Samuti saavad paljud turvatunde sellest, et nad kellegi eest palvetavad. Nii tunnevad inimesed, et nad on kedagi aidanud. Üldlevinud komme on toidupalve, mida peab ka näiteks minu vanavanaema. Ta peab tähtsaks tänada Jumalat toidu eest, mille see on temale andnud. Kogu meie suguvõsa aktsepteerib seda ja keegi ei naera selle üle. Isegi ateistid- inimesed, kes ei usu jumalasse ning agnostikud- inimesed, kes leiavad, et neil pole tõendeid jumala olemasolu kohta, eelistavad siiski midagi uskuda või vähemalt usukombeid täita. See on paratamatult seotud nende kultuuritaustaga. Traditsiooniliselt peab inimene omandama endale need kombed, mida järgivad tema vanemad mingis religioonikeskkonnas. Ta on kohustatud neid järgima austuse pärast oma vanemate ja ühiskonna ees. Kuid inimesel võivad tekkida elu jooksul teistsugused arvamised ja soovid. Ta tunneb, et vanemate usk ei sarnane tema omale ning ta võib religiooni vahetada. Samuti vahetatakse religiooni seoses abiellumisega.
müstikute seas, eriti varakristluses, katoliiklaste ja õigeusklike seas paljuski ka tänini (näiteks opus Dei, jesuiidid). Järgitakse mitmeid erinevaid eelkõike füüsilisi harjutusi, näiteks paast, jõhvsärgi kandmine, flagellatsioon (enesepiitsutus), klausuur (kongi sulgemine), sambapühaklus jne). Ateism Ateist ütleks ise, et ateism on loogikale ja teaduslikele tõenditele tugineva arutluse tulem - kuna jumala olemaolu pole võimalik tõestada, ei ole põhjust tema olemasollu uskuda. Loodusseaduste kogum suudab adekvaatselt seletada kõiki looduses toimuvate protsesside põhjusi ning tagajärgi. Puudub vajadus jumala järgi. Inglise Cambridge ülikooli bioloogiaprofessor Richard Dawkins on öelnud, et kuigi teooriad Suurest Paugust ning Universumi reguleerivatest loodusteadustest võib tunduda inimmõistusele liialt keeruka ning ei midagi seletavana, siis ideed ajatust, kõiketeadvast loojast on omakorda veel määramatult keerulisemad ning raskestimõistetavad.
tembeldamised väga ei kõiguta. Samas tekib minu arvates selliste küsimuste arutamisel vajadus vahet teha uskumisel üksikisiku tasandil ja religioonil kui üldisel, ühiskondlikul nähtusel. Uskumine on inimesele ääretult vajalik, hoidev ja säilitav funktsioon, mis võimaldab elukoormat kergitada ja hoida ära muresid ainuüksi oma õlgadele vajumast. Usk millessegi, võib-olla üleloomulikku, võib-olla loomulikku. Mis siis kui pole kellessegi uskuda ja endast on vähe? Ma leian, et inimene on on kord selline, et tal on vaja ka peale füüsiliselt katsutavate asjade, maailma midagi veel. Ma ei ole nõus väitega, et usk takistab inimesel vaimselt rikastumaks ( religioon võib seda teha küll, aga ma leian et mitte usk). Vaimne edasiliikumine, kui see on vaid individuaalne pürgimus, ei vii kunagi inimest üksinduses kuigi jõudsalt edasi, see pole enam vaimne edasiliikumine vaid pigem üha enam vaimne tupiktee ja paigalseis
Üldine usundilugu RELIGIOONI TÄHENDUS, OLEMUS Religioon ehk ka usund on üldnimetus, konstruktsioon. Islami maades on religioon din, India usundites dharma. Tänapäeval tähendab religioon uskumusi maailma üldise korraldatuse kohta. See on maailma mõistmise ja mõtestamise süsteem. Religioon viitab sageli inimeste käitumisele ja sotsiaalsetele institutsioonidele , sageli arutatakse järgmistel teemadel: universumi algus, lõpp ja tähendus; mis juhtub pärast surma; mõjuvõimsate mitteolendite (vaimude, esivanemate, inglite, deemonite ja jumalate) olemasolu ja soovid; kuidas see kõik kujundab inimkäitumist. Kõik religioonid viitavad nähtmatule ehk mitte-empiirilsele maailmale, mis asub harjumuspärasest maailmast väljas; seega midagi religioosseks nimetades mõistetakse tavapäraselt seda, mis asub nendest institutsioonidest väljaspool, mida me nimetame ,,poliitilisteks". Sellepärast lähtume arusaamast, et religioon puudutab isi
