Miks laps ei ole väike täiskasvanu? (0)

Miks laps ei ole väike täiskasvanu?
Kuigi lapsed võivad vahel üllatada meid oma nutikusega ning õpetada vahel hoopis täiskasvanuid, õpetades oma vanemaid kuidas elu nautida, kuidas elada hetkes , kuidas olla vähem diskrimineeriv või kuidas jääda iseendaks, siis tegelikult ei saa lapsi pidada täiskasvanutega samaväärseks. Lapseiga on kõigest üks periood täiskasvanuks saamisel, mille käigus arenevad nii keha kui ka aju.
Täiskasvanud mõistavad juba maailmas toimuvat, suudavad iseseisvalt hakkama saada, suudavad mõelda loogiliselt ning mõista kuidas, mis ja miks asjad on nii nagu nad on. Lapsed on ka poliitiliselt võimetud, neil ei ole antud veel kõiki õigusi, seega peavad nad toetuma oma vanematele. Kuna lapsed on väga paljudes asjades sõltuvuses just täiskasvanutest, siis on nende kohustus tuvastada ohud ning asjaolud , mis võivad olla kahjulikud lapse võimele kasvada ja areneda heas tervislikus seisundis. Väga oluline on see, et laps oleks terve, sest nii suudab ta kasvada ja areneda täisväärtuslikuks täiskasvanuks, kuid tervis on palju muudki kui haiguse puudumine.
Kui laps sünnib siis ei ole tal veel mingisuguseid erilisi teadmisi ja oskusi. Lapse kontakt maailmaga sünnist kuni 2-aastaseni on võimalik meeleelundite ning hiljem ka üksikute sõnade abil. Alguses võib ta ära tunda juba tuttavad hääled, nagu näiteks ema või isa hääl, mida ta kuulis kõhus olles. Mingil hetkel ta tunneb tuttavaid inimesi ja esemeid juba nägemise kaudu. Lapsed hakkavad esimesi sõnu ütlema umbes 9-kuuselt ning enne seda on vanematele kuidagi oma olekust teada anda muul viisil. Selleks kasutavad nad kas nuttu või naeru , mis peaksid tähelepanu pöörama sellele, et tal on midagi viga (tahab süüa, kuskilt valutab vms) või naerdes annab laps teada, et tal on kõik korras ning ta tunneb end hästi. Kuigi emotsioone kasutavad ka täiskasvanud, siis saavad nad suuliselt täpsemalt öelda, mis neid häirib või rõõmustab, kuid laste puhul saab ainult oletada ning teada saada proovimise käigus ( andes lapsele süüa, teha massaaži, läheduse vajaduse puhul sülle võttes jne). Piaget’ nimetas perioodi sünnist 2-aastaseni sensomotoorseks staadiumiks, mille lõppeesmärgiks on omandada mingil määral kõnelemine, kasutades üksikuid sõnu või lihtsamaid lauseid ning mõtlemisoskus ( Butterworth ja Harris , 1994).
Järgneval perioodil vanuses 2.-7.aastat, mida Piaget’ nimetab operatsioonieelseks staadiumiks kujuneb lapsel välja vaistlik tunnetus ehk siis, lapsel on meelde jäänud juba mingid kogemused (Butterworth ja Harris, 1994), kuid see ei tähenda, et laps kõike teab ning nii ei saa nõuda lapselt arusaamist asjadest, mille kohta tal kogemusi pole. Näiteks võib tuua Pealtnägijas toodud juhtumi, kus kirjeldati vanavanemate ja tütre vahelist kohtulugu, kus Mehhikos elav tütar soovis oma last vanavanemate käest tagasi saada. Näidati lõiku, kus vanaema ütleb lapselapsele, et pangu riidesse sest nad peavad õue minema, kuna kohtuotsus nõuab seda, kuid laps keeldus. Laps ei tea, mis on kohtuotsus ega tea, et seda peab järgima, seetõttu ta ka keeldub sellest, sest see ei ole tema jaoks tuttav.
