Merevaik (0)

MEREVAIK
Merevaik on taimse päritolu ja polümeerse ehitusega mineraloid. Tekkinud mitut liiki muistsete puude ( Paleo - ja Neogeeni okaspuuliikide- Läänemere piirkonnas peamiselt helmemänni, Pinus succinifera) tardunud vaigust, tihti on merevaigu sees taimede ja putukate fossiile, üldiselt varieeruva koostisega, empiiriline keemiline valem C10H16O. Olenevalt leiukohast kannab merevaik erinevaid nimetusi. Näiteks birmiit (Myanmar), retiniit (Hiina), sedariit ( Kanada ), sfauriit (Gröönimaa), ajkaiit (Ungari) ja rumeniit ( Rumeenia ).[1] Merevaiku on leitud ka Eesti rannikult, kuid need leiud on väga haruldased. Merevaik koosneb peamiselt süsinikust ~79%, vesinikust ~11% ja hapnikust ~10%. Lisandina on esindatud ka väävel ja raud. Maailma kõige rikkalikumad merevaigu leiukohad asuvad Kaliningradi oblastis. Suhteliselt palju on merevaiku ka Leedu rannikul, kuhu ta satub tänu tormilainetele, mis üha uusi merevaigu tükke meresetetest välja toovad. Enamik maailma merevaigust on Läänemere ja Dnepri jõe vahelises ligikaudu 2000 km pikkuses ja 500 km laiuses vööndis. Läänemere merevaiku nimetatakse ka suktsiniidiks, helmesmänni (Pinus succinifera) järgi. Merevaik on tundlik hapete ja kõrge temperatuuri suhtes. Tuleb kaitsta higi ja päikesevalguse eest.
Omadused
Kollane, kollakaspunane või kollakaspruun (selline on merevaik Läänemere randades , kuid paikkonniti võib värvus varieeruda rubiinpunasest, sinise, rohelise, halli või koguni mustani). Kõvadus 2-2,5, tihedus 1000-1100 kg/m3, rabe, pehmeneb 150 °C ja sulab 350-370 °C juures. Villase riidega hõõrumisel elektriseerub. Merevaik = ήλεκτρον ( elektron ) kreeka keeles Þ elektron , elekter .
Saamine
Looduslik. Leiukohti üle maailma, v.a. Austraalis ja Antarktikas . Läänemeres peamised leiukohad Leedu ja Vene Föderatsiooni Kaliningradi oblasti (Jantarnõi) rannikul. Eestist on merevaiku leitud Saaremaalt Kihelkonna lähedalt ja Pärnust lõunasse jäävalt Häädemeeste rannalt. Maailma kõige rikkalikumad merevaigu leiukohad asuvad Kaliningradi oblastis. Suhteliselt palju on merevaiku ka Leedu rannikul, kuhu ta satub tänu tormilainetele, mis üha uusi merevaigu tükke meresetetest välja toovad. Enamik maailma merevaigust on Läänemere ja Dnepri jõe vahelises ligikaudu 2000 km pikkuses ja 500 km laiuses vööndis. Läänemere merevaiku nimetatakse ka suktsiniidiks, helmesmänni (Pinus succinifera) järgi.
Rakendused
Dekoratiivesemete, värvide, lakkide, merevaikhappe ja merevaiguõli ning ravimpreparaatide valmistamiseks. Kuulsamaid objekte, mille dekoreerimiseks merevaiku suuremal hulgal kasutatud on nn. Merevaigutuba Katariina pallees Tsarskoje Selos (Vene Föderatsioon). Toa 22 seinapaneeli katmiseks oli kasutatud enam kui 100 000 töödeldud merevaigu tükki ja need olid Preisi kuninga Frederick William I kingitus Vene tsaar Peeter I-le (1716, installeeriti Katariina pallees 1755 ). Teise Maailmasõja ajal (1942) demonteerisid sakslased paneelid ja need kadusid jäljetult. Tänaseks on tuba fotode põhjal restaureeritud.