-20%). Mõningal juhul võib karbonaatide sisaldus ulatuda 90%-ni.