Mihhail Glinka (0)

Mihhail Glinka (1804-1857)
Sündis Smolenski kubermangus, suri Berliinis. Oli aadliseisusest ning seega olid tingimused arenemiseks ja kunstidega tegelemiseks suurepärased. Tundis juba lapsena huvi muusika vastu – õppis klaverit, viiulit, flööti.
Olulised muusikalised kujundajad:
1) lapsepõlves kuulis sageli vene rahvalaulu;
2) tema mõisas oli pärisorjadest orkester, millele Glinka kirjutas oma esimesed orkestriteosed ning millega ta sai proovi teha ja kogemusi hankida.
3) õigeusu kirikumuusika (koorid)
1817–22 õppis Glinka Peterburis aadlike lütseumis. Tal oli ka eraõpetaja, kes tutvustas noort Glinkat Puškinile. Pärast kooli lõpetamist tegi ta riigiametniku karjääri (see oli aadlivõsukestel tüüpiline elukäik tol ajal).
Muusikat õppis Glinka eraviisiliselt, üheks õpetajaks oli kuulus iiri päritolu pianist ja helilooja John Field . Muusikaliselt olid väga olulised aastad 1830–34, mil Glinka õppis Itaalias ja Saksamaal. Seal kujunes Glinkal välja oma stiil. Ta tutvus seal Berliozi, Mendelssohni, Bellini ja Donizettiga, kelle looming mõjutas Glinkat palju. Varasemast muusikast olid talle eeskujuks Viini klassikud. Berliinis õppis ka muusikateoreetilisi aineid, mida varem eriti ei tundnud.
Saksamaal nägi laval Weberi “Nõidkütti” – vaimustus sellest ning 1836. aastal tekkis tal endal idee luua rahvuslik romantiline ooper . Selleks teoseks sai “Elu tsaari eest”, mis on esimene vene rahvuslik ooper. 1830. aastatel valmisid ka esimesed arvestatavad instrumentaalteosed.
1842. valmis teine ooper “Ruslan ja Ljudmilla”. 1840. aastate teisel poolel viibis Hispaanias, kus tutvus hispaania rahvamuusikaga, õppis seda tundma, kirjutades üles meloodiaid, rütme jms. Seal valmisid ka Hispaania avamängud.
1856 sõitis Berliini end täiendama ja polüfooniat õppima. Kuid jäi haigeks ja suri seal.
Looming: 2 ooperit: “Elu tsaari eest“ ehk „Ivan Sussanin ” (1836) – ajalooline ooper, “Ruslan ja Ljudmilla” (1842) – muinasjutuline ooper kangelastest ja võluritest, Puškini samanimelise poeemi põhjal.
Sümfoonilised teosed: 2 Hispaania avamängu “Aragoonia jota” ja “Öö Madriidis”.
“Kamarinskaja” (1848) – orkestriteos, mille aluseks on 2 vene rahvaviisi: lüüriline pulmalaul ja temperamentne tantsuviis ( Tšaikovski meelest oli „Kamarinskaja“ vene sümfonismi tõru) . “Valss-fantaasia” – esimene valss vene sümfoonilises muusikas.
Kammermuusikat: sonaat aldile ja klaverile, “Pateetiline trio”, klaverile variatsioonid ja miniatuurid.
Kokku üle 70 romansi, laulutsükkel “Hüvastijätt Peterburiga”.
Glinka tähtsus ja helikeele iseloomustus:

• Glinkat nim esimeseks vene rahvuslikuks heliloojaks, vene rahvusliku koolkonna rajajaks. Selles mõttes paralleelnähtus Puškiniga. Ühest küljest olid mõlemad ühe pika arengu kokkuvõte, teisalt uue etapi ettevalmistajad (edasi Mussorgski, Rimski-Korsakov jt).
  

Nad püüdsid sihiteadlikult olla rahvuslikud – tolle ajastu märk (seotud rahvuslike meeleoludega kogu Euroopas).

• Glinka muusika allikad: 1) kogu vene muusika eelnev areng (nt. znamennõje penije); 2) Venemaa linnades ja külades kõlav olustikumuusika; 3) Viini klassikud; 4) vararomantikud Weber, Schubert, Donizetti, orkestrimuusikast Berlioz, eriti oma programmilisuse ideega; 5) polüfoonia osas Bach, Händel, Palestrina.
  
• Glinka muusika klassikalised jooned on vormiselgus ja läbipaistev orkestratsioon (enamasti 2ne koosseis); romantilised jooned aga žanrivalik (ooper, laulud, programmilised orkestriteosed) ning rahvamuusika mõju (romantikutele väga tüüpiline).
  

“Elu tsaari eest” (Жизнъ за царя)
Ooper neljas vaatuses proloogi ja epiloogiga. Teose esialgne pealkiri oli peategelase järgi “Ivan Sussanin”, kuid enne esietendust soovitas tsaar Nikolai I Glinkal ooperi pealkirjaks panna „Elu tsaari eest“, mis selgitab täpsemini ooperi sisu. Esietendus toimus 1836. aastal Peterburis. See on vene esimene rahvuslik ja ilma kõnedialoogideta ooper.
Tegelased:
Ivan Sussanin ( bass ) – Vene talumees
Antonida ( sopran ) – tema tütar
Vanja (metsosopran) – Sussanini kasupoeg
Teised tegelased: Antonida peigmees Bogdan Sobinin (tenor), Poola sõdurid, Vene talumehed jt.
Tegevus toimub 1612. aasta hilissügisel Moskva lähedal külas. Käimas on Poola ja Venemaa vahelised sõjad, kus kord on edu poolakatel, kord venelastel. Sõjaolukorra tõttu on takistatud ka Sussanini tütre Antonida pulmad, sest tema peigmees sõdib poolakate vastu. Kui tuleb teade, et poolakad on Venemaalt peaaegu välja tõrjutud, korraldavad Antonida ja tema peig suure kihluspeo. Ootamatult saabuvad peole ka poola sõdurid, kes nõuavad, et Sussanin juhataks neile teed Moskvasse, kuid Sussanin keeldub. Siis proovivad nad teda kullaga ära osta – Sussanin teeskleb, et on nõus, tegelikult aga plaanib poolakad paksu metsa ära eksitada. Tema kasupoeg ja Antonida peigmees koguvad oma salga, et minna Sussaninit päästma. Neljanda vaatuse sündmused toimuvad tuisusel ööl metsas. Sussanin on kogu poolakate salga juhatanud paksu metsa, mehed on külmunud ja näljased ning hakkavad Sussaninit pettuses kahtlustama. Kui metsast enam väljapääsu pole, avaldab Sussanin tõe: „Tõin teid siia, kus isegi hall hunt ei käi...kus on vaid hirm ja surm.“ Raevunud poolakad tapavad Sussanini, olles ise samuti surmale määratud.
Epiloog: vene rahvas tähistab Moskvas Punasel väljakul sõja võitu ning mälestab langenuid. Nendega ühinevad Antonida, Vanja ja Sobinin.
Muusikalised jooned:
Ka muusikas on selgelt kaks erinevat leeri: venelased – vokaalne lähenemine (palju aariaid, koorinumbrid, ka orkestripartiid on meloodilised); poolakad – edasi antud peamiselt orkestri vahenditega, palju tantse, puuduvad eredad meeldejäävad partiid. Poolakad on kujutatud massina, üksikisik pole tähtis.
Glinka on vastandatud venelasi kui talupoegi ja lihtsaid inimesi ning poolakaid kui aadlikke ja sõjamehi. Võimsa isiksusena kerkib esile ainult Sussanin – idealiseeritud talupoeg, õilis ja ennast ohverdav. Samas on tal ka kõhklusi. Oma surma-eelses soolostseenis palub ta Jumalalt, et too kaitseks tema tütart ja kasupoega ning et Jumal annaks talle jõudu poolakate piinadele väärikalt vastu astuda, seletab oma teo tagamaid, kuid kardab lähenevat surma.
Mõnevõrra on kasutatud ka juhtmotiive või on teemad üksteisest tuletatud . Avamängu muusika annab edasi ooperi põhikonflikti ja ka lahenduse.
Leidub olustikumuusika mõjusid: vene talupoegade koorides on sageli vene rahvaviise; poola õukondlaste kujutamisel kasutab nt poloneesi, masurkasid.