Miks ebaõnnestus 1944 a iseseisvuse taastamine? (0)

Miks ebaõnnestus 1944 a iseseisvuse taastamine?
Eestis oli 1944.aastal Saksa okupatsiooni all ning oli selge, et Berliin ei mõtlegi lubada Eestil omariiklust taastada ning sellepärast polnud veel tekkinud ka aktiivset vastupanuliikumist. Kõige rohkem kardeti Nõukogude okupatsiooni taastamist, mis lõpuks siiski juhtus.
Rahvuslikud jõud kartsid eelkõige, et oma tegevusega nõrgestavad nad Saksamaa sõjalist potensiaali ning vene võim saab taaskord valitsevaks. Jüri Uluotsaga eesotsas püüti vältida otsest koostööd Saksamaaga ja samal ajal hoiduda kõigest, mis võiks kahjustada kommunismivastast võitlust.
Paljud nooremad inimesed aga valisid nn kolmanda tee, mille tulemusel moodustati 1944.a veebruaris vastupanu gruppe hõlmav Eesti Vabariigi Rahvuskomitee, mis levitas Saksa-vastaseid üleskutseid ja seadis sihiks omariikluse taastamise. Esialgu heideti Uluotsale ette liialt tihedaid suhteid sakslastega, kuid hiljem hakati Eesti ohustatuse kasvu tõttu siiski koostööd tegema. Jüri Uluots võttis endale põhiseaduse kohaselt presidendi kohustused, kandes seega Eesti Vabariigi juriidilise järjepidevuse ideed. Ühisele seisukohale jõudsid kõik olulised vastupanu rühmad aga alles siis, kui Otto Tief Rahvuskomitee uueks esimeheks valiti. Nüüd oodati sobivat momenti iseseisvuse väljakuulutamiseks.
Ainuvõimalik moment iseseisvuse väljakuulutamiseks oli 18.september, millal Saksa väejuhatus teatas eestlasti alanud taandumisest. Sellel päeval määras Uluots ametisse Vabariigi Valitsuse, mida juhtis Otto Tief. Pealinna enda käes hoidmiseks kasutati juhuslikke sõdureid, kes parasjagu Tallinnas viibisid ja mitmel pool võimu enda kätte haarama hakkasid.
20.septembril heisati Pika Hermanni tornis sinimustvalge lipp , mis tekitas suurt vaimustust, aga mida Saksa väejuhatus mässuks pidas. Mitmes linnaosas puhkesid tulevahetused, pärast mida otsustas 21.septembril valitsus Eestist lahkuda, et võidelda iseseisvuse eest eksiilis. Pärastlõunal lahkus ka enamik valitsusliikmeid Tallinnast peale peaministri ja tema lähimate kaastööliste.Õhtul ründasid Tallinnat Nõukogude pommitajad ning järgmisel hommikul saabusid ka Vene tankid . Valitsuse Rootsi pääsemise mõte kukkus läbi ning enamik ministreid arreteeriti ning saadeti vangilaagrisse, sõjaväe ülemjuhataja Maide hukati.
Seekordne iseseisvuse taastamine kukkus läbi, kuna eestlased ei olnud läbi töödanud kindlamat plaani, pigem toimus otsuste langetamine suhteliselt uisapäisa ja Eestil polnud kindlat julgeolekut tagatud. Kindlasti oleks olnud iseseisvuse taastamisel abi ka mõne teise riigi vägedest, kuna Eesti sõjaväel poleks olnud suurt lootust Punaarmeele üksi vastu seista ja enamus sõjaväelasi oli sellel hetkel ka piiride taga.Sõjaline vastupanu koosneski ainult juhuslikest sõduritest. Ka valitsus ei olnud minu arvates väga tugev, kuna enamik valitsusliikmeid soovis esimesel võimalusel riigist lahkuda ja jätta eestlased justkui üksi.
Selline iseseisvumiskatse oli üsna pettumust valmistav, kuid positiivne on see, et eestlased siiski ei andnud alla ja üritasid oma iseseisvust veel mitmel korral hiljem taastada, mis näitab seda, et tegelikult on eestlased väga võimelised oma eesmärke saavutama ja ei anna alla enne, kui need saavutatud on.