Metsad (1)

Metsad
Metsateadus on teadusharu, mille peamiseks
uurimisobjektiks on metsad. Metsateadus hõlmab
nii metsabioloogiat, dendroloogiat, metsakasutamist
jpt valdkondi.
Teadusharuna hakati seda eristama 18.­19. sajandil.
Kui metsandus on valdavalt rakendusliku laadiga,
siis metsateaduses rõhutakse ka teoreetilist aspekti.
Metsandus on hankiva majanduse haru, mis hõlmab
metsamajandust ja metsade kasutamist, mis omakorda
hõlmab metsaraiet, puidu väljavedu ning selle esmast
töötlemist.
Mets on maastiku osa ja ökosüsteem, mida
iseloomustab tihekõrge puittaimestik. Metsad
katavad maakera pinnast 9,4 % (ainult maismaad
arvestades 30 %).
Metsa kohta on mitmeid definitsioone:
Eesti Metsaseaduse järgi:
mets on ökosüsteem, mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast
taimestikust ja seal elunevast loomastikust.
ÜRO Toidu ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) järgi:
maaala, mis on suurem kui 0,5 hektarit ning kus kasvavad üle
5 meetri kõrgused puud ning puuvõra katab üle 10% sellest
maaalast. Metsaks ei loeta valdavalt põllumajandusliku,
aiandusliku või linnalise maakasutusega alasid (näiteks
aiandeid ja parke).
Metsad jagunevad:
Nõmmemetsad
Mänd on neis pea ainuke puuliik, põõsaid pole üldse
metsaalune on valgus ja õhurikas. Ka rohttaimi on
hõredalt, tuntumaid neist on kanarbik, leesikas vahel ka
pohl ehk palukas. Palju esineb samblikke,
silmatorkavaim on tuttidena kasvav põdrasamblik.
Palumetsad
Lisandub männile kuusk siin on veidi viljakamad
leostunud mullad. Põõsaid pole, rohttaimedest lisanduvad
mustikad, kõige madalamas rindes asendavad samblikke
mitmesugused rohelised samblad.
Laanemetsad
Annavad tooni kuused, mis armastavad viljakamat pinnast
kamarleetmulda. Kuuskede kõrval leiame kaski ja haabasi.
Selles metsas on hämar, puude all kasvab ka mitmeid põõsaliike:
pihlakas, paakspuu, kuslapu, magesõstar jne. Rohttaimedest on
tuntuim jänesekapsas. On ka mustikaid, leselehti, sõnajalgu.
Samblaid esineb vähem kui palumetsades.
Salumetsad
Kõige enam lehtpuid kasvab salumetsas. Siin kasvavad
viljakatel lubjarikastel muldadel lopsakad saared, pärnad,
tammed. Nende seas ka kuuski ja kaski. Põõsastest on levinum
sarapuu, kuslapuu, näsiniin jt. Rohurinne koosneb sõnajalgadest,
ülastest, sinililledest, kopsurohust, naadist jpm.
Lodumetsad
Sarnaneb salumetsaga. Ka siin on küllalt viljakas muld,
kuid liigniiske pinnas. Kuuse ja saare
kõrval kasvavad puudest sanglepp, sookask, põõsastest
toomingas, lodjapuu ja paju. Rohurindes valitsevad
tarnad, pilliroog, sõnajalad, angervaks jpm.
Madalsoometsad
Muld on paksema turbakihiga, millel kasvavad tarnad
ning kõrrelised, pajupõõsad ja sookased.
Rabametsad
Kasvab väga paksul vesisel turbasamblakihil.
Puuliigiks on siin vaid kidur mänd. Põõsastest võib
vaid nimetada vaevakaske, mille näpuotsa suurused
lehed on peenete oksaväätide küljes ei torka
esmapilgul silmagi. Rohttaimedest näeb sagedamini
sookailu, sinikat, villpead, rabamurakat ja jõhvikat.
Vahel võib kohata omapärast putuktoidulist
huulheina.
Eesti metsad
Eesti on üks maailma metsarikkamaid riike:
metsaga on kaetud ligi pool Eesti maismaast ehk 2,2
miljonit hektarit. Umbes 40% Eesti metsadest
kuulub riigile. Riigimetsi hoiab ja majandab
Riigimetsa Majandamise Keskus.
Eesti metsad kuuluvad segametsade vööndisse.
Valdavad on okaspuuenamusega puistud, kuid on ka
lehtpuumetsi. Tänapäeval suudavad Eestis
looduslikult metsi moodustada ainult kuusk ja
mänd, kase ja haavapuistud on ajutised. Inimese
vahelesegamiseta asenduvad need arvatavasti
lõpuks okaspuumetsadega.
Eesti metsapuuliigid:
mänd 39,2 %
kask 28,4 %
kuusk 23,6 %
lepp 6,4 %
haab 1,7 %
tamm 0,7 %
http://www.youtube.com/watch?v=bwN752jNjKA
Vihmametsad
Ekvatoriaalsed vihmametsad laiuvad ekvaatorilähedastel aladel
Aafrika keskosas, LõunaAmeerikas ja KaguAasias. Vööndis
valitsevad parimad kasvutingimused: piisavalt sademeid ja
aastaringselt soojust.
Taimestik on lopsakas ja loomariik väga kirju. Pooled Maal
elavatest looma ja taimeliikidest arvatakse elavat just
vihmametsades. Palju liike on veel määramata, seda just
väiksemate loomade (eriti putukate) seas. Sellise rikkaliku elu
nägemine viib mõtted viljakale mullale, kuid mullad on seal
vaesed ja taimed on väga otstarbekalt kõik ressursid kokku
kogunud.
Ekvaatorist kaugenedes muutub vihmamets järjest kuivemaks ja
metsi võib nimetada heitlehisteks. Sealt edasi algab enamasti
rohumaa e. savann, kus puud saavad vaid üksikult kasvada.
Iseloomustavaid suuruseid:
kliima on aastaringselt soe ja niiske
sademeid palju (tihti üle 2000 mm/a)
taimekasvus vahesid ei ole, sest kliima on ühtlane
taime ja loomaliike kõige rohkem;
paljud linnud talvituvad vihmametsades;
Igal aastal hävitatakse tuhandete ruutkilomeetrite suuruselt
maaalalt vihmametsi. Puid võetakse maha, et saada
väärtuslikku ja hinnatud puitu, samuti selleks, et rajada uusi
istandusi. Seni ligipääsmatutesse piirkondadesse rajatakse
uusi teid ja asulaid ning metsade laastamine üha suureneb.
Meie oleme harjunud teadmisega, et kui mets maha võtta,
siis kasvab sinna mõnekümne aasta pärast asemele uus mets.
Vihmametsad aga ei kasva endisel kujul uuesti või toimub
see väga aeglaselt ja raskesti. Miks see nii on? Igapäevased
vihmad ekvatoriaalvööndis uhuvad mullast toitained väga
kiiresti välja. Kui neid mahalangenud lehtede ja surnud
puude kõdunemisel pidevalt juurde ei tule, muutub muld
paari aastaga täiesti viljatuks. Nii see juhtubki, kui mets
maha raiuda ja maa põlluks või karjamaaks teha. Metsade
hävitamine kutsub esile ka maapinna ärauhtumise
erosiooni.
Vihmametsade hävitamise veel üks peapõhjusi on
soov luua monokultuurseid põllumajandusmaid.
Troopilises kliimas loodetakse kasvatada riisi,
kummipuud, kakaod või pipart vastavalt
turunõudlusele. Metsade hävitamisel jääb aga vaid
õhuke kiht huumust: maa kurnatakse väheste aastate
jooksul välja ja muutub põllumajandusele
kõlbmatuks. Alternatiivse lahendusena pakub ICR
(integreeritud looduskaitseuuringute instituut
"Integrated Conservation Research") kohalikele
elanikele võimalust kasutada vihmametsa
looduslikke rikkusi, müües mitmesuguseid
loodustooteid, samuti tegelda ökoturismiga.
http://www.youtube.com/watch?v=eJLG85gn