Meloodika- laused algavad tõusva meloodilise käiguga(ehk algusvormeliga) ja lõppevad laskuva meloodilise käiguga(lõpuvormeliga) Gregoriuse koraali laulutüübid: Psalmoodia- peamiselt ühel toonil lauldav proosa tekst Antifoon- refrääniliselt korduv vastulaul psalmi retsiteerimisele Hümn- stroofilise värsstekstiga Responsoorium- algselt koori refrääniga ekstaatilised soololaulud Keskaegsed põhihelilaadid: 1)dooria- LE-LE 2)früügia- MI-MI 3)lüüdia- NA-NA 4)miksolüüdia- SO-SO Duur-ja moll-helilaad kujunesid rahvuslikus muusikas 16.sajandil. Gregoriuse koraale hakati üles kirjutama 8.saj.
Miksolüüdia-so,moll-ra,duur-jo,dooria-le,früügia-mi,lüüdia-na Helilaad-omanäolise kõlavärviga helikõrguste süsteem, kus heliastmed on kindlates suhetes. Toonika-helilaadi 1.aste. duuri toonika-kolmkõla: jo mi so,mollo RA JO MI Subdominant-helilaadi 4.aste. duuri subdominant-kolmkõla NA RA JO,LE NA RA Dominant-helilaadi 5.aste.SO DI LE,MI SI DI Juhttoon-helilaadi 7.aste Helistik-kindlalt kõrguselt üles ehitatud helilaad(c-duur) Absoluutkõrgusega helid-helid,mille võnkesagedus on kindlalt määratud. Suhtelised helikõrgused ehk astmed-heli,mille täpne kõrgus ei pruugi olla määratletud, aga asuvad üksteisest kindlates kaugustes(jo,lejne) Intervall-2-e heli vaheline kaugus-priim,sekund,terts,kvart,kvint,sekst,septium,oktav Akord-3-e või enama heli üheaegne kõlamine Unisoon-kõik esitajad mängivad ühehäälselt Dissonants-riidkla Konsonants-meeldiv kooskõla Partituur-kõikide esitajate koondnoodistik Partii-üksikesitaja osa partituurist Tempereer...
15. Proprium - missa osa, lisatakse vastavalt kirikukalendri päevale. 16. Missa osad: · Kyrie eleison Issand halasta! · Gloria in exelis Deo Au olgu Jumalale kõrges. · Credo in unum Deum Mina usun ühte Jumalat. · Sanctus Benedictus Püha/ kiidetud olgu · Agnus Dei Jumala tall 17. Keskaegsed helilaadid: · Dooria minoorne · Früügia minoorne · Lüüdia masoorne · Miksolüüdia masoorne 18. Mitmehäälsed kirikulaulud: · Organum saatehäälte kaasalaulmine gregooriuse koraalile (10.saj) · Motett- algeslt kiriku muusika zanr, kus iga hääl laulis erineval vaimulikku luuleteksti. Hillem hakkasid ülemised hääled laulma prantsuse keelset ilmalikku teksti. 13. saj keelati kirikus, kuna neid peeti liiga keerulisteks 19. Esimesed heliloojad: · Leoninus 12
Hümn on stroofilise värsstekstiga Responsoorium algselt koorirefrääniga ekstaatilised soololaulud kaunistatud stiilis. Sekvents värsilise tekstiga vaimuliku luule vorm, ülesehitusele olid eeskujuks rahvalikud tantsulaulud, oli keskajal väga levinud. Tänapäeval kasutusel olev sekvents on "Dies irae" T. Alanost. Keskaegsed põhihelilaadid: a) Dooria mehelik, julge b) Früügia metsik, kirglik c) Lüüdia kaeblik, õrn, intiimne d) Miksolüüdia Tänapäeval kasutusel olevad mazoor ja minoor helilaadid kujunesid välja rahvalikus muusikas ja vararenessansi mitmehäälsuses 16.sajandil. Gregooriuse koraale hakati üles kirjutama Karl Suure ajal 8.sajandil. Tekkis vajadus ühtlustada liturgilist laulu Frangi suurriigi territooriumil, kuna tekste ja meloodiaid oli määratu hulk. Kirjutati neumade abil. Noodikirja areng: 8.-9.saj kasutusel neumad (märgiti punktidena teksti kohale) 10. saj kasutusel 1
