Mehelikkuse ja naiselikkuse stereotüübid- müüt või tegelikkus? (0)

Mehelikkuse ja naiselikkuse stereotüübid- müüt või tegelikkus?
Soolised stereotüüpid on meeste ja naiste lihtne üldistus missugune üks olema peaks. Ned on ebatäpsed omadused kummagi suhtes. Kuna iga indiviid pole nagu teised ei pea stereotüübid 100% mitte kunagi paika. Meie ühiskond on tekitanud ja vorminud praeguseid stereotüüpe juba aastatuhandeid. Kõigil selgelt eristatav arusaam mehest-naisest ning need mõjutavad meid sünnist saadik ning ühiskonna surve tõttu kogu meie elu. Teatud tegevusi ja iseloomujooni peetakse pigem naiselikeks ja mehelikeks, kuid tegelikkuses on kõik erinevad.
Juba lasteiaias eristame tüdrukute- ja poiste värve. Roosa , lilla, kollane ja punane on pigem naiselik ja pelgatud poiste poolt. Kui sünnime, siis meie vanemad hakkavad kujundama meie keskkonda soost lähtuvalt. Poiste tubasi täidavad autod, legod ja superkangelased. Tüdrukutel aga roosa tapeet,
nukud ja riidekapid täis seelikuid ja kleite. Kõik see paneb aluse stereotüüpsele isiksusele ja loodakse
arusaam mehest ja naisest kui vastandikest. See kandub edasi tulevikus teistes valdkondades.
Läbi mängude süvenduvad stereotüübid. Poistel on tavaks olla liikuvad, mängida palli, olla agressiivsed ning joosta ringi. Tüdrukud sellistest tegevustest tihtipeale tõrjutakse ja nemad mängivad kodu- joodavad nukkudele teed, hoolitsevad nende eest ja pesevad nõusid. See tekitab stereotüübi, kus naine on pigem passiivne ja mees aktiivne. Tulevikus väljendub see kõik lahterdatud
„naistetöödes“ ja vastupidi „meestetöödes“.
Ilmselgelt on positiivne, kui naise-ja mehe kooselus toimubki süsteem, kus mõlematel on tööülesanded jaotatud ja selged. Paraku näitab aeg, et üks ei sobi teisele ja et oleks ka tore, et meessoost isik vahel teeks süüa ja naine vahetaks pirni - ühiskonna surve tõttu on aga see pealtnäha lihtne kompromiss tekitanud palju probleeme ja tuntakse, et nad ei sobi siia ühiskonda. Olenemata kasvatusest kujunevad kõigil erinevad iseloomujooned ja naiste stereotüüpiline tagasihoidlikkus ja füüsiline nõrkus ei pruugigi olla teatud naises niivõrd väljenduv. Samalajal ei pruugi tavaks saanud tugev ja enesekindel mees nii pealehakkaja kui seda eeldaks .
Vahel on mehel huvi kokkamise vastu ja naisel soov autot garaazis putidada. Kodused stereotüüpilised soorollid ei toeta neid ja sellest tulenevalt ei lähegi tüdruk või poiss enda tegelikku kutsumust õppima, vaid naine läheb peale gümnaasiumi näiteks hoopis õmblejaks ja mees inseneriks. Need stereotüüpidest tulenevad normid toodavad juurde inimesi meie ühiskonda, kes ei tunne end siin hästi. Surutakse maha enda tahtmine, kartuses olla näiliselt erinev teistest ningmugavustsoon ja tunne olla ühiskonnaga ühtne sunnib neid eirama enda, kes teab, äkki elumissiooni.
Tänaseks on aga stereotüüpilised erinevused tunduvalt ühtlustunud ja on olukord, kus ka mehed julgevad olla õrnad ja järeleandlikud ning naised visad ja domineerivad. Enam ei ole nii selget joont mees- ja naiste soorollide vahel kui seda oli ennem, kuid stereotüübi kaotamist eesmärgina ei tohiks võtta. Küll aga loodan, et olukord, kus ka naised saavad karjääri teha ning aastaid aastaid õppida, ei tekita seisu, mil mehed peaksid hakkama sünnitama ja naised viljastama, selleks et järglasi saada.
Daniel Sei