Mehhiko lahe merefüüsika (0)

Eesti Mereakadeemia
Mehhiko lahe meref üüsika
Õppejõud: Taavi Liblik
Esitaja: Aljona Vain
Õpperühm: KH-31
Tallinn
2008
Sisukord:
1.Sissejuhatus . . . . . . . . . . . 3
2.Merepõhja geoloogiline ehitus . . . . . . . . 4
3.Merepõhja reljeef ja põhjasademed . . . . . . . . 5
4.Gidroloogiline töökorraldus . . . . . . . . . 6-7
5.Kasutatud kirjandus . . . . . . . . . . 8
1. Sissejuhatus
Mehhiko laht on laht Atlandi ookeani lääneosas Põhja-Ameerika kagus.
Laht piirneb põhjas ja läänes Põhja-Ameerikaga, idas Florida poolsaarega, lõunas Yucatáni poolsaarega ja kagus Kuubaga. Kagus on ta ühendatud Kariibi merega Yucatáni väina kaudu, idas Atlandi ookeaniga Florida väina kaudu.
Lahe pindala on 1 550 000 km². Suurim sügavus on 5203 meetrit.
Mere kaguosa läbib hoovus , mis siseneb Yucatáni väina kaudu ja väljub Florida väinast. Lahest väljudes kannab see Golfi hoovuse ehk lahehoovuse nime.
Looded on nõrgad, seejuures valdavalt ööpäevased. Lahel esineb orkaane, eriti idaosas.
Võrreldes teiste Ameerika vahemeremaa sulglohkaga Mehhiko lahel on õige struktuur ilma suurte veealune uure või selga . (pilt.1 sügavused)
2.Merepõhja geoloogiline ehitus
Mehhiko lahes, välja arvatud need piirkonad kus on tohutud kogunud nafta tagavarad, on tehtud väga vähe süstemaatilist geofüüsikalist uuringuid . Mehhiko lahe merefüüsikaline geoloogiline põhja ehitus on vähe uuritud. On tehtud ainult seismoloogilised, gravimeetrilised, geoakõla ja magnetmeetrika suuremastaabilised geoloogiliste struktuuride tööd.
Varased ettekujutused Mehhiko lahe päritolust annab Züssa (1885) hüpotees (ja tema erinevad variandid). Ta on väitnud, et Mehhiko lahe kesk osa esialgul oli ameerika rannalagendiku jätk ja tänapäevane Mehhiko laht tekkis alalaskmiste tulemusena selle maatükki uusaegkonnas. Irdli (1951) sätestas, et Mehhiko lahe tekkimine kuulub hilise paleosoikumile.
Kuid idaspidine geofüüsikaline informatsioon (Juning ja teised) paneb järele mõtlema, et Mehhiko lahe keskosa on süvamere maise koore lõik.
Mehhiko lahe merepõhja reljeefi elemendiks on sügav renn , mis on täidetud sademetega, mille võimsus on 50 000.
Arvavad , et geosünklinaal hakkas erenema siis, kui hävimise tektoonilise tõstmine toodet hakkasid ranniku ala juurde astuma. Nendest hakkasid formuleerima jõedeltat, taolised tänapäeva Missisipi deltale, millised suurenesid ja liikusid mere sügavusele. Kui sademed kogunevad selfis, siis suurima akumulatsiooni piirkonnas kihid hakkasid painduma. Tekkis võimalus uute sademete kihi kogumisele. Niimodi võiks moodustada geosünklinaal. Teadlased tänapäevani vaidlevad geosünklinaali moodustamisest. Mehhiko lahe rannikuline muls suhtub paraleiageosünklinaalnesse. (Kea klassifikatsiooni järgi).
Joonisel on näidatud Mehhiko lahe füüsiograafiline jaotus (Juning, 1958).
3. Merepõhja reljeef ja põhjasademed
Suur osa mandrilavast oli hiljuti olnud maismaa. Ta kujutab endast mandri veealust jätku. Mehhiko lahe selfile kuulub Jukatani selfile (Kampetse lahe), lääne Florida lahe self ja Tehase ja Luisiana selfid.
Mehhiko lahe self nii geoloogiliste, kuid ka geomorfoloogiliste suhtes kuulub mandrisse.
Dzordan ja Stuard ( 1959 ) märkasid neli erinevaid füüsika-geograafia reljeefi tüübi ülemises nõlvas ja väliskülges selfis kesk Florida lääne poolel. Neile kuuluvad väheldased rennid ja selgroogad, ning riffi tekke ja üksikuid kaljud, astmelised rennid. Need rennid on paksud terassid ja asuvad 115 (süld) sügavusel. Samad autorid (1961) kirjeldasid terassid samal sügavusel Mehhiko välislahe lõuna poolel. Viimasele on iseloomulik karsto sarnane reljeef. (Jordzan, Melloi ja Kifond, 1964).
Van-Andel (1960) ja Separd (1960) väideti, et setteline ainestik, mis asetseb Mehhiko lahe põhjas on toodud tänu 2 jõele: Missisipi ja Rio- Grande . Tänu hooaja tuule hoovustele Mehhiko lahe sademed edastavad lääne ossa . Mehhiko lahe põhja osa selfis domineerib liiv ja savi. Liiv lasub ribana, rannale paralleelsed.
Mandriline nõlvak, nagu self katkestamatu ääreribana ääristab Mehhiko lahe sulglohku. Mehhiko lahe põhja osas mandriline nõlvak on mitte nii järsk, mõnedes rajoonides ta on iseloomustatud kui künklik reljeef. Ta oli moodustatud tänu mere põhja erosioonile ja veelihe tõttu.
Vähem on tuntud nõlvaku reljeef Mehhiko ida rannikul, kuigi ta on üsna järsk ja kitsas .
Sügav põhi. Mehhiko lahe põhjal kõrgub suur sedimentatsiooniline struktuur, mil nimetakse Missisiiniliseks koonuseks. Ta kujutab endast koonusekujulise kogutud materjali.
Juning (1958) väidis, et hall ibejas savi kuulub pleistotseenile, mis oli tõestatud radioloogiliste meetodite abil, samuti ka paleontoloogiliste andmete abil.
Missisipiline koonus oli formuleeritud tänu suure koguste savi sademete väljaviimisele. Nad olid laiendatud Mehhiko lahe põhjal.
Mehhiiko lahe abüssaalne tasandik osaliselt kaetud sademega, millised on iseloomulikud Missisipilisele koonusele. Sigsbi tasandik on täiuslikult sile. Juning (1962) on märganud, et see on vist üks kõige tasandiline piirkond ookeanide põhjal. Tema gradient ei ületa 1: 8000 .
4. Gidroloogiline töökorraldus
Joonis 3: Soolsus Mehhiko lahes
Veemassid. Põhiline vee sissevool Mehhiko lahes teostatud tänu Jukataania lahele, mille kärestiku sügavus on 1500-1900m. Kärestiku sügavus paneb kindlaks suurima sügavuse, kuni millistele Karibbea mere vee Jukataani sulglohk pääsevad sisse Mehhiko lahele. Suurim osa välja voolatud vett liigutab põhja Atlantikale.
Veebruaris oli tehtud veepinda keskmise temperatuuri analüüs, mis näitas, et meridiaani pikisuunas ta on 18o aga Mehhiko lahe põhja osas kuni 24o jukatani rannikul.
Mehhiko lahe keskosas veepinna soolsus on 36-36,3%o. Lääs Mehhiko lahel oli märgatud veepinna soolsus 36,6%o. Soolsus suureneb pinnalt põhja suunas. Soolsus sõltub sademetest, jõe äravoolust, aurumisest.
Joonis 4. Vette iseloomulik T,S-kõver Mehhiko lahes. Vesi on isotermilisest pinnast 16o allpool.
200m on isoteermilise pinna 16o keskmine sügavus. Küll võivad olla mingid sügavuse erinevused, millised kohtuvad sellel T,S-kõveral.
Hoovused . Kokraina (1963) andmete järgi kõige suurem Jukatania hoovuste kiirus kuuli sees on 50-200 cm/sek. Suurim hoovuste kiirus on suvel – maksimaalne hoovuste laius on 60-80 miili. Väikseim hoovuste kiirus on oktoobris -novebris.
Juurdevoolamine ja lainetus . Mehhiko lahes juurdevoolamine on ööpäevane. Kui tuul puhub alguses üle sileda veepinna, paneb see vee liikuma ja tekitab pööriseid, mis rikuvad selle peegelsileda pinna. Tuul nagu haaraks nendest tekkinud „pinnakortsudest” kinni ja hakkab sel moel neid kasvatama. Tekkinud lained on esialgu hästi teravad , hakates siiski vähehaaval kasvama, pikisuunas jõudsamalt kui vertikaalsuunas. Tuule kiirus määrab lainete kasvukiiruse ja maksimaalse suuruse. Lainete kasvu piiravad tegurid on tuule kestvus ja lainete hoovõtu kaugus e puhumiskaugus. Kuna Mehhiko lahel tuule lainetus on väike, seega kõrgeim lainete kõrgus väga harva ületab 5m.
Kasutatud kirjandus:
1.Океанографическая энциклопедия
2.www.ru.wikipedia.org
3. The encyclopedia of oceanography, N. Y., 1966
4. Стоммел Г., Гольфстрим, пер. с англ., М., 1963
5. Мексиканский залив, М., 1967
6.Harding J. L., Nowlin W., D., Gulf of Mexico
8