Happed koosnevad vesinikioonidest ja happeanioonidest. 2. HAPETE LIIGITAMINE 1) vesiniku aatomite arvu järgi üheprootonilised happed mitmeprootonilised happed 2) hapniku sisalduse järgi hapnikku sisaldavad happed e hapnikhapped hapnikku mittesisaldavad happed 3) tugevuse järgi tugevad happed keskmise tugevusega happed nõrgad happed 4) ehituse järgi mineraalhapped e anorgaanilised happed karboksüülhapped e orgaanilised happed 5) agregaatoleku järgi vedelikud 1 tahked ainult vesilahustes esinevad 3. HAPETE SAAMINE 1) Hapnikhappeid saadakse: oksiid + vesi 2) Divesiniksulfiidhapet ja vesinikhalogeniidhappeid saadakse: Vesinik + lihtaine Sool + tugevam hape 4. HAPETE KEEMILISED OMADUSED
4.) lämmastik N 5.) fosfor P eespool loetletud elemente leidub organismides suurtes kogustes ehk 98 % . Kõikides organismides leidub ja seetõttu nimetatakse neid makroelementideks ( biogeensed, makro ehk suur) kõiki ülejäänud elemente nimetatakse mikroelementideks (ehk väike) keemilistest elementidest moodustavad organismides kahesuguseid aineid ; 1.) anorgaanilised 2.) orgaanilised anorgaanilisteks aineteks organismis on 1.) vesi 2.) mineraalsoolad 3.) mineraalhapped 4.) hüdroksiidid orgaanilisteks aineteks organismis on - 1.) valgud 2.) süsivesikud 3.) Lipiidid 4.) Nukleiinhapped 5.) Hormoonid 6.) Vitamiinid ANORGAANILISED AINED ORGANISMIS Anorgaanilistest ainetest on organismis kõige enam vett 78% ( keskmiselt ) . Noorte ja aktiivsete , tegutsevates rakkudes on vett rohkem umbes 95% . Peaaju koosneb 95 % veest. Rasv kude on kõige aeglasem ja koosneb ainult 55-60 % veest.
vesinikiooni, näiteks H2SO4, H2CO3, H3PO4 3. HAPPE TUGEVUSE JÄRGI TUGEVAD HAPPED - tugevalt happeliste omadustega. Tuntumad on vesinikkloriidhape(HCl), väävelhape(H2SO4) ja lämmastikhape(HNO3) NEED HAPPED ON SÖÖVITAVA TOIMEGA! NÕRGAD HAPPED - oluliselt nõrgemate happeliste omadustega. Tuntumad on süsihape(H2CO3), divesiniksulfiidhape(H2S), fosforhape(H3PO4) jpt. Kontsentreeritud tugeva happe lahjendamiseks tuleb teda valada peene joana vettel. Anorgaanilised happed - mineraalhapped Hapete saamine: Gaasilise vesinikühendi lahustamisel vees HCl(gaas) ---+h2O--> HCL(lahus Vesinikkloriid(gaas) --> vesinikkloriidhape Happelise oksiidi reageerimisel veega P4O10(t) + 6H2O(v) --> 4H3PO4(l) Happe kaudne saamine soola ja tugeva happe vahelises reaktsioonis Neid hapnikhappeid, millele vastav happeline oksiid veega ei reageeri(nt SiO2), saadakse kaudselt. NaSiO3(l) + H2SO4(l) ---> Na2SO4(l) + H2SiO3(t) (nool alla)
o Karboksüülhappe (KH) struktuur KH funktsionaalrühm on karboksüülrühm. Karboksüülrühmas on kaks hapniku aatomit. Mõlemal on nukleofiilne (-) tsenter, kuid nende omavaheline vastastikmõju nihutab elektronid suuresti karbonüülsele hapnikule ning seetõttu on see tsenter nukleofiilsem ja aluselisem. Vt. elektrofiilide ja nukleofiilide paiknemist õpik lk 19 o KH keemilised omadused Kõige tähtsam keemiline omadus on happelisus. Kuigi nad on nõrgemad happed kui tuntumad mineraalhapped, nagu soolhape, lämmastikhape, väävelhape, ent nad on siiski tugevamad süsihappest ning palju tugevamad happed kui alkoholid. Nende tugevuse põhjuseks on karboksülaatiooni stabiliseerimine laengu delokalisatsiooni teel. Karboksülaatioon on nõrk nukleofiil. KHte üldisteks omadusteks: reageerimine metallide, aluste, aluseliste oksiidide ja nõrgemate hapete sooladega. Vt. happe tugevuse kasv õpik lk 21 o KH füüsikalised omadused
