Merle Karusoo (0)

MERLE KARUSOO
Ta on koostanud dokumentaal materjalil põhinevaid lavatekste, avaldanud teatri- ja ühiskonnateemalisi artikleid ning algatanud 1980. aastate lõpus Eesti elulugude kogumise. Karusoo oli üks esimesi, kes nõukogude režiimiaja lõpupoole pöördus vabatruppide poole.
Hetkel Eesti Draamateatris töötav Karusoo on varem lavastajana tööl olnud Draamateatris (1976–78), Eesti Riiklikus Noorsooteatris (1978–83); 1998–99 oli ta Eesti Draamateatri juht. Karusoo teatridramaturgia lähtub arusaamast, et just teatri kaudu ja vahenditega saab vaadelda ja analüüsida ühiskonda ning selle probleeme. Vaieldamatult ühe Eesti kõige jõulisema teatrikeele ja -mõtlemisega lavastajana esindab ta pea ainukesena kohalikku sotsiaal-uurimusliku teatri suunda.
Karusoo teatrit võiks iseloomustada kui detailitäpset, lakoonilist ja vaatajat süviti puudutavat. Karusoo on lavastanud vaid üksikuid teiste autorite näidendeid. Enamasti koos trupiga kogutud dokumentaalsete materjalide (intervjuud, kirjad, päevikud jne) põhjal loodud lavatekstides on ühtmoodi olulised nii üksikinimeste elulood kui nende põhjal tekkinud üldistus. Inimlikud teemad ja probleemid, mida ta käsitleb, ületavad rahvuspiire. Karusoo annab oma näidendeis sõna neile inimestele, kes seda muidu ei saa, teemadel , nmillest teised ei räägi. Oluline on seejuures intervjueeritavate nrituaalne puhastumine läbi väljarääkimisprotsessi. Paljude preemiate ja aumärkide hulgas pälvis Karusoo 2005. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia kriitikas poliitteatriks nimetet lavastuse "Misjonärid" eest.
Merle Karusoo näidendeid:
1980 "Olen 13-aastane"
1982 "Meie elulood"
1982 "Kui ruumid on täis"
1997 " Kured läinud, kurjad ilmad "
1999 "Küüdipoisid"
2002 "HIV"
2005 "Misjonärid"
2006 "Täna me ei mängi" (kaasautor Toomas Lõhmuste)
2006 "Küpsuskirjand 2005"