Miks Eesti kaotas iseseisvuse 1940 aastal? (0)

Miks Eesti kaotas 1940.aastal iseseisvuse?
Aastal 1918, kui kohutavaid tagajärgi jätnud Esimene maailmasõda oli veel käimas, õnnestus Eestil ennast 24. veebruaril iseseisvaks kuulutada. Esimene iseseisvuse kaotus leidis aset aga juba samal aastal, kui saksa okupatsioon võimu enda kätte haaras. Kuid tänu keerulistele aegadele kogu maailmas suudeti iseseisvus peagi taastada. Oma elu hinnaga hoidsid meie esivanemad seda kuni 1940.a 17. juunini, päevani, mil Punaarmee sammus oma 80000 liikmelise väega üle Eestimaa piiri, ilma, et neid oleks keegi takistanud. Samal päeval kirjutas J. Laidoner alla Narva diktaadile, mis tähendas Eesti Vabariigi iseseisvuse asendumist Nõukogude okupatsiooniga. Mis olid Eesti iseseisvuse kaotuse põhjusteks?
Läänemere ääres asetsev Eesti oli juba ammusest ajast jäänud silma suurematele riikidele, seda nii soodsa geograafilise asendi tõttu kui ka arvamuse pärast, et väikest territooriumi on kerge vallutada. Hea asukoht kaardil ja kaubandusteede sõlmpunktiks olnud mereäärne Tallinn saidki Eesti iseseisvuse üheks kaotuse põhjuseks. Suurimateks vaenlasteks olid Eestile Saksamaa ja Venemaa. Punaarmee eesmärgiks oli endise Vene võimu taastamine Eesti aladel ja kontrolli saavutamine Läänemerel ning baltisakslased unistasid endiselt rajada siia Balti Hertsogiriik. Oleks Eestimaa asukoht olnud maailmakaardil sootuks teine, näiteks praeguse Islandi asemel, poleks meie maa nii väga ka ihaldatud. Määravaks saigi meie maa soodne asukoht. Venemaa kätte koondunud võim ja territoorium tähendasid ka seda, et Eesti Vabariigi iseseisvust enam ei tunnustatud.
Kiiresti pärast eesti alade vallutamist suudeti siin kehtima panna uus riigikord . Kindlasti oli see asjaolu tingitud sisepoliitika nõrkadest külgedest ja riigis toimuvatest segadustest. Aastatel 1921 – 1931 tegutses Eestis näiteks 11 parteid, mis ilmselgelt näitab, et ükski neist polnud suuteline looma tugevat valitsust. Täna sellele asjaolule teostasid kommunistid 1. dets. 1924.a ka mässu. Õnneks ei suudetud sellega aga midagi saavutada. 1934. a 12. märtsil teostati riigipööre, asudes autoritaarse valitsemiskorra juurde. Peagi saadeti riigikogu laiali ja parlament jäi vaikivasse olekusse. See soodustas aga vaenlase võimalusi rünnakuks, mida kasutatigi. Eesti iseseisvuse vastane tegevus nii vaenlase poolt, kui ka keeruline olukord sisepoliitikas saidki põhjusteks, miks kaotati iseseisvus.
Saksamaa huvisfääris olles loodeti paljuski liitlaste peale, kes aitaksid Eesti iseseisvust häda korral hoida. 1930. aastate lõpuks olid Eesti pinged niivõrd teravnenud, et vajati kohest abi. Suhted naabritega olid küllaltki head, kuid nende abile ei saanud ometi loota . Leedu oli nii Poola kui ka Saksamaaga tülis, Soome hoidis Skandinaaviamaade poole ja Balti liidu loomine jäigi tulemata. 1933. aastaks oli Euroopas tekkinud kriisi olukord, seoses natsionaalsotsialistide võimule tulekuga Saksamaal, kelle juhiks oli Adolf Hitler . Eestile tähendas see hirmu, sest taas tugevaks saanud Saksamaa võis juba plaanida uut rünnakut. Rahvasteliidu abile ei saanud samuti loota, kuna Rahvasteliit oli sügavas kriisis ning ükski välisriik polnud Eesti iseseisvusest sedavõrd huvitatud, et riskida selle nimel sõjaga. Nii osutuski Eesti Teise maailmasõja puhkemisel isoleerituks, muutudes tugevamatele riikidele kergeks saagiks . Nõukogude Venemaa oskas seda olukorda väga hästi ära kasutada, saavutades kõik, mida ammu ihaldanud oli.
Nõukogude Venemaa viis oma kavala plaani ellu just kõige sobivamal ajal, kasutades ära kõiki eelpool nimetatud eeliseid . Nimelt 1939.a 23. augustil kirjutasid Saksamaa ja Nõukogude Liit kirjutas alla kahe riigi vahelisele mittekallaletungi lepingule MRP-le (Molotovi-Ribbentropi pakt), mille kohaselt kuulutati Eesti NSV liidu huvisfääri kuuluvaks. Järgnevaks sammuks oli 28. septembril allakirjutatud baaside leping Eestiga , mille kohaselt sai NSV Liit loa Eesti territooriumile rajada Nõukogude sõjalaevastiku baase. Mittenõustumisel lubasid nad kasutada jõudu. Eestil oli liialt vähe sõjavarustust, et keeldumisel suurele Nõukogude Venemaale vastu hakata, mistõttu leping saigi allkirjastatud . Eesti vabariigi iseseisvus oli sellega seatud ohtu, kuid parata ei olnud midagi. Eestlased olid naiivsed, kui uskusid, et Nõukogude Liit lepingu tingimustest kinni peab. NL oli juba ammu kõiki lepinguid endale sobivas kontekstis tõlgendanud, nii ka seekord . Nii õnnestus 1940. a. 17 juunil Nõukogude Liidul tuua oma väed Eestisse ja haarata siinne võim enda kätte, mis tähendas Eesti iseseisvuse kaotamist. Venemaa plaan oli täiuslikult ellu viidud , kasutades ära eestlaste nõrgimaid külgi. Baaside lepingu vastuvõtmine oli iseseisvuse kaotuse lõplik põhjus.
Meil on kerge anda hinnangut eestlaste tolleaegsele käitumisele, sest me teame, kuidas olukord kuskil maailmas sel ajal oli. Eestlased lootsid , et äkki neil on ikkagi võimalik taaskord oma Vabariigi eest võidelda, aga polnud, sest Nõukogude Liit kavaldas meid üle. Eesti iseseisvuse kaotust võisid põhjustada nii hea geograafiline asend, sisepoliitikas toimuvad pidevad muutused kui ka välipoliitiline isolatsioon. Kõige rohkem mõjutas seda muidugi baaside lepingu vastuvõtmine. Ma arvan, et kui ka rahvas oleks protsessi kaasatud oled ikkagi Eesti oma iseseisvuse varem või hiljem kaotanud. Me võime küll arutada sellel teemal, et mis siis oleks saanud, kui eestlased oleks Nõukogude Liidu vastu astunud , aga me ei saa seda kunagi teada, sest ajalugu saab ainult teha, aga seda muuta pole võimalik.