76. Ag2O sade lahustub NH3 toimel: Ag2O + NH3 + H2O 2 [Ag(NH3)2]OH 77. Aldehüüd kui tugev redutseerija sadestab lahusest metallilise hõbeda: MIS RÜHM ON OLULINE REAKTISOONI TOIMUMISEKS? 78. Karboksüülühendid: · Anorgaanilised happed on tugevamad kui orgaanilised happed. · Alkoholid on väga nõrgad happed. · Estri tekkimine: Orgaanilised happed reageerivad etanooliga, moodustades estreid. Reaktsiooni katalüüsivad tugevad mineraalhapped (HCl, H2SO4): CH3COOH + C2H5OH CH3COOC2H5 + H2O Lenduvad (väikese molekulmassiga) estrid on meeldiva puuviljalõhnaga. · Estri hüdrolüüs: Leelise toimel ester hüdrolüüsub, andes karboksüülhappe soola ja alkoholi: CH3COOC2H5 + NaOH CH3COONa + CH3CH2OH (etüületanaat, naatriumetanaat) · Fenoolftaleiiniga on võimalik selgeks teha aluselist keskkonda. Ta hüdrolüüsub seal. 79. Destillatsioon:
), fakultatiivsed anaeroobid(pole vaja hapniku, kasutavad käärimistüüpi ainevahetust-piimhappebakterid,colid), , mikroaerofiilid(ainult väikesed hapniku kogused), obligaatsed anaeroobid( ühtedele toksiline(ehk puudubad oksüdatsiooni katalüüsivad ensüümid), teistele pole hukutav -Clostridiumid). Keemilised ained : ehk antiseptikud.kõige tugevamini mõjuvad raskemetalli soolad(mikroobe hävitav ehk oligodünaamiline toime). Bakteriatsiidne toime on oksüdeerijatel(Cl, jood),mineraalhapped(väävelhape, boorhape jn). Orgaanilised ühendid( formaliin, fenoolid).Ka alkohol, orgaanilised happed, eeeterlikud õlid, parkained, värvid. Kasutatakse tööstuses bensoehape, sorbiinhape, propioonhape, 4. Keskkonna bioloogilised tegurid, mis mõjutavad mikroorganismide elutegevust Sümbioos-vastastikune suhe, positiivne kasu.nt:piimhappeb, ja pärmseened.keefiris. Mügarbakter vs liblikõieline. Kommensialism-ei ole vastastiku kasu ega ka kahju.inimorganismi ja selle mikrofloora
Paljudele hallitus- ja pärmseentele on sobiv nõrkhappeline keskkond pH-ga 5 -- 6. Suurem osa baktereid kasvab paremini neutraalses või nõrkleeliselises keskkonnas (pH 6,8 -- 7,3). Keemilisi aineid, mis mõjuvad mikroobidele hävitavalt nimetatakse antiseptikuteks. Siia alla kuuluvad järgnevad ühendid: raskemetallide ioonid (nt kuld, vask, hõbe jt); paljud oksüdeerijad (kloor, jood, vesinikperoksiid); mineraalhapped (väävelhape, boorhape, fluor-vesinikhape); orgaanilised ühendid (formaliin, fenoolid jt); alkoholid ja orgaanilised happed (salitsüül-, või-, äädik-, bensoe- ja sorbiinhape); osad eeterlikud õlid, parkained ja värvid (briljantroheline, fuksiin jt). 19. Bioloogiliste tegurite mõju mikroorganismide elutegevusele ja mikroobidevahelised suhted Sümbioos - Vastastikune kasulik kooselu kahe või mitme liigi vahel (nt piimhappebakterid ja pärmseened keefiris)
Tapamajad ja lihatööstused - valgud ja vere komponent. 4. Piima- ja juustutööstused - raskeltlagunev piimavalk, vadak, pesuained. 5. Mahla, alkoholi ja pärmi tootmine - taimsed töötlemisjäägid, suhkrud, pärmid, pesuained (väikses mahus). 6. Tahkete jäätmete ladustuskohad, prügilad. Nõrgvees on orgaanilised happed, fenoolid (Kohtla - Järve tuhamäed). 7. Keemiline metallurgia ja metallide pindamine. Reovees on Ni, Cu, Zn, Cr- nitraadid jt soolad, NH4+, mineraalhapped (galvaanika, Sillamäe). 8. Vedelkütuste transport, jaotamine, ladustamine - pilsiveed sisaldavad naftasaaduste jääke. 9. Tselluloosi ja puidumassi tootmine - S-ühendeid (merkaptaan), leeliseid, pleegitusaineid, kiudu. Süvaoksüdatsiooniprotsessid Oksüdatsiooniprotsess, mis toimub ümbritseval temperatuuril ja rõhul ning genereerib piisaval hulgal hüdroksüülradikaale, et mõjutada veetöötlust.
