Mida on andnud mulle piibel? (0)

Mida on andnud mulle piibel ?
Mõtisklesin endamisi, et mida on andnud mulle Piibel? Alguses tundus see mulle pähklina, sest pean tunnistama ausalt , et isiklikult ei ole Piiblit kaanest kaaneni läbi lugenud. Kuid kui asja üle rahulikult järele mõelda, siis võiksin öelda, et vägagi palju. Olen teadlik Piibli kümnest käsust ja tean, et Piibel on raamatute raamat, mis on otsene ajalooallikas ja Jumala sõna.
Kümme käsku on just nagu käitumisreeglite alustalaks. Mäletan vanaema, kes ikka ja jälle tõi paralleele Piiblis öelduga. Kuigi mõeldes käskudele, siis sõna „käsk“ tekitab tänapäeva inimestes pisut vastuolulisust, piiride kehtestamist, kuid minu jaoks jäävad Piiblis öeldud kümme käsku siiski muutumatult elu põhitõdedeks. Leian, et kui peredes on olnud vanavanemaid, kes on kõrgelt hinnanud Piibli väärtusi ja neid oskuslikult oma lastele õpetanud, siis need õpetused kannavad vilja ja kanduvad põlvkonnalt põlvkonnale. Kümme käsku on justkui käitumisreeglid, mis peaksid olema iga inimese hinges ja südames. Miks oleme meie, tänapäeva noored, jäänud nii kaugele Piiblist, eks ikka seetõttu, et eestlased pole usklik rahvas ja koolis ei ole usuõpetust ning palju ajaloolisi fakte, mida on kajastatud Piiblis käsitletakse põgusalt ajalootundides.
Kui lugeda kümmet käsku, siis iga öeldu jätab sügava jälje, kuid teadmine ühest või teisest tuleb ikka elu jooksul, sest neis kõigis peitub väga sügav mõte, ja seepärast saab nende üle aegajalt järele mõeldes kõige olulisema mõõtkava enda ja maailma mõistmiseks.
Kui ma vaatan , kuidas paljud noored käituvad oma vanematega, siis ikka ja jälle tuleb mulle meelde üks kümnest käsust „Sa pead austama oma isa ja ema“. Vanemate austamine ei ole külma viisakusega suhtlemine , vaid palju sügavam. See on elustiili ja hoiakute küsimus, mis saab alguse vanemate suhtumisest lastesse. See, mida vanemad lastesse külvavad, seda nad suure tõenäosusega ka hiljem lõikavad. Vanemate austamine ei tähenda lihtsustatud arvamust, et tegu on vaid kuuletumisega lapseeas . Käsu avaram käsitlus annab vastuse: see on inimväärikuse tagamine vanematele kuni surmani. Laps vajab vanemate abi kõige enam siis, kui ta on väikelapseeas. Samuti vajavad vanemad laste abi ja hooldust just siis, kui nad on vanaks saanud. Lisaks sellele, et nad on meid kasvatanud, meist hoolinud, on neil meist enam elutarkust. Laps, kes on õppinud vanemaid austama, austab üldjuhul ka teisi vanemaid inimesi.