Miks kaotas Eesti 1940. aastal iseseisvuse? (2)

Miks kaotas Eesti 1940. aastal iseseisvuse?
Kui 1920. aastal kirjutati alla Tartu rahulepingule, deklaleeris Nõukogude Venemaa, et „tunnustab ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja -maa kohta...“. 402 päeva kestnud Vabadussõda lõppes Eesti täieliku võiduga ja alles nüüd saabus võimalus hakata juba pea kaks aastat tagasi välja kuulutatud Eesti Vabariiki tegelikult üles ehitama. Iseseisvuse aastate jooksul võeti Eesti vastu Rahvasteliitu (1921. aastal), arendati välja Euroopa tasemel seisev rahvuskultuur ja ka majanduses paranes seis. Siiski oli palju negatiivset, mida tuli läbi elada: 1929. aasta suur majanduskriis , 1934. aasta sõjaväeline riigipööre ja head ei tõotanud Baltimaadele ka Nõukogude Liidu aktiviseerumine. Kuid millised olid kõige määravamad aspektid, miks Eesti kaotas 1940. aastal iseseisvuse?
Üheks oluliseks teguriks oli kindlasti kehv olukord Eesti sisepoliitikas. Suure kriisi aastatel nähti elujärje halvenemises süüdlasi erakondades. Üha rohkem kõneldi erakondlikust korruptsioonist, parteipoliitiliste huvide riiklikest huvidest kõrgemale asetamisest, valitsuskriiside kunstlikust esilekutsumisest ja teadlikust venitamisest. Kui sisepoliitiline kriis saavutas oma haripunkti aastatel 1932-1933, oli ametis neli valitsust, millest ühegi eluiga ei küündinud isegi kuue kuuni. See aga sundis valitsusel kehtestama üleriigilist kaitseseisukorda. Valitsuse abinõud tähendasid vaid näilist meeleolude rahunemist – tegelikkuses langes valitsuse autoriteet veelgi ning astutud sammudesse suhtuti varjamatu halvustusega. Asjad läksid aga veelgi hullemaks, kui riigivanema kandidaadid K. Päts ja J. Laidoner otsustasid teostada 1934. aastal 12. märtsil sõjaväelise riigipöörde. Sügisel algas Vaikiv ajastu, mis kujutas endas sisuliselt autoritaarset diktatuuri. Rahvas hoiti poliitikast eemal, otsused võeti vastu kitsas ringkonnas. Ajakirjandus allutati tsensuurile, mis kulmineerus sellega, et lõpuks puudus igasugune avalik arvamus. Rahva elatustasemele mõjus halvalt 1940. aasta novembris teostatud rahareform.
Teiseks asjaoluks oli kindlasti olukord mujal maailmas ja Euroopas. Sõlmiti Molotovi-Ribbentropi pakt (MRP), toimus Talvesõda ning II Maailmasõda. Eestlasi mõjutas kindlasti MRP, mille alusel jagati Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel Poola; Soome, Eesti, Läti ja Bessaraabia (hilisema lepinguga ka Leedu) tunnistati NSV Liidu huvisfääri kuuluvaiks. Mõlemad riigid olid huvitatud uutest territooriumidest. Samal ajal kui Saksamaa kallaletung Poolale 1939. aastal vallandas II Maailmasõja, säilitas Eesti valitsus neutraliteedi, vältimaks riigi kaasamist relvakonflikti. Esialgu see näis õnnestuvat ning sõda põhjustas Eestile vaid varustusraskustest tulenevaid majanduslikke piiranguid: bensiini ja suhkru müük viidi kaartide alusele. Pärast 1939. aasta novembris alanud Talvesõda NSV Liidu ja Soome vahel säilitas viimane iseseisvuse. See komplitseeris Eesti välispoliitilist olukorda. NSV Liidule oli soosivaks asjaoluks ka see, et kuna terve Euroopa oli ehmatanud Saksamaa rünnaku pärast Prantsusmaale, siis sisuliselt see välistas võimaluse Eestil paluda appi suurriigid. 16. juunil 1940. aastal esitaski NSV Liit Eestile ultimaatumi, nõudes valitsuse kohest väljavahetamist ja Punaarmee lubamist Eesti territooriumile. Maailmas valitsev kaos ja peataoleks tekitas olukorra, kus Eesti tundus vägagi kerge saak.
