Milleks meile aktiivne kodanik? (4)

Milleks meile aktiivne kodanik?
Kodanikkond on riigi üheks peamiseks tunnuseks. Põhiseadusega on aga määratud kodanike kohustused, õigused ja vabadused . Seega on kodanikel kohustused oma riigi ees, mida tuleb täita. Tähtis on, et kodanikud tunnetaksid seda, et igaühest sõltub meie igapäeva elu, et igal häälel on tegelikult vastukaja. Kui inimene seda mõistaks, siis julgetaks olla ka aktiivsed ühiskonnaliikmed. Milleks muidu on meil selline ilus ütlus „kus viga näed laita, seal tule ja aita“, see kehtib küll vaieldamatult igal tasandil.
Kodanik peaks enam pühenduma ühiskonna arengu üle muretsemisele. Ometi on ainsaks aktiivsuse märgiks meie kodanikel: pass taskus . Enamik meie riigi kaasvõitlejatest on passiivseks muutunud: ei käida enam valimistel, ega üldse ei huvituta riigi toimimisest. Tuues paralleele Eesti ärkamisajaga - kas ekisteeriks praegusel kujul üldse meie riiki, kui ei oleks tollal olnud nii aktiivseid kodanikke nagu Hurt, Jannsen , Jakobson? Loodi seltse, nagu Vanemuine, hariti inimesi Cimze seminar , tõsteti meie teadvust- riigi teke sõltus rahvast. Nüüd on iseseisev riik käes ja justkui polekski vaja enam midagi teha. Aga riik vajab elupidevat hoolt, kantseldamist, noomimist, tunnustust- riik on justkui laps. Kodanikud ei mõista ilmselt, et aidates riiki, aidatakse ka oma elu ning tekivad ka paremad võimalused oma elu korraldamiseks.
Riigi kodanikkonna ja riigi vaheliste sidemete tugevdamine on hädavajalik. Pole inimest, kes ei oleks kuulnud J.F. Kennedy surematut lauset: "Ära küsi, mida sinu riik saab teha sinu heaks, küsi endalt, mida sina saad teha oma riigi heaks". Selles peitub minu arvates väga suur tõde. Sellest lausest tuleks kinni haarata ja tõepoolest maha istuda ja kirja panna, oma võimalused aitamaks riigi paremat toimist. Esmalt oleks vaja oma riiki tunda. Üldjuhul on põhiseadusega kursis vaid kodakondsust taotlevad inimesed ja mitte iga sünnipärane eestlane. Seega on vaja tõhustada kodanikuharidust. Selleks võib pidada ka ühsikonna õpetuse mahu tõstmist Eesti haridussüsteemis. Riigi tunnused, seadused, põhialused peaks olema kõigil selged nagu emakeel. See suurendaks sidet kodanike ja riigi vahel. Seega leian ,et kodanike harimine on aluseks aktiivsuse tõusuks ühiskonnaelu mõjutamises.
Kuid tundub, et inimloomus justkui vajaks ühiskonnakriisi, nägemaks, et riik on tõesti hädas. Sel puhul hakatakse rääkima ka üha enam kodanikuühiskonnast ja kodaniku omaalgatusest. Kodanikuühiskond suudab muuta poliitilisi otsuseid kas või läbi allkirjade korjamisega. Aitavad lahendada sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme. Pakuvad erinevaid teenuseid ja loovad uusi töökohti nagu näiteks muuseumid, korteriühistud. Mõned kogukonna tegevused nagu naabrivalve võivad viia vandalismi vähenemisele - mis tähendab politsei vähemat sekkumist; aktiivsed üürnike ühendused viivad omakorda majade paremale korrastatusele. Leian, et võiks taastada enne II maailmasõda Eesti Vabariigis olnud võimaluse rahvaalgatusega muuta igapäevapoliitikas tehtavaid otsuseid. Võib-olla nii oleks võimalik suurendada kodanike soovi osaleda aktiivselt riigi elu mõjutamises ka aegadel, mil ühiskonnas ei valitse kriisi.
Koostöö ja ürituste korraldamine tõstab inimeste enesehinnangut ja usku, et nad saavad ise oma elujärje parandamiseks midagi teha. Näiteks võib tuua Toidupanga projekti, mille puhul on tegemist kodanike poolse heategevusega. Inimesed tegelvad ise konkreetste probleemide lahendamisega ühiskonnas, mitte ei oota vastavat tegevust või nõuandeid valitsuselt. Taolisel koostööl on kogemuste näol ka kasu antud isikutele, kes seda ellu viivad. Samuti tõuseb rahulolu oma elukvaliteedi ja ümbruskonnaga. Kasuna võib nimetada ka kogukonna enesekindluse tõusu. Omaalgatuslikud tegevused võivad tõsta ka inimeste huvi poliitilise süsteemi vastu ja suurendavad nende konkurentsivõimet tööjõuturul. Seega loob aktiivne kodanik oma algatustega aluse ühiskonna jätkusuutlikule progressile.
Edukus kodanikealgatuses sõltub kodanike eneusust ja seda loob kõige paremini teiste kordaläinud projektide eeskuju. Eestis on palju silmapaistvaid omaalgatusi. Meie looduskeskkona heaks loodi üritus „Teeme ära“ , mis oma üle eestilise koristuskampaaniga, kannustas paljusid noori mõtlema oma keskkonna peale, mis neid ümbritseb. Sellele järgnesid mõttetalgud „ Minu Eesti“, mõelda vaid, kui iga Eesti kodanik oleks genereerinud oma idee Eesti hüvanguks, oleks meie riik juba miljoni uuenduse võrra rikkam. Välja võiks veel tuua MTÜ Eesti Demokraatia Uuendamine, nemad lõid võimaluse viia rahvas ja riik ka tegelikult kokku. Ehk loodi portaal, kus on võimalik küsida küsimusi ja absoluutselt kõik on avalik. Ükski neist näidetest ei ole võimatu ehk me kõik oleme suutelised välja mõtlema viise omaalgatusteks. Need kõik olid eeskujuks teineteisele ja teistele. Kuid kõige tähtsam on usk iseendasse, et on võimalik midagi korda saata.
Kunagine Rahvastikuminister Paul- Erik Rummo on öelnud, et just kodanikuühenduste kaudu peaks poliitikuteni jõudma arusaamad, mida tahetakse saavutada. Kuidas siis viia vajadused kokku võimalustega ja saavutada enamuse rahulolu? Selleks tuleb panna kodanik riigi valitsemises osalema ja anda osa vastutust talle. Tähtis oleks kodanikkonna harimine riigi olemasolust ja olemusest, sest see on aluseks riigi ja kodaniku vahelisele konstruktiivsele suhtele. Algatused ei ole vajalikud ainuüksi ühsikondliku progressi tagamiseks, vaid ka eeskujuks teistele kodanikele . Ehk teisiti öeldes, me peame kujundama Eestis tõelise kodanikuühiskonna.