Lisaks suudavad lapsed vanuses 2-7-aastat asju seletada enda seisukohast lähtuvalt ega oska panna end teiste inimeste olukorda, mida nimetatakse egotsentrismiks (Butterworth ja Harris, 1994). Lihtsa näitena võib tuua selle, kui lapselt küsida mäge, metsa ja loomi kujutavat maketti vaadates, et mida tema näeb enda poolt vaadates, siis ta loetlebki neid asju, mida tema näeb. Kui aga küsitleja läheb lapse asemele ja laps teisele poole maketti ning küsida mida laps näeb, siis ta loetleb põõsaid ja küngast. Kui aga nüüd kohtadele jäädes küsida lapselt, mida peaks nägema küsitleja, siis loetleb laps parasjagu täpselt neid samu asju, mis ta ise parasjagu näeb. See tuleb sellest, et selles eas ei oska lapsed vaadata asju teiste vaatenurgast ning neil puudub ka loogiline mõtlemine. Täiskasvanu jaoks on selline ülesanne aga imelihtne , sest temal on vajalikud oskused ja loogiline mõtlemine juba väljakujunenud.
Loogilise mõtlemise omandab laps alles peale seitsmendat eluaastat konkreetsete operatsioonide staadiumis (7.-12. eluaasta ), kuid see ei tee temast veel täiskasvanut (Butterworth ja Harris, 1994). 7-aastane laps suudab mõelda loogiliselt konkreetsetest probleemidest antud ajahetkel, näiteks koolitunnis antud ülesanne, kus tuleb arvutada esemete asemel numbritega. Selliste ülesannete lahendamine arendab loogilist mõtlemist ning lapse mõtlemine muutub pööratavamaks ja ta suudab mõista konkreetsete omaduste kohta käivaid loogilisi paratamatusi. Õppimine on tihedalt seotud küpsemisega, sest õppimine tugineb küpsemise käigus tekkinud tegevusvalmidusele, seetõttu veedetaksegi paljud aastad koolis, mis aitab kaasa täiskasvanuks ehk küpseks saamisele. Samuti on kool üks suurim tegur, mis aitab kaasa lapse sotsialiseerumisele, kuid ka koolis tuleb näiteks õppematerjale kasutada vastavalt vanusele, et need sisaldaks teatud laadi ja teatud koguses sõnavara, mis oleks hästi mõistetav. Konkreetsete operatsioonide staadiumis suudab laps mingil määral arvestada ka teiste tunnetega ning püüab nendega arvestada. Sellel perioodil hakkab ta ka mõistma lõpuks head ja halba käitumist ning seda, kui erinevad inimesed on. Samuti suudab ta järgida reegleid ja käitumisnorme ning oskab vajadusel oma seisukohti selgitada. Kuid ka oskusest teistega arvestada, reegleid järgida ja loogiliselt mõelda ei ole täiskasvanuks saamiseks piisav, vaid need on pigem eelduseks .
Viimasel perioodil, mida Piaget’ nimetab formaalsete operatsioonide staadiumiks alates 12ndast eluaastast (Butterworth ja Harris, 1994), hakatakse õpitud oskusi edasi arendama ning neid kasutatakse veel üldisemalt seostades koolis õpitut igapäeva eluga. Näiteks hakatakse rohkem mõistma, mis toimub meie ümber ning kuidas ühiskond toimib. Kõike seda mõistes hakatakse mõtlema tulevikule ehk mis saab siis, kui saadakse täiskasvanuks ning kuidas iseseisvalt hakkama saada.
Kuid laste areng ei pruugi alati minna täpselt nii nagu eespool kirjeldatud. On lapsi, kelle puhul mõni periood tuleb hiljem ning mõni kestab kauem, seega kujunevad lapsed erinevalt täiskasvanuks. Lapsed on erinevad ja nendega tuleb palju tegeleda. Tuleb toetada ja aidata kaasa tema arengule, et temast saaks täiskasvanu, kes suudab iseseisvalt hakkama saada ning tulevikus vajadusel ka enda järglaste eest hoolt kanda.