Samuti näitab Eesti nõrkust poliitikute vead ja valed otsused. Suurimaks vigadetegijaks oli nähtavasti K. Päts. Ta oli enda majanduslike huve silmas pidades NSV Liiduga tugevalt seotd. Ta tegi mitmeid valesid otsuseid kirjutades alla sajale dokumendile, mis aitasid sisuliselt kaasa Eesti sattumisele okupatsioonivõimu alla. Nagu varemgi märkisin – ka suure kriisi aastatel nähti rahva elujärje halvenemises süüd valitsuses. Rahvas oli riigi valitsemisega rahulolematu. Kuna sisepoliitika oli nõrk, võõrandus rahvas võimust. Selline seis aga tõi rahvale masendust.
Iseseisvumise kaotuses oli kindlasti mõju ka koostöö puudumisel naaberriikidega, eelkõige Baltimaadega ning ajalooline seotus Vene impeeriumiga, mis tekitas Venemaas soovi seda taastada. Koostöö puudumine naaberriikidega puudus seetõttu, et Eesti oli end kuulutanud neutraalseks riigiks enne II Maailmasõda. Teiseks aga sellepärast, et Poola ja Leedu vaheline konflikt takistas Balti riikide koostööd. Ka Soome püüdis vältida koostööd ning hoidis rohkem Põhjamaade poole. Oleks olnud ehk võimalus, et kui Baltimaad oleksid teinud liidu, siis nad oleksid jaksanud üheskoos NSV Liidu vastu astuda. Kahjuks ei saa seda iialgi teada, kas sellest oleks midagi muutunud. Kuid ka Suurbritannia , kes oli Eestit Vabadussõjas aitanud, oli langenud abipakkujate hulgast välja. Nimelt sõlmides Inglise-Saksa mereväe lepingu andis Inglismaa mõista, et tema poolt ei ole enam abi loota ning teda ei huvita Eesti edasine saatus. Eestil oli vaid teadmine, et ta on selle suure NSV Liidu kõrval täiesti üksinda.
Viimase punktina tooksin välja baaside ajastu. Kui 24. septembril esitas V. Molotov Eesti välisminister Karl Selterile nõude sõlmida kahe riigi vahel vastastikuse abistamise pakt, mille kohaselt Eesti territoorimil loodaks Nõukogude sõjalaevastiku baasid. Mittenõustumisel ähvardati kasutada jõudu. Kuna Eesti oli sattunud välispoliitilisse isolatsiooni, otsustati NSV Liidu nõudmised vastu võtta. 28. septembril 1939. aastal kirjutatigi vastastikuse abistamise paktile alla. 1940. aastal hakkasid Eesti-NSV Liidu suhted halvenema ning 1940. aasta 16. juunil edastas NSV Liit Eestile ultimaatumi, nõudes valitsuse kohest väljavahetamist ja Punaarmee lubamist Eesti territooriumile. Samal päeval algas ka agressioon Eesti vastu. Nõukogude Liit ei pidanud kinni enda lubadusest ja otsis ebanormaalseid põhjuseid, miks süüdistada Eestit pakti mittetäitmises. Tagajärjeks kõigele sellele pidi kirjutama 17. juunil Narva raudteejaamas alla „Narva diktaadile“ , millega Eesti Vabriigi üürike iseseisvusaeg oli asendunud Nõukogude okupatsiooniga.
Punkte, miks Eesti kaotas iseseisvuse 1940. aastal, on palju. Fakt on aga see, et noore riigina tehes nii palju valesid otsuseid, olles ilma toetajateta suurriigi kõrval täiesti üksinda ja teades, et maailmas on totaalne kaos, ei suudaks ükski riik säilitada iseseisvust. Kindlasti oleks olnud palju võimalusi, kuidas iseseisvust mitte käest lasta, aga Eestil polnud selleks valikuid liitlaste puudumise tõttu. Oluline oli selle üürikese iseseisvumisaja sees aga see, et eestlased said maitse vabadusest kätte ja ükskõikseks see neid ei jätnud.
Reet Koppel
XI a
2009