lauljate laulukooli, mis tegitses paavsti kapelli juures Sekvents - üks levinumaid vaimuliku laulu vorme keskajal, mille ülesehitusele olid eeskujuks rahvalikud tantsulaulud(tänapäeval levinud 20 stroofi pikkune surnumissa) Psalmoodia psalmi tekstid vaba ehitusega värssides Antifoon refrääniliselt korduv vastulaul psalmi retsiteerimisel Hümn kultuslaul Responsoorium keerulised, algselt koorirefrääniga soololaulud Keskaegsed põhihelilaadid Dooria Früügia Lüüdia Miksolüüdia Mazoor ja minoor helilaadid kujunesid välja rahvalikus muusikas ja vararenesanssi mitmehäälsuses Gregooriuse koraale hakati üles kirjutama Frangi suurriigis, et ühtlustada liturgilist laulu suurel territooriumil. NOODIKIRJA ARENG Vajadus tekkis 8-9 sajand Frangi suurriigis kirikulaulu ühtlustamiseks NEUMA noodikiri, meloodia liikumise suunda näitav noodijupp NOODIJOONED, TÄHT- JA SILPNIMETUSED, GUIDO AREZZOST(joonte süsteem) Tänapäeva noodikiri - Kölni Franco
Ühehäälne, kõnelähedane meloodia, vaba meetrum, saateta. Keskajal laulsid seda ainult mungad, hiljem terve kogudus. Kuni IX sajandini oli kirikumuusika ühehäälne. Mitmehäälses laulus oli gregooriuse koraal kuni XII sajandini kohustuslik hääl, teised komponeeriti juurde. Kasutatakse diatoonilise helirea 2.5. astmelt üles ehitatud laade, neid nimetati VanaKreeka ja VäikeAasia maakondade järgi (dooria, früügia, lüüdia, miksolüüdia). Neid noodistatakse siiamaani neljale noodijoonele, nagu seda tegi XI sajandil Guido Arezzost. Ulatus ei ole suur, noodijooned tähistavad suhtelisi kõrgusi, võti määrab JO asukoha ja helide pikkused ei ole määratletud. Luteri koraal Ka Luterliku kiriku jumalteenistuse tähtis osa on koguduse laul. Luteri koraalide seas on ümberseatud tekstidega saksa rahvalaule, kohandatud gregooriuse koraale ja ka uusloomingut.
käibelt, kuna seda traditsiooni peeti liiga vabaks ja ilmalikule laulule liiga lähedaseks. ,,Dies irae" Thomas Celanost Laulutüübid jagunevad kolme laulmisstiili alla: 1) Silbiline e. süllaabiline stiil, kus igale silbile vastab üks noot. 2)Rühmaline e. neumaline stiil, kus igale silbile vastab 1-4 nooti. 3)Kaunistatud e. melismaatiline stiil, kus tähtsamad silbid ja sõnalõpud on kaunistatud pikkade meimismidega. Põhihelilaadid: Dooria, Früügia, Lüüdia, Miksolüüdia. 2. Noodikirja areng Vajadus noodikirja järele tekkis u 8. Saj seoses Frangi suurriigi laienemisega, see riik võimaldas ühtlustada liturgilist laulu tohutul territooriumil. 8.-9. saj esimesed noodikirja näited. # neumad noodimärgid, mis tähistasid 1-4 helist koosnevad meloodiaelementi. 10. Saj katsed märkida üles helikõrgusi 11. Saj Guido Arrezost võttis kasutusele esimese kompaktse joontesüsteemi. Heli kõrgusi reguleerisid jooned ja vahed
esisilpidest moodustusid helikõrguste silpnimetused) - UT RE MI FA SOL LA UT, mida oli halb laulda, asendati hiljem DO`ga sõnast Domini. Kaua puudus 7.aste, mille nimetus saadi hiljem sama hümni viimasest värsireast- SI . Keskaja muusikas oli kasutusel neli põhi–helilaadi, mille põhihelid on vastavalt: LE - Dooria (Eestis kasutatavate suhteliste helikõrguste silpnimetustega) MI - Früügia NA - Lüüdia SO - Miksolüüdia 1260.a võttis Kölni Franco kasutusele notatsiooni, mis määras helivältused sama printsiibi järgi nagu tänapäeval – jaotumine kaheks (terve-, pool-, veerandnoot jne.) Iga noot tähistab ühte helikõrgust. Igal noodil ja pausil kindel vältus. Mitmehäälsus keskaja muusikas Kirikumuusika oli arvatavasti sajandeid ühehäälne (kuna pikka aega kestis suuline traditsioon, siis kindlad tõendid ilmnevad alles noodikirja kasutusele võtmisest alates), esimesi mitmehäälse
Laulmine - kitsas ringis, tekstides mainitaks seltskonnas viibivaid isikuid. Laulud 1-häälsed, saadetakse end pillil või palgatakse rändmuusik. Rüütlilaulikud on kõrgest soost - krahvi, hertsogi või kuninga seisusest. Peamiseks teemaks armastus ja oma kangelasteod. Lauldakse ka mitmeid jutustava sisuga saagasid: joogilaule, peolaule, ballaade, poliitilist satiiri ja pila, päevakajalisi laule. K)keskaegsed helilaadid- joonia, früügia, dooria, lüüdia, miksolüüdia. L)pillid- Puhkpillidest – trompet(sõjakäikudel), muusikas –salmei, flööt Keelpillid- lüüra, psalteerium, rataslüüra, simbel ja harf. Tekkisid poognaga pillid- fiidel (fiddle), rebekk. Löökpillid – trumm, kellamäng. Alates 9. saj – ehitati esimesed kirikuorelid. M)Carmina Burana- 13.sajandist suurim ladinakeelne ja üsna siivutu sisuga (joogilaulud, mis parodeerisid kirikuhümne) kogu. N)spielmannid- rüütlikultuuri ja rahvakunsti levitajad ja edasiarendajad.
paralleelset meloodiat samaaegselt laulduna. Näiteks üks gregoriuse koraal ülal hääles ja teine all meloodias (kvindi, kvardi või oktaavi vahega). motett - 13. saj polüfooniline kooriteos, kus ülemises hääles erinevad ilmaliku sisuga viisid, all gregoriuse koraal. Kirjutati järjest rohkema arvu häälega motette, heliloojad püüdsid järjest keerulisemaid teoseid luua. rüütlimuusika - Adam de Halle keskaegsed helilaadid - joonia, früügia, dooria, lüüdia, miksolüüdia pillid - sõjakäikudega levisid pillid idamaadest Euroopasse. Pille mängiti laulu saateks. Kirik põlgas pille. Alates 13- 14 saj ainult pillidele loodud muusika, õukonnatantsude (estampii, branle, saltarello) saateks. Spetsiaalselt pilli esitamiseks muusikat ei loodud kuni 16.saj. Puhkpillidest – trompet(sõjakäikudel), muusikas –salmei, flööt Keelpillid- lüüra, psalteerium, rataslüüra, simbel ja harf. Tekkisid poognaga pillid- fiidel (fiddle), rebekk
võrdsed) järgi väga täpselt ning see välistas paljude helistike kasutamise. Uue häälestuse propageerimiseks lõi Bach teose Hästitempereeritud klaviir , lühend-HTK (klaviir-ühine nimetaja klahvpillidele va orel), mis sisaldas kõikides duurides ja mollides (12 duuris ja 12 mollis), prelüüde ja fuugasid. 17 saj hakkavad olulisemat rolli mängima just duur ja moll-helilaad, varem kasutati mitmeid diatoonilisi laade (dooria früügia lüüdia miksolüüdia) . Prelüüd – eelmänguks-sissejuhatuseks keerukale polüfoonilisele palale, fuugale. Tavaliselt on prelüüd ja fuuga kontrastsed, kui fuuga on aeglane, siis prelüüd on kiire. K: prelüüd ja fuuga C - duur (prelüüdile lõi pr helilooja Gounod meloodia – Ave Maria) Fuugavormi kasutab B nii instrumentaal- kui vokaalteostes. Väljapaistva organistina lõi B rohkesti oreliteoseid. Prelüüde ja fuugasid on B loonud ka orelile
küll sümfooniline ja vokaal-sümfooniline muusika, kuid see jääb laululoomingu varju. Kaalukaim koht on koorilauludel (ca 350). Helilooja inspiratsiooniallikateks olid loodus ja rahvaviis. Rahvalaul Saare loomingus säilib võimalikult ehedal kujul. Teda köitsid arhailiste laulude vahelduvad meetrumid ("Läksin kõrtsi aega viitma"), assonants ja alliteratsioon ("Latse hällütamise laul"). Säilitas ka mittefolkloorsetes lauludes eesti rahvamuusikale omased laadid: dooria, lüüdia, miksolüüdia ("Kõver kuuseke"). Mõned Saare laulud on lihtsa tekstuuriga ja kuuluvad laulupidude raudvarasse ("Leelo", "Põhjavaim"), aga on ka palju laule, mis valmistavad raskusi isegi professionaalsetele interpreetidele. Saar loobub romantilisest harmoniseeringust ja koraaliharmooniast ning viib oma faktuuri- ja harmooniakäsitlusega eesti koorimuusika uuele tasemele. Faktuur on unisoonist 8-häälsuseni, kus erinevad häälepartiid on kihistunud keerulistesse kooskõladesse, isegi klastritesse
ordinariumiks. Missa ordinariumi osad: Kyrie eleison - Issand, halasta Gloria in excelsis Deo - Au olgu Jumalale kõrges Credo in unum Deum - Mina usun ühte Jumalat Sanctus/Benedictus - Püha/Kiidetud olgu Agnus Dei [anjus] - Jumala tall Kõik Missa osad on ladina keeles, v.a. Kyrie, mis on kreeka keeles. 8. Keskaegsed põhihelilaadid (lk. 43) Keskajal oli kasutusel 4 põhi- e. autentset helilaadi (dooria, früügia, lüüdia ja miksolüüdia) ning 4 tuletatud laadi. Neil on ühine finalis (toonika ehk põhitoon), kuid erinev tenor (retsitatsioonitoon). Nimede kokkulangevus vanakreeka laadidega on juhuslik! * Kus ja millal kujunesid välja tänapäeval kasutusel olevad duur (mazoor)- ja moll (minoor) helilaadid? (lk. 44 I lõik) Tänapäeval kasutusel olevad duur ja moll kujunesid vararenessansi rahvalikus muusikas, muusikateoorias kasutusel alates 16.saj.-st. 9. Millal tekkis vajadus ühtse noodikirja järele ja miks
sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne. Keskaegsed neumad Helilaadid keskaegses muusikas Keskajal võeti kasutusele Vana-Kreeka muusikas kasutatud helilaadid, kuid keskajal helilaadide arv kasvas kaheksani. Nendest neli olid põhihelilaadid ja neli kõrvalhelilaadid. Keskaja põhihelilaadideks olid: 1) dooria - ehitati üles RE astmelt e. D-st 2) früügia - ehitati üles MI astmelt e. E-st 3) lüüdia - ehitati üles FA astmelt e. F-st 4) miksolüüdia - ehitati üles SOL astmelt e. G-st Igal helilaadil on kaks tugiheli: 1 - finalis e. toonika 2 - tenor e. dominant 16. saj. rahvuslikus muusikas kujunesid välja tänapäeval kasutusel olevad mazoor ja minoor helilaad. Pillid. Heliloojad PILLID Keskajal lauldi enamasti Araabia päritolu pillide - fiidel, rebekk, harf, põikflööt, käsitrumm, tamburiin - saatel, kuid keskajal said tuule tiibadesse mitmed tänapäeval tuntud ja armastatud muusikainstrumendid: orel, flööt, viiul.
Saare väljakujunenud stiil toetub aga rahvalaulule (,,Seitse sammeldunud sängi", Karjase kaebus", ,,Leelo"). Rahvalaul Saare loomingus säilib võimalikult ehedal kujul. Teda köitsid arhailiste laulude vahelduvad meetrumid (,,Läksin kõrtsi aega viitma"), assonants ja alliteratsioon (,,Latse hällütamise laul"). Saar loobub romantilisest harmoniseeringust ja koraaliharmooniast ning kasutab rahvamuusikale omaseid laade (dooria, lüüdia, miksolüüdia). Faktuur on unisoonist 8- häälsuseni, kus erinevad häälepartiid on kihistunud keerulistesse kooskõladesse, isegi klastritesse. Iseloomulik on variatsiooniline arendus. Ta säilitas ka mittefolkloorsetes lauludes eesti rahvamuusikale omased laadid (,,Kõver kuuseke"). Koorilaulu kõrval oli Saarele üheks enam armastatumaks väljendusvahendiks soololaulu zanr. Ta on kirjutanud soololaule rohkem kui ükski teine eesti helilooja (umbes 180). Saare
annaabi.ee 