Seda väljendatakse voltides. Redokstingimusi tähistatakse sümboliga rH2 rH2= (20 ºC juures). rH2=41 hapnikuga küllastunud keskkonnas. rH2=0 keskkond on küllastunud vesinikuga. rH2=28 redoksprotsesside tasakaalu korral. Keemilised ained. Keemilisi aineid, mis mõjuvad mikroobidele hävitavalt nimetatakse antiseptikuteks. Siia alla käivad järgnevad ühendid:raskete metallide ioonid (nt kuld, vask, hõbe jt); paljud oksüdeeriad (kloor, jood, vesinikperoksiid); mineraalhapped (väävelhape, boorhape, fluor-vesinikhape); orgaanilised ühendid (formaliin, fenoolid jt); alkoholid ja orgaanilised happed (salitsüül-, või-, äädik-, bensoe- ja sorbiinhape); osad eeterlikud õlid, parkained ja paljudel värvidel (briljantroheline, fuksiin jt); 18. Bioloogiliste tegurite mõju mikroorganismide elutegevusele ja mikroobidevahelised suhted. Sümbioos − Vastastikune kasulik kooselukahe või mitme liigi vahel (nt piimhappebakterid ja
Temperatuuri suhtes on tselluloos võrdlemisi tundlik ja kuumutamisel pikemaajaliselt 1000C juures väheneb tema tugevus tunduvalt. Lühiajaliselt kannatab välja 200 2500 C juures kuumutamist aga laguneb üldiselt kiiresti. Hoolimata sellest, et tselluloos on lahustamatu, on ta hügroskoopne, imab vett väga hästi ja tema kiud paisuvad poolteist korda jämedamaks. Märjaks saades tungivad vee molekulid tselluloosi makromolekulide vahele. Hapete toimel (mineraalhapped) glükosiidsidemed hüdrolüüsuvad, võib kulgeda kuni lihtsuhkruni välja (D-glükoosini) H+ ( C6H10O5)n +( n-1)H2O n C6H12O6 4 Leeliste suhtes on tselluloos püsiv. Kontsentreeritud leelistega annab tselluloos alkoholaate, mis veega töödeldes lagunevad. Redutseerijate suhtes on tselluloos vastupidav, oksüdeerijatega reageerib aga kergesti, alkohoolsed
59. Happe-aluse tiitrimise rakendusala. Millised omadused peavad olema ainetel, et neid saaks määrata happe-aluse tiitrimise teel? Rakendused: hapete määramine, aluste määramine, muude analüütide määramine. Hapete määramine (veini viinhappesisaldus, või võihappesisaldus, üldhappelisus: väga erinevad objektid nagu vesi, vein, või). Hapete määramisel on selektiivsus väga piiratud: vahet saab teha vaid väga erineva pKa väärtusega hapetel). Olulisemad happed: mineraalhapped (HCl), karboksüülhapped (RCOOH), sulfoonhapped (RSOOOH). Enamik fenoole ja alkohole on liiga nõrgad, et neid veesi tiitrida. Väga levinud rakendused: summaarse happelisuse määramine, kui konkreetsete hapete vastu huvi ei tunta sageli on proovi ettevalmistamine sel juhul keerukam kui tiitrimine. Summaarset happelisust määratakse nt veini, juustu, või puhul. Proovides, mis sisaldavad erineva tugevusega happeid,
vees praktiliselt lahustumatu lahustub ülihästi CS2-s (≈ 90% 10ºC juures), tunduvalt ka NH3-s, PCl3-s jt. anorg. ühendites, benseenis (3,2%) jt. kaldub isesüttimisele Punane fosfor võib samuti olla säilitamisel tuleohtlik (eriti suurtes kogustes, kui sisaldab valge fosfori jälgi) Fosfori põlemisel õhus, hapnikus → P4O10 + P4O6 reag. veeaurudega (kõrge tº, kat) → H3PO4 + H2 mitteoksüdeerivad mineraalhapped: ei reageeri HNO3 oksüdeerib → H3PO4 leeliste (KOH, NaOH) lahustega kuumutamisel → PH3 (fosfaan) jt. fosforvesinikud väheakt. metallide (Cu, Pb, Ag jt) sooladega (ainult valge f.): tõrjub lahusest välja → fosfiidid vesinikuga: ei reageeri (hüdriide saadakse kaudsel teel) fluoriga: plahvatusega (valge ja punane f.) Cl2-s ja Br2 aurudes: valge f. süttib, punane reageerib rahulikult I2-ga: taval. tº-l (valge f.) või kuumut.-l (pun. f.) HHal-dega → PH3, fosfooniumsoolad
annaabi.ee 