ÜHISKONNA JÄTKUSUUTLIKKUS Jätkusuutlikkus (ühiskonna) võime jääda püsima, mitte hääbuda. Jätkusuutlikust arengust hakkasid esimesena rääkima rohelise mõtteviisi esindajad, kes juba 1970. aastail viitasid ülemaailmsetele keskkonnaprobleemidele. Jätkusuutliku arengu (ka säästva arengu, ingl sustainable developement) all mõistetakse inimkonna niisugust eluviisi, mis tagab inimeste elukvaliteedi ja selle parandamise nõnda, et püütakse kasutada loodusvarasid säästlikult ning et tarbimine ja muu inimtegevus ei ületaks keskkonna talumisvõime piire. Jätkusuutlik areng on tasakaalu taotlemine ühiskonnaelus tervikuna, nii sotsiaalvaldkonna kui ka majanduse ning keskkonna vahel. Räägitakse elamisväärse keskkonna hoidmisest ka vaimses mõttes (inimsuhete korrastamises ja vastastikuses hoolivuses). Jätkusuutlikkusega tahetakse tagada täisväärtusliku ühiskonnaelu pikaajalis
1. Mis on moraal? Mis on eetika? Eetika objekt? MORAAL Moraal on normide süsteem, mis osutab inimeste ja kultuuride teatud tavadele, reeglitele ja praktikale. Moraalifilosoofia on filosoofiline ja teoreetiline mõtisklus moraali üle. Sõna moraal tuleb ladina keelest: mores tähistab kombeid. Moraalinormid: 1) mitteformaalsed, nende täitmist ei tagata riiklike institutsioonidega. 2) Tagatakse nii väliste (teiste inimeste reaktsioonid, suhtumine) kui sisemiste sanktsioonidega (häbi) 3) Universaalsed ( ei ole piiratud riigipiiridega, grupi, religiooniga) 4) Moraalinormide kohustuslikkust ei põhjendata viitega autoriteedile ( jumal, diktaator) vaid inimeste mõistusele või kokkuleppele või kasulikkusele. EETIKA Eetika tähistab moraali ja moraalifilosoofia valdkonda tervikuna. Ta on filosoofia haru, mis uurib moraali õpetus
Sissejuhatus religioonisotsioloogiasse Religioonisotsioloogia (mis toimub religioosses mõttes ühiskonnas?) - teadusharu, mis uurib religiooni kui ühiskondlikku nähtust. Osa sotsioloogiast, kasutab sotsioloogia meetodeid. Valgustusajastul tuli religioon kasutusele üldmõistena ( - teadmised religioonist kasvasid). Sest ajast saadik on religiooni püütud defineerida. Religiooni defineerida on väga raske. Mõnes keeles, nt araabia keeles polegi mõistet, mis sõnale ,,religioon" sisuliselt vastaks. Indias religioon = karma (seadus, komme) erineb lääne mõistes religioonist. Religiooni mõiste mitmekesisus on sotsioloogiline nähtus. Religiooni peab seda uurides määratlema, et teised uuritavast aru saaksid (et nad mõistaksid, mida uuriti). Definitsiooni sõnastamine tegevusplaanina, mitte tõena. Religiooni mõisted kui tööriistad, mis uurida võimaldavad. Uurimisstrateegiad et valmistada ette mõttekäigud ja kavandada uurimist. Osa definitsioon
Eetiline relativist väidab: · See, kas mingit tegu pidada moraalselt õigeks või valeks, sõltub kultuurist. · Eri rahvaste kultuurid on erinevad, seepärast pole ka universaalset moraali. · Kui pole universaalseid standardeid, ei ole ka sõltumatut vaatekohta kritiseerimiseks. Eetilises relativismis positiivne · Eetiline relativism osutab, et meie moraalivaated võivad lihtsalt peegeldada meie eelistusi. · Relativism hoiatab: on naiivne uskuda, et kõik meie eelistused põhinevad mingil ratsionaalsel standardil. · Eetiline relativism hoiatab arrogantsuse eest, kutsub üles tolerantsusele, avatusele. Sallivust ehk tolerantsust ennast peetakse positiivseks väärtuseks. Tolerantsuse paradoks · Tolerantsus on absoluutne väärtus, mille austamist tuleb nõuda ka teistelt ühiskondadelt. · Tolerantsuse järgi võivad aga teistel ühiskondadel olla teised väärtused.
Kõik kommentaarid