· erinevatest taime- ja loomaliikidest ning nende elutsüklitest, · aastaaegade vaheldumisest, · inimese elutegevuse jälgedest ja väljendustest Tervise, õppimise ja mängu vahel valitseb seos, see on teaduslikult tõestatud ning sellega tuleks arvestada. Õpilastel ja õpetajatel tuleks sagedamini formaalsest õpikeskkonnast, koolimajast lahkuda ning suunduda elavasse maastikku vahetuid kogemusi hankima. Sel kombel muutub õppeprotsess loominguliseks. Abi oleks õppevormidest, kus maastik on ühtaegu klassitoa ning õppevahendi rollis. Kui õppimine põhineb vaid tekstidel, on selle tagajärjeks pinnapealsed teadmised. Pedagoogika, mis toetub otsesele kokkupuutele loodus- ja kultuurinähtustega, kujutab endast tähtsat motivatsioonitegurit mõttekate ja loominguliste õpiprotsesside jaoks. Haistmis-, maitsmis-, kompimis-, nägemis- ja kuulmismeelte toel suureneb õppeprotsessi vältel tänu jõulisele meelte stimuleerimisele ka meie mälumaht.
TALLINNA ÜLIKOOL Psühholoogia Instituut LOOVUS Referaat Tallinn 2011 SISUKORD: Loovus SISSEJUHATUS Üha kiiremini muutuvas ja informatsioonist üleküllastunud maailmas on vaja leida aina tõhusamaid ja originaalsemaid lahendusi, et elus hakkama saada. Vaarisade kombel arutust rassimisest, lihtsalt sellepärast, et tööd teha, hakkab väheks jääma. Vaja on uusi võtteid ja originaalsemat lähenemist, uut hingamist ning vanade iganenud mõttemallide kõrvale heitmist. Tuleb mõelda raamidest välja poole. Selleks on vaja loovust. Järgnevalt vaatlemegi inimesi, kes erinevad teistest millegi poolest. Teada on, et enamik väikelapsi on juba oma loomult loovad. Nende ausus, siirus ja rõõmsameelsus võiks olla eeskujuks nii mõnelegi elukibedust maitsta saanud täiskasvanule
..............................................11 Kokkuvõte.............................................................................................12 Kasutatud allikad.....................................................................................14 3 SISSEJUHATUS Lapse arengule on väga olulised vanemate naeratus, puudutused, hääl. Kõneleda võiks lapsega nagu täiskasvanutega vesteldes, mitte mingi luta-pluta. Kuidas muidu laps õigesti kõnelema õpib? Oluline on hääl, millega lapsega räägitakse. Vali või sõjakas hääl lapse arengut positiivses suunas ei mõjuta, nagu multifilmides sageli olema kipub. Lapsel on vaja kuulda teise inimese kõnet selle kõigis nüanssides, mis tulenevad vastastikusest suhtlemisest. Tänapäeval peetakse lihtsaks variandiks suunata laps televiisori või arvutiekraani. Paraku pikad päevad helendava ekraani ees võivad kujundada väärarusaamu elust ja pidurdada kõne arengut.
3 Sissejuhatus. Valisin oma kursusetöö teemaks ,, Indigolapsed" . Miks selline teema? Töötan lastega ning neid vaadeldes ja samas kirjandust lugedes jääb mulje, et kõik lapsed, kes saadetakse psühhiaatriahaiglasse ravile, ei pruugi alati olla kas aspergerid või hüperaktiivsed. Vahel jääb tunne, et neid lapsi ei mõisteta ja neil on lihtsalt väga, väga raske siin ilmas hakkama saada. Muidugi valisin ka sellise teema sellepärast, et jäi alul arusaamatuks mõiste indigolaps. Konkreetselt uurimustööd ma selle kursusetöö jaoks ei tee, sest kui mulle töö alul on selgusetu, kes või mis on indigolapsed, siis pole ka mõtet oodata uurimustööd. Töö lõpus toon ma välja mõningad oma järeldused, mida ma isiklikult arvan indigolaste
iseendale ning ei lase lapsel õppida vajalikke tegevusi · Leebe kasvatus oVanematel puuduvad reeglid või nad ei nõua olemasolevate reeglite täitmist. Liigne järelandlikkus on üheks lapse hooletussejätmise vormiks. See ei lase lapsel täita oma arenguülesandeid ega õppida elus toimetulekuks vajalikke oskusi. See võib hilisemas elus põhjustada palju probleeme, näiteks kui osata teha asju, mida teised peavad iseenesestmõistetavateks ning ei mõisteta, millal on küllalt. Järelandlikkus on olemas mingil määral igas perekonnas ning see ei tee halba. Vahetevahel järelandlikkus toob ellu värvi ning rõõmu. Kahjulikuks muutub see siis kui järelandlikkus muutub krooniliseks või automaatseks käitumiseks. Mõisted hellitamine ja liigne järelandlikkus ei ole samad mõisted. Hellitatud laps
individualisatsioon. Sotsiaalpedagoogika defineerimine: Ei ole võimalik? Sõltub kontekstist? Laialivalguv kõik, mis on kasvatus? Intsitutsioonipõhine defineerimine? Palju definitsioone? Ühisosa? Sotsiaalpedagoogika mõistena. - Esmakordselt kasutati sotspedag mõistet Saksamaal. Termin võeti kasutusele 1844 kasvatusteadlaste Karl Mageri ja Adolf Diesterwegi poolt. - Sotsiaalpedagoogiline tegevus on vanem kui mõiste! - Eestis võeti sotspedag termin kasutusele 20.saj alguses esimesed tõlked saksakeelsetest raamatutest. Lisaks kasutati ka paralleelselt mõistet ühiskondlik pedagoogika (mõeldi sama asja, aga viimane tundus eestikeelsem). - 1918-1940 sotsiaalpedagoogika Eestis liikumas väga õiges suunas, aga puudus teoreetiline baas, sest ennekõike käsitleti autoreid Rousseou, Pestalozzi ja Föbel, kes ise seda terminit ei kasutanud.
kehavigastus, või juhtum on lõppenud lapse surmaga. Emotsionaalne ja psühholoogiline vägivald lapse suhtes on meie seadustes sanktsioneerimata. Antud töö annab ülevaate laste väärkohtlemise liikidest ning nende esinemisest perekonnas ja koolides. Samuti räägin nii vaimse- kui ka füüsilise vägivalla tagajärgedest. Oma töös pakun võimalusi, mis parandaksid kodust atmosfääri või koolide olukorda ning mida peab tegema inimene vägivalla ohvriga tegelemisel- millist abi ja kuidas tuleks osutada. Materjali antud teema kohta on suhteliselt palju, kuid kahjuks juba tänase päeva seisuga natukene aegunud. Hästi palju leidub ettekandeid rahvusvahelistelt lastekaitsealastelt konverentsidelt. Probleemseks osutus vägivalla defineerimine, sest kõikides allikates, mida kasutasin, oli sellele erinev määratlus. Probleemi seletati ka läbi mitmete aspektide- hästi palju
Lisasin ka kokkuvõtte teemast koos enesereflektsiooniga ja kasutatud kirjandusega. . ARVAMUS J.Russeau „EMILIE“ Raamat oli minu jaoks raske žanri hulka kuuluv.Pidin lugema väga süvenenult ja ei ole siiamaani kindel, kas kõik kirjaniku poolt öeldu mulle oli piisavalt selge. Kuid koheselt võin ära märkida, et kõik mis oli arusaadav hämmastas mind väga, juba seitsmeteistkümnendal sajandil arutles kirjanik lastekasvatusteemade üle, mida meil alles tänapäeval hakatakse omaks võtma (lapse füüsilisest karistusest loobumine) Rääkides lapseeast ,ei ole ma ise kunagi tulnud mõttele, et last kammitseti minevikus juba imikueas, takistades tal vabalt siputada, mässides laps lina sisse. Russeau otsis oma raamatus ideaalse inimese kirjeldust, kuid minu nägemust mööda ideaalset inimest meie ühiskonnas ei ole olemas. Meil kõigil on omad head ja vead.
Kõik kommentaarid