Olulist rolli mängib lapse motoorne - ehk liigutuslik - ja füüsiline areng, sest need loovad aluse edasiseks kognitiivseks ja sotsiaalseks arenguks. Nimelt omandab laps oskusi alustades kergematest. Laps enne suuremaid lihaseid liigutama ning seejärel väiksemaid, näiteks alguses oskab laps vaid kätega niisama vehkida, kuid arenedes suudab ta süveneda väiksematele lihastele , kasutades vastavalt sõrmelihaseid ( Arula , 2011). Väike laps, kes rääkida ei oska, suhtleb maailmaga käte abil. Nii tajub ja tunnetab ta ümbrust, katsudes ja haarates asju. Pikkamööda õpib laps kätega tegutsedes määrama esemete asukohta ruumis ning arvestama esemete suurust ja kuju. Kätega katsumine aitab kaasa nägemis- ja liigutamiskoordinatsiooni ning ka taju arengule. Vanemaks saades aitab liikumine kaasa tähelepanu, mälu, mõtlemise, kõne ja lugemisoskuse arengule ning annab ka oskuse teha mitut asja korraga. Näiteks joonistamine aitab kaasa mõtlemise, nägemismälu, fantaasia , koordinatsiooni, värvide valimise ja tegevuse tunnetuse arenemisele Õppimine on tihedalt seotud küpsemisega, sest õppimine tugineb küpsemise käigus tekkinud tegevusvalmidusele. Kuigi tänapäeval leitakse, et lapsed on liiga palju oma nutitelefonides kinni ning see on nende tervisele halb, siis tegelikult arendab ka selline näputöö vaimset arengut ning oskust teha mitut asja korraga nii, et ei pea sellele mõtlema.
Väga olulist rolli mängivad täiskasvanuks saades ka sotsiaalsed oskused, kuid ka need arenevad lapseeast alates ning täiustuvad. Näiteks lapsed ei oska esimeste eluaastate jooksul rääkida ega selgitada oma seisukohti, arvestada teiste tunnetega, toimida reeglite ja käitumisnormide järgi. Kõik need oskused omandatakse aastate jooksul. Kuigi mõni täiskasvanu ei pruugi samuti teiste tunnetega arvestada või toimida reeglite järgi, ei tee see temast veel last, vaid tegelikult on see märk sellest, et temaga pole õigel ajal piisavalt tegeletud või on kasvatuses puudujääke. Kuigi selline täiskasvanu ei tea näiteks käitumisreegleid, siis saab ta iseseisvalt hakkama, lihtsalt mõni olukord võib tekitada ebameeldivaid olukordi või võib ta jätta endast halva mulje.
Tee lapsest täiskasvanuni on pikk protsess, mille käigus tuleb omandada erinevad oskused, teadmised ja ka kogemused erinevatel meetoditel. See, milliseks kujuneb inimene täiskasvanuks saades oleneb sellest, kuidas on teda õpetatud väiksest peast . Kõik see, mida ja kuidas lapse kasvatamisel tehakse või õpetatakse on väga oluline.
Kuigi lapsed ja täiskasvanud on mõlemad inimesed ning neil on ühiseid tunnuseid, siis ei saa öelda, et lapsed on väiksed täiskasvanud. Lapsed on suuresti sõltuvad täiskasvanutest ning neil puuduvad väga paljud oskused ja teadmised, mida on vaja täiskasvanuks saamisel. Laps on justkui täiskasvanud inimese algne versioon, mida elu pidevalt täiendab.
Kasutatud kirjandus:
Arula, T. (2011). Lapse psühhomotoorse arengu olemus. Kasutatud 08.01. 2016 http://www.nooruse.ee/e-ope/opiobjektid/lpa2pa/lapse_pshhomotoorse_arengu_olemus.html
Butterworth, G. Ja Harris, M. (1994). Piaget’ neli peamist intellektuaalse arengu staadiumi. Arengupsühholoogia alused, lk 39. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus