erakordselt pikk saba. Sulestik näib meile mustvalgena. Tegelikkuses pole siiski haraka sulestikus mitte ühtegi musta sulge – meile mustana näivad sulepartiid on hoopiski rohekad, violetsed jms tooni. Erinevalt teistest vareslastest ei moodusta harakas kunagi suuremaid parvi, vaid tegutseb üldjuhul paaridena või kuni neljast-viiest linnust koosnevate väikeste salkadena. Harakas on levinud kõikjal Eestis, vältides vaid rannikualasid ja paksu metsa. Meelispaikadeks on kultuurmaastikud, metsaservad, aedlinnad ja pargid ning üldiselt kolib ta iga aastaga linnadele järjest lähemale. Harakad elutsevad paaridena, mis säilivad aasta ringi ning on suhteliselt paikse eluviisiga. Üksnes noorlinnud hulguvad talveperioodil siin-seal ringi. Pesitsemine algab aprillis. Pesa ehitatakse tihedasse puu- või põõsavõrasse 1-10 m kõrgusele maapinnast. Haraka pesa on tugev ja toekas ehitis, mis on meisterdatud oksaraagudest ning kaetud ka ülevaltpoolt
grammini! Tuntud linnuna on harakal väga palju rahvapäraseid nimesid. Küll hüütakse teda vibahännaks, pikksabaks, kädistajaks, muna- ja päevavargaks, kiitsakaks ning kiipsakaks. Samas on ka lausa veidraid nimesid nagu: kökk, kida-käda, harangas ja kidaharangas. Harakas on levinud katkendlikul areaalil valdavas osas Euraasias. Eestis on harakas kõikjal levinud, väldib ta vaid rannikualasid ja paksu metsa. Pikksaba meelispaikadeks on kultuurmaastikud, pargid, metsaservad, aedlinnad ja võsastunud jõelammid. Ta on levinud kõikjal Eestis, vältides vaid rannikualasid ja paksu metsa. Meelispaikadeks on kultuurmaastikud, metsaservad, aedlinnad ja pargid ning üldiselt kolib ta iga aastaga linnadele järjest lähemale. Harakad elutsevad paaridena, mis säilivad aasta ringi ning on suhteliselt paikse eluviisiga. Üksnes noorlinnud hulguvad talveperioodil siin-seal ringi. Pesa ehitatakse tihedasse puu- või põõsavõrasse 1.
Soomes, Poolas, Baltimaades ja Venemaal.Vähemalt pooltuhat haudepaari pesitseb Poolas ja Ukrainas. Erinevalt teistest nepiliikidest on rohunepp pikamaarändur, kelle rändeteed ulatuvad Aafrikasse – üle Sahara kõrbe, kuid teda on talviti kohatud ka Edela-Euroopas ja Loode-Afrikas. Kus võib kohata... Suuremad ja elujõulisemad asurkonnad Eestis paiknevad suurtel jõelammidel – Suur-Emajõe, Kasari, Soomaa ja Mustajõe niitudel. Haudeajal on rohunepi meelispaikadeks üleujutatavad luhaniidud, kuid teda kohtab ka teistel niisketel niitudel (heinamaadel, rannaniitudel), madal- ja siirdesoodes. Eluiga. Tüüpiline eluiga on 4 aastat, pikim teadaolev eluiga on pea 14 aastat. Eluviis. Alates aprilli lõpust kuni jaanipäevani koonduvad isasnepid õhtuhämaruse saabudes mängupaikadesse, mis asuvad mõnel kuivemal luhakühmul. Igal isasel on mänguplats, mida ta püüab kaitsta teiste isaste eest ja kus ta esitab omapärases küünitavas
Orav on Eestis väga levinud ja harilik.Ta on päevase eluviisiga. Mitmesugused oravaliigid on levinud peaaegu kõigis Põhja Ameerika ja PõhjaEuroopa metsades, aga suur hulk liike elab ka Põhja, Keskja LõunaAmeerikas Kanadast Argentiinani. Eestis muutub oravate arv eri paigus erinevalt, kuid nende üldarv on umbes 50 000...80 000 isendi piires. Tavaliselt on, aga loendusandmed tegelikusest tunduvalt väiksemad. Eestis on oravad levinud kõikjal. Meelispaikadeks on, aga okas ja segametsad (eriti kuuse enamusega), ent üsna sageli on oravaid ka sarapuu ja tammepuistutesning parkides.Veel võib kohata kalmistutel. Oravad on segatoidulised loomad, kuigi eelistavad taimtoitu. Kevadest sügiseni on orava tähtsaks toiduks kuuse ja männiseemned, sarapuu pähklid, tammetõrud, seened, marjad, puude kasvud ning putukad, teised väiksed selgrootud, lindude, sisalike ja madude munad, linnupojad, isegi väiksed närilised ja sisalikud
Mürgistuse korral halvatakse inimese närvisüsteemi talitlused ning vereringe. Ohu korral tuleks võimalikult kiiresti saada abi, sest surm hingamisteede seiskumise tagajärjel võib saabuda kiiresti. Täpiline surmaputk (Conium maculatum) Täpiline surmaputk on sarikaliste sugukonda kuuluv ja surmaputkede perekonda kuuluv mürktaim. Taime nimi viitab sellele, et tegu on väga mürgise taimega ning parem on kokkupuudet sellega vältida. Täpilise mürkputke meelispaikadeks on prahipaigad, elamute ümbrused, teeservad aga ka mererannikud, lamminiidud ja metsaservad. Taim kasvab 60- 150cm kõrguseks ja täpilise mürkputke vars on seest õõnes. Lehed on kolmnurksed ja sageli kokkukasvanud, allapoole kaldu. Lehed on kaheli-või kolmelisulgjad ja hallikasrohelist värvi. Õied on valged ning levitavad ebameeldivad lehka. Need taimed, mis on kasvanud varjulisemas kohas, on üldjoontes mürgisemad kui need, mis on kasvanud otsese päikesevalguse käes
sõlmimine ja pulmapidu. Populaarsust on võitmas vabaõhupulmad. Sellega taotletakse looduslähedust, aga näiteks maausuliste puhul on tegu ka usuliste veendumuste järgimistega. Pulmad lageda taeva all annavad suurema vabaduse peo läbiviimisel. Sellise peo organiseerimine on aga kindlasti üsna keeruline. Aina populaarsemaks on muutunud noorpaari kohene siirdumine pulmareisile. Sel juhul suurt pidu ei korraldata, piirdutakse väikese vastuvõtuga, mille järel astutaksegi reisile. Meelispaikadeks on soojad maad ja mererannad. Reisil tahavad noored eelkõige nautida elu ja teineteist ega mitte tormata turistidena mööda muuseume. Oluliseks muutuseks viimase kümne aasta jooksul on seegi, et paljud korraldavad pulmapeo ja maksavad selle eest ise. Veel 1980-ndatel aastatel arvestati eelkõige vanemate rahakotiga. Tänapäeva ühiskonnas teenivad aga noored sama palju või rohkemgi kui nende vanemad. Mingi reegel see pole, aga taoline suundumus on olemas.
Ametnik tuleb teatud tasu eest kohale sinna, kuhu ainult soovitakse. Oluliseks muutuseks viimase kümne aasta jooksul on seegi, et paljud korraldavad pulmapeo ja maksavad selle eest ise. Veel 1980-ndatel aastatel arvestati eelkõige vanemate rahakotiga. (P. Õunapuu 2003. ,,Eesti pulm") 4.3. Pulmareis Aina populaarsemaks on muutunud noorpaari kohene siirdumine pulmareisile. Sel juhul suurt pidu ei korraldata, piirdutakse väikese vastuvõtuga, mille järel astutaksegi reisile. Meelispaikadeks on soojad maad ja mererannad. Reisil tahavad noored eelkõige nautida elu ja teineteist ega mitte tormata turistidena mööda muuseume. (P. Õunapuu 2003. ,,Eesti pulm") 5. Pulma traditsioonid mujal maailmas Austria - Pruudiloor kaunistatakse mürdiga, mida peetakse elulilleks. 10 Armeenia - Pulmapäeval lastakse lendu õnne ja armastust sümboliseerivad valged tuvid. Pruut riietub punasesse siidi ja võib kanda sulgedega kaetud papist tiibu oma peakaunistuses
viinamäetigu ehk Helix pomatia elab Kuressaare lossi ümbruses ja vähesel arvul ka Viljandimaal Õisu mõisa pargis" [2]. Viinamäetigu on ühtlasi ka Eestimaa suurima kojaga tigu ning on siinsete tingimustega üsna hästi kohanenud. Paljudes riikides on laialt levinud ka nende söömise komme, aga meil Eestis sellist tava ei ole. Eestikeelne nimetus ,,viinamäetigu" tuleneb tigude toitumiseelistustest soojema kliimaga aladel, kus nende meelispaikadeks on viinamarjaistandused [1]. Süstemaatiliselt kuulub riiki loomad, limuste hõimkonda, kõhtjalgsete klassi, kopsteode seltsi, sugukonda Helicidae, perekonda viinamäetigu. Käesolevas referaadis käsitlen täpsemalt viinamäetigude anatoomiat ja kirjeldan nende aastaringset elutsüklit. 2 1. ANATOOMIA 1.1. Kehaehitus
näol (5) . Linn Helsingborg on samuti suure rahvaarvu tihedusega km 2 kohta . Selle põhjustajaks võime pidada sadamakohta praamidele ja ajalooliselt olulisi paiku. Samuti asub seal menukas kauplemistänav .Kõiki neid kolme kõige tihedamini asustatud Rootsi linna võime ühendada ühise siduva joonega , mis on nad nii tihedalt asustatuks teinud . Kõik need linnad on tugeva ajaloolise väärtusega ning on seetõttu ka turismidele meelispaikadeks . Samuti on need kõik ka tihedamini asustatud , kui teised Rootsi linnad sest nendes asuvad suuremad haridus-, kultuuri- ja teadusasutused . vaata kaarti 1 Kaart 1 Rootsi rahvastiku tiheduse kaart 2000 aastal 3. LOOMULIK ja MEHAANILINE IIVE Rootsis on sündimus 10.18 promilli. Suremus seevastu , aga 10,2 promilli . Seega võime arvutada , et loomulik iive on nullilähedane ehk 0.02 promilli (6) . Sündimus on maailmas 188 ndal kohal. Võrreldes Nigeeriaga ,kus on sündimus 50
enamasti pikuti kahekorra kokku pandud, kuid nii tihedalt, et lehte lahti teha meil ei õnnestu. Nii on nende läbimõõt tavaliselt vaid pool millimeetrit. Lamba-aruheina lehed on näppudega lehetipust allapoole katsudes veidi karedad. Lainjas kaksikahammas:Lainjas kaksikhammas on pisut vähem levinud, kui harilik kaksikhammas. Erinevalt harilikust kaksikhambast eelistab ta kuivemaid kasvukohti. Nii kasvab ta eelistatult nõmmedel või palumetsas. Lainja kaksikhamba meelispaikadeks on just okasmetsad, sest ta armastab happelist pinnast. Happeline pinnas on aga ju just okasmetsades, sest varisenud okaste lagunemisel tekibki happeline huumus. Huumus meeldib lainjale kaksikhambale väga. Harilik mustikas:Mustika välimus ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist. Vahest peab aga siiski rääkima tema eristamisest sinikast. Sinikas on teine meie looduslik liik, kes kuulub mustika perekonda. Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on
ümber kohandades. Noored viud toituvad ainult herilaste vastsetest ja kuni lennuvõimestumiseni võib nende hulk ulatuda kuni 50 tuhandeni. Herilaseviu on meil küllaltki hõreda asustusega rändlind. Ta on looduskaitse all. Harakas Harakas on ereda must-valge sulestiku, pika saba ja kädistava häälega lind, kes on kindlasti igaühele tuntud. Ta on levinud kõikjal Eestis, vältides vaid rannikualasid ja paksu metsa. Meelispaikadeks on kultuurmaastikud, metsaservad, aedlinnad ja pargid ning üldiselt kolib ta iga aastaga linnadele järjest lähemale. Harakad elutsevad paaridena, mis säilivad aasta ringi ning on suhteliselt paikse eluviisiga. Üksnes noorlinnud hulguvad talveperioodil siin-seal ringi. Pesa ehitatakse tihedasse puu- või põõsavõrasse 1...10 m kõrgusele maapinnast. Haraka pesa on tugev ja toekas ehitis, mis on meisterdatud oksaraagudest ning kaetud ka ülevaltpoolt
12. Nattereri lendlane Nattereri lendlane on keskmise suurusega nahkhiir, kelle kehapikkus on keskmiselt 42- 52 mm. Värvuselt on ta seljapoolelt punakaspruun-hall, kõhupoolelt heledam, tihti valkjas määrdunudhall. Eestis on Nattereri lendlane suhteliselt haruldane, teda on leitud rohkem vaid Kesk- ja Lääne- Eestist, paiguti ka põhjarannikult ja Kagu-Eestist, kuid saartelt puudub täