Milline oli Euroopa majanduslik ja poliitiline olukord 17. sajandi lõpul? (0)

Milline oli Euroopa majanduslik ja poliitiline olukord 17. sajandi lõpul?
17.sajandil saavutas absolutism Euroopas oma hiilgeaja. Seoses sellega oli sõda sel sajandil peaaegu püsiv nähtus. Aastatel 1600 kuni 1720 oli Euroopas kõigest viis rahuaastat. Laastavate sõdade ning absolutistlike valitsejate pillava eluviisi tõttu oli ka majanduslik olukord väga raske (eriti Prantsusmaal). Olukorra tegi keerulisemaks ka „väike jääaeg“ mille haripunkt oligi just nimelt 17. sajand. Põllumajandus jäi tasemele, kus suuudeti üksnes iseenast ära elatada või pisut üle selle, ja suurem osa toodangust tarbiti ära koha peal.
Louis XIV, kelle ajal absolutism Prantsusmaal haripunkti jõudis, hakkas reaalselt valitsema aastal 1661. Poliitika kujundamisel kasutas ta väga väheste nõuandjate abi. Ta määras provintsides ametisse kuninga esindajad ehk intendandid , kes jälgisid poliitika elluviimist. Kuigi Louis XIV kasutas enda võimu rakendamiseks jõudu suhteliselt vähe, tuli aeg-ajal siiski ka ülestõuse ette. Näiteks 1670. aastate keskpaiku, kui sõjakulutused sundisid Louis'd kehtestama kõrgemaid makse, puhkes Bretagne's mitu ülestõusu. Õukonna kulutused raskendasid majanduslikku olukorda. 1660. aastatel volitas Louis üht oma tähtsamat ministrit Jean Baptiste Colbert 'i alustama rahandus - ja majandusreformi. Oleks reforme järjekindlalt ellu viidud , oleks nad andnud olulist efekti.
Inglismaal toimus terve sajandi vältel võimuvõitlus. Pärast Charles I hukkamist 30. jaanuaril 1649 kuulutati sama aasta 19. mail välja vabariik. Aja jooksul talupoegade elu ei muutunud ja see kutsus esile rahulolematust . Täidesaatva võimu organina loodi Riiginõukogu. 1653. aastal ajas Oliver Cromwell parlamendi ja Riiginõukogu laiali. Sisuliselt kehtestati sõjaline diktatuur, kuigi seda püüti kaunistada nn väikese parlamendiga.
1660. aastal sõlmiti Bredas kokkulepe Stuartite dünastia taastamiseks, millega kaasnes ka parlamendi taaskogunemine. Uus kuningas Charles II ei pidanud aga kokkuleppest kinni. Kaitsmaks elanikkonda kuninga omavoli vastu koostas parlament 1679. aastal Isikuvabaduste Akti. Charles II järglaseks sai James II. Kujunesid poliitilised parteid: viigid ja toorid.
Inglismaa oli vaieldamatult kõige tugevam mereriik ning kaubanduslikus mõttes oli talle oluline, et säiliks tasakaalupoliitika ning et tal oleks tõrgeteta juurdepääs Euroopa meredel.
Hispaaniat vaevas 17. sajandi vältel majandusprobleemid, mis olid tingitud aastakümnete kaupa kestvatest sõdadest mis halvasid riigi rahanduse ja viisid selle pankrotistumiseni.1690. Aastate lõpul oli peamine poliitiline probleem küsimus Carlos II järglastest, sest kuningal ei olnud lapsi. Louis XIV taotles trooni oma pojapojale, kuna Louis' kadunud abikaasa Maria Theresia oli Carlos II õde. Maria Theresia oli abielludes teatanud, et loobub Hispaania troonist, kuid Louis XIV pidas seda loobumist kehtetuks. Hispaania pärilussõja tagajärjed olid Hispaaniale ühelt poolt katastroofilised kuid teisalt moodustas Hispaania hiljem nii rahanduslikult, poliitiliselt kui majanduslikult ühtsema riigi.
Rootsi tugevnes 17. sajandil jõudsalt. Suurendades oma alasid õitses riik nii majanduslikus, hariduslikus kui kultuurilises mõttes. Sellist heaolu suurendas võib-olla ka asjaolu, et kõikidel Rootsi vaenuriikidel olid välja arenenud suured sisepoliitilised probleemid, mis takistasid omakorda nende riikide arengut. Olukord muutus sajandi lõpupoole, kui Venemaal tuli võimule Peeter I. Venemaa olukord paranes kuid eelkõige sõjaväelises mõttes, Peeter I ei huvitunud niivõrd sisepoliitilistest probleemidest vaid sukeldus peaaegu täielikult sõjaväe ellu.
Hakkab nõrgenema merkantilistlik positsioon, eelkõige tänu loodusteadustele.
Uueks teooriaks kujuneb püsiokratism – maad
ja põllumajandust peeti rikkuse allikaks. Koos püsiokratismiga areneb vabamajandus,
vähendatakse riigi kontrolli majanduses. Saab alguse liberalism .