Merevaik (0)

Merevaik


Elisabeth Lauton
Merevaigu nimetuse päritolu
Merevaigu nimetus tuleneb selle, et see avastati esimest korda merekaldalt. 
Alguses kutsuti seda kuivanud merevahuks.
 Läänemere kallastelt Vahemere-äärsetesse kultuurikeskustesse merevaiku 
vedavad  kaupmehed mõtlesid nende pruunikaskollaste kivide päritolu ja tekke 
kohta üpris kummalisi lugusid välja. Ühed arvasid, et tegemist on tardunud  
merevahuga, teised arvasid, et need on taevaliku päritoluga higipiisad. 
Nende muinasjutuliste seletuste üle pole põhjust naerda, sest veel enam kui 
poolteist aastatuhandet hiljem olid vanad kujutelmad nii sügavale pähe kulunud, 
et üks saksa õpetlane arvas :
"Merevaik on  randa  uhutud ning rohke soolaga segatud ja kokkupressitud 
merevaht, mis on õhu käes ning päikesekuumuses kuivanud ning ütlemata 
kõvaks kivistunud..."
Alles 1767. aastal kirjutas Samuel  Bock raamatu, milles ta tõestas, et merevaik 
pole midagi muud kui kivistunud puuvaik.
Värvused ja  variatsioonid
Merevaik on tavaliselt meekollane, 
oranž, kollakasvalge, 
kollakaspunane, harva sinine, 
rohekas  või must. Enamasti on ta 
läbipaistev või läbikumav. Ta läigib 
matilt või rasvaselt, mõnikord 
öeldakse selle kohta ka: 
vaiguläige.
Keemiline koostis (VALEM)
Merevaik koosneb peamiselt süsinikust (79%), vesinikust (11%) ja hapnikust 
(10%). Lisandina esineb väävlit ja rauda.
Keemiline valem: C10H16O
Merevaik on tundlik hapete ja kõrge temperatuuri suhtes. Teda tuleb kaitsta higi 
ja päikesevalguse eest.
Füüsikalised omadused
Merevaigu  kõvadus on Mohsi  skaalal 2–2,5, tihedus 1050–1100 kg/m³. 
Merevaik pehmeneb 150 °C ja sulab 350–375 °C juures.
Murdepind on karpjas või tasane . Lõhenevus puudub. Kriipsu värvus on valge. 
Murdumisnäitaja on 1,537–1,545. Kaksikmurdumine puudub.
Iseloomulik on elektriseerumine näiteks villase riidega hõõrumisel. Merevaik on 
andnud nime elektronile ja elektrile.
Leiukohad
Maailma kõige rikkalikumad merevaiguleiukohad asuvad Kaliningradi oblastis. 
Suhteliselt palju on merevaiku ka Leedu rannikul. Sinna toovad merevaiku 
tormilained, mis merevaigu tükke meresetetest välja toovad. Enamik maailma 
merevaigust on Läänemere ja Dnepri jõe vahelises ligikaudu 2000 km pikkuses 
ja 500 km laiuses vööndis.
Kasutusalad
Merevaiku kasutati ehtekivina ja isegi rahana. Merevaik oli väga hinnatud Vana-
Kreekas. Talle omistati raviomadusi ja kasutati lõhnasegude koostisosana, sest 
põletamisel eraldab merevaik meeldivat lõhna.
Tuntud on Peterburi lähedal Tsarskoje Selos asunud  merevaigutuba , mis 
valmistati 1701–1709 Preisimaal , Preisi kuninga  Friedrich Wilhelm I jaoks ning 
kingiti Venemaa  keiser  Peeter I-sele.
Seda hõlpsasti töödeldavat ainet, on leitud vanimatestki  haudadest : 
helmestena, keedena, ripatsitena ja rinnanõeltena, mõõgapidemete 
panuskaunistustena ja muidugi ka sõrmusekividena.
Kasutatud kirjandus
http://www.amber.ee/cms.php?id_cms=9
http://www.miksike.ee/docs/lisa/5klass/3teated/merevai.ht m
http://www.valgusesaar.com/?id=24&prodID=1116
http://et.wikipedia.org/wiki/Merevaik

Document Outline

• Slide 1
• Merevaigu nimetuse päritolu
• Värvused ja variatsioonid
• Keemiline koostis (VALEM)
• Füüsikalised omadused
• Leiukohad
• Kasutusalad
• Slide 8
• Kasutatud kirjandus