STALINGRADI LAHING II Maailmasõda algas 1.septembril 1939 ning lõppes 2.septebril 1945. Sel ajal toimus väga palju lahinguid. Stalingradi lahing leidis aset 17.juulist1942 2.veebruarini 1943. Omavahel sõidisid Saksa Wehrmachti ja nõukogude Punaarmee. Saksa väejuhiks oli Adolf Hitler ning Nõukogude liider Jossif Stalin. Saksamaale olid abiks Rumeenia, Itaalia, Ungari ning Horvaatia. 17. juunil algas Teise maa...
lisaks väiksemad laeva Saksa dessant Saaremaale operatsioon Albion 12. oktoober 1917 17. oktoober 1917 Operatsiooni läbiviijaks oli Hugo von Kathen Dessantide poolne tehnika: 10 lahingulaeva, 9 ristlejat, 58 hävitajat ja kuus allveelaeva, lisaks 181 mitmesugust abilaeva ja 124 mootorpaati. Dessantide vastane tehnika: 24 600 ohvitseri ja sõdurit koos 8500 hobusega, 2500 vankrit, 40 suurtüki, 220 kuulipildujat ja 80 miinipildujat. Sakslased said kiire võidu revulutsioonist nakatunud venelaste üle Paljud vene sõdurid ootasid sakslasi valgete lipukestega Kuigi mandrilt saadeti mehi juurde, ei suutnud nad enam saksa edasitungi peatada Efektiivse võidu üle sakslaste poolt näitab asjaolu, et kadunuks jäid vaid 184 sakslast, vangi võeti aga üle 20 000 venelase sealhulgas 5 kindralit. Lääne-Eesti saarestiku vallutamisega lootsid sakslased
Ostrovi lähistel lahingus sai skautide juht kapten Pinka raskelt haavata. Juht evakueeriti tagalasse. Edasi toimuvad lahingud osade tagasilöökide ja õnnestumisetega. Kuni lõpuks vahetavad Vene valgekaartlased nad Tserjohha jõe liinil välja. 28. juulil saab uueks ülemaks H. Freiberg. Vabadussõja lõpulahingutest Narva rindel võtsid skaudid osa täisarvulise koosseisulise rügemendina, millel oli 28. detsembril 1919 seisuga 1200 tääki, 47 kuulipildujat ja 4 miinipildujat. Rügemendis käis üldse läbi 70 ohvitseri, 1713 sõdurit ja allohvitseri. Sõja kestel kasvas väikesest salgast rügement, millel on suured teened võidu saavutamisel Eesti Vabariigi iseseisvumise eest peetud Vabadussõjas. Vabadussõjas langes ja suri haavadesse 93, haavata ja põrutada said 366 skauti ja Vabadusristiga autasustati 64 meest. 2. SCOUTS-RÜGEMENT PÄRAST VABADUSSÕDA Pärast Vabadussõja lõppu asuti kaitseväe ümberkorraldamisele rahuaja nõuetele vastavaks
Saksamaa ja Rumeenia piirile oli toodud 13 armeed, 11 000 tanki, 15 000 lennukit ja 35 000 suurtükki. Need andmed ei pärine hitlerlaste noodist vaid Vene Föderatsiooni Kaitsemi- nisteeriumi ametlikust allikast. Marssal Georgi Zukov kirjutab oma memuaarides "Meenutusi ja mõtisklusi", et alates 1939. aasta 1. jaanuarist kuni 22. juunini 1941. aastal sai Punaarmee tööstuselt juurde 29 637 välisuurtükki ja 52 407 miinipildujat. Seega koos tankitõrje suurtükkidega kokku 92 578 suurtükki ja miinipildujat. Veel kirjutab Zukov, et 1941. aasta märtsis võeti vastu otsus kahekümne uue mehhaniseeritud korpuse loomiseks, mille komplekteerimiseks oli tarvis juurde 16 000 tanki, seega ühtekokku ligi 32 000 tanki. Samal ajavahemikul sai Punaarmee juurde 17 745 lahinglen- nukit, neist 3719 uut tüüpi lennukit, nagu: Jak-1, Mig-3, Lagg-3, ründelennuki IL-2 ja pikeeriv pommituslennuk Pe-2. 4)
verist võitlust sakslased, mobiliseeritute pataljonid Viljandist, Pärnust, Tartust, krahv Strachvitzi soomusüksused, norralaste, taanlaste, flaamlaste, valloonide, rootslaste ja soomlaste väeüksused. 11. veebruari hommikul jõudsid Neveli alt läbi Läti Valga linna major Harald Riipalu pataljoni mehed. Samal päeval alustas 2. löögiarmee uut ulatuslikku pealetungi. Selleks ajaks oli Narva jõe paremale kaldale toodud 3000 suurtükki ja miinipildujat, millest saadeti lääne poole üle 50 vagunitäie mürske ja miine. Loodi Krivasoo sillapea. Samal päeval alustati uut pealetungi ka Narvast põhja pool. Hõivati Vepsküla ja liiguti Siivertsi suunas. 14. Veebruari hommikul 1944 maabusid Merikülas 516 Nõukogude võitlejat major Stepan Maslovi juhatusel, kellele oli tehtud ülesanne murda läbi Auvere raudteejaama ja ühineda sealsete Punaarmee üksustega. Samuti oli neile antud korraldus kohelda kohalike inimesi kui
von Frentzi juhtimisel. Ajavahemikul 20. kuni 25. augustini peetud lahinguis murdsid sakslased vastase kaitse. Punaväelased kaotasid neis lahingutes 7500 meest langenutena. 28.augustil 1941 tungis esimesena Tallinna üks Saksa 505. rügemendi pataljon, mille ülemat kolonelleitnant Gottfried Weberit autasustati rüütliristiga. Neis lahingutes võeti 11 500 punaarmeelast vangi. Saagiks saadi üle 90 soomusmasina ning ligi 300 suurtükki ja miinipildujat. Osa punaüksusi põgenes Tallinnast laevadel Leningradi suunas, kuid sattusid Juminda nina juures miinitõkkele. Toimus ajaloo suurim konvoilahing, kus sakslased uputasid 200st teele läinud laevast umbes 60. Koos laevadega hukkus ligi 16 000 inimest, nende hulgas ka palju mobiliseeritud eestlasi. Saksa miinilaevastiku juhti korvetikapten Friedrich Brilli autasustati Eesti vetes toimunud lahingutes teisena rüütliristiga. 14. septembrist kuni 21. oktoobrini toimusid lahingud Eesti saartel
mereväekokkuleppe, mille järgi võis Saksamaa oma sõjalaevastiku suurendada neljakordseks (35%-ni Inglismaa sõjalaevastiku tasemest). 30. aastate teisel poolel ei taotlenud Eesti enam kollektiivset julgeolekut, vaid rõhutas 1938. aastast alates oma neutraliteedipoliitikat. Riigikaitse Vabadussõja lõppedes vastas Eesti armee võitlusvõime ja varustus kõigiti maailmatasemele. 1921. aasta sügisel oli olemas 370 suurtükki, 350 pommi- ja miinipildujat, enam kui 2700 kuulipildujat. Olid soomusrongid, soomusautod ja tankid. Loodud oli mere- ja lennuvägi. Mehi teenis relvajõududes 20.- 30. aastail 11 000- 12 000. Ajateenijad pidid enamikes väeosades teenima 12 kuud, mereväes ja tehnikaüksustes 18 kuud. Kuna 20. aastail suurriigid oma relvajõude oluliselt ei moderniseerinud, säilis ka Eesti kaitseväe löögijõud vajalikul tasemel. Halvemaks läks lugu 30.
keda toetasid merelt ristlejad Leipzig (ristleja) ja kergeristleja Emden. Saarte nõukogude kaitse ohvitserid ja komissarid lahkusid enne viimaseid lahinguid oma väeosadest Mõntu sadamasse, et poolsaarelt põgeneda. Maha jäänud punaüksustes võttis maad peataolek ning korralagedus ja need andsid end sakslastele vangi. Kokku võeti saartel vangi üle 15 000 punaväelase. Saagiks saadi umbes 300 suurtükki ja miinipildujat. Operatsioon Siegfried Hiiumaa vallutamiseks algas 12. oktoobril meredessandiga üle Soela väina. Evakuatsioonile lootvad punaväelased võitlesid kohati suure ägedusega. Sellele vaatamata langes saar 21. oktoobril täielikult sakslaste kätte. Viimase Eesti maaalana jäi Punaarmee kontrolli alla Osmussaar, mille kaitsjad evakueeriti meritsi Kroonlinna 2. detsembril 1941. Üksikud omakohtu ja vastuhaku juhtumid · 12
20.-25.augustini peetud lahinguis murdsid sakslased vastase kaitse . Venelased kaotasid 7500 meest . 28.augustil 1941 tungis esimesena Tallinna Saksa 505 . rügemendi III pataljon , mille ülem oberstleitnant Gottfried Weber sai selle eest esimesena Eesti lahingutes rüütliristi . Tallinnas võeti vangi 11.500 venelast , saagiks üle 90 soomusmasina , ligi 300 suurtükki ja miinipildujat. Venelased põgenesid Tallinnast laevadel Leningradi suunas , kuid sattusid Juminda nina juures miinitõkkele . Algas ajaloo suurimaid konvoilahinguid, kus sakslased uputasid 200 teele läinud laevast umbes 60 kokku 16.000 inimesega . Saksa miinilaevastiku juht korvetikapten Friedrich Brill sai võidu eest teisena Eesti lahingutes rüütliristi. 14.septembrist - 21.oktoobrini puhastati Eesti saared , kus võeti vangi üle 15.000 venelase ja saagiks ligi 300 suurtükki ja miinipildujat .
Rahva meeleolu tõususle aitas kaasa välisabi saabumine. Inglise laevastiku ja Soome vabatahtlike üksuse- Põhjapoegade rügemendi lahingusse astumine tõstis ka Eesti sõduri võitlustahet. Saksa vägede lahkumisega tugevnes ja ühtlustus omavalitsuste võim. Politsei ja Kaitseliit suutsid ohjeldada ka sisemist vaenlast- kohalikke kommuniste, kelle avalik tegevus keelustati. * Pole päris õige öelda, et meil polnud ühtegi suurtükki - nimelt oli sakslastel 24 suurtükki ja miinipildujat mis lahingus eestlasi tõhusalt toetasid. Suur töö tehti ära sõjaväe tugevdamisel. Loodi sõjavägede ülemjuhataja koht, kelleks määrati Johann Laidoner.Samal ajal jätkus meeste mobiliseerimine ja uute üksuste formeerimine. Kui vabadussõja algul oli tegevuses põhiliselt meie jalavägi, siis jaanuari alguseks olid lahinguvõimelised juba ka suurtükivägi, ratsaüksused, soomusrongid ja merevägi. Tänu
arenenud põllumajandusmaaks. See saavutati tänu meie maa industrialiseerimisele ning põllumajanduse kollektiviseerimisele. Sellele võimsale alusele rajaneski meie Isamaa sõjaline vägevus. Kui sm. Stalin ütleb, et meie sõjatööstus viimase kolme sõja-aasta vältel tootis igal aastal keskmiselt üle 30 000 tanki, iseliikuva suurtüki ja soomusauto, kuni 40 000 lennukit, kuni 120 000 suurtükki, kuni 100 000 miinipildujat jne., siis on meile selge, et sellise toodanguvõimsusega ei suuda võistelda ükski teine riik maailmas. Ja kui arvestada seda, et nende relvade kvaliteet on esmaklassiline, nende relvade kasutajad aga olid teadlikud, kõrgeimal astmel sihiteadlikud ning kangelaslikud patrioodid Punaarmee sõdurid, siis on selge, et Punaarmee oli ja on maailma võimsaim armee. Ei ole mingit kahtlust, et selle armee olemasolu on meile kõige kindlamaks tagatiseks meie rahuliku üles ehitustöö võimalustele.
Lahingud Sinimägedes: Toimus rinde tagasitõmbumine Narva alt Sinimägede liinile. Saksa väejuhatusel oli õigus, et Punaarmee oli juba mõnda aega ettevalmistanud rünnakuks Narvale. Narvast põhja poole oli koondatud 2. löögiarmee 75 000 meest ja Auvere sillapeale oli koondatud 130 000 meheline 8. armee. Hirmuäratav oli Punaarmee tehniline ülekaal: suurtükiväe osas oli see kaheksakordne. Venelastel oli 546 lennukit (Sakslastel 46). 24. juuli hommikul avas 1648 suurtükki ja miinipildujat tule Saksa positsioonidele Auvere tugialal. Päeva lõpus tõrjuti tagasi tankide toetusel. Rünnak sundis Saksa väejuhatust taandumisega kiirustama. 26. juulil tungis Punaarmee purustatud ja sakslastest maha jäetud Narva linna. Sakslaste taandumine kandis raskeid kaotusi. Tannenbergi liin: Sakslaste üksused asusid nüüd Tannenbergi liinil, mis kulges üle Sinimägeda. Punaarmee üksused jõudsid 26. juulil liinile ning asusid seda ründama
Operatsioon Albion, 12. oktoober (29. september) – 19. oktoober 1917 (6. oktoober ukj), Saksamaa keisririigi vägede Lääne-Eesti saarte vallutamisoperatsioon[19]; 29. septembril (12. oktoober ukj) 1917 alustas Saksamaa Keisririigi sõjalaevastik Saaremaa põhjaranniku vallutamist ning Saksamaa sõja- ja transpordilaevadelt maabusid Tagalahes ja Pammana poolsaarel 24 600 sõdurit ja ohvitseri, 8500 hobust, 2500 vankrit, 40 suurtükki, 220 kuulipildujat ja 80 miinipildujat. Merel on ligi Saksamaa keisririigi sõjamerelaevastiku kolmesada alust, teiste seas vesilennukite emalaev ning kuus allveelaeva. Üksikud Saaremaal asuvad Vene keisririigi Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatareid lõpetasid kiiresti vastupanu. Muhule paisati viimasel hetkel ka kaks 1. eesti polgu pataljoni, kuid needki ei suutnud sakslasi peatada. 1600 eestlast langes vangi. 15. oktoobril hakati vallutama Hiiumaad, kui Sõrul maabus ja lõi sillapea 300 madrusest koosnev
annaabi.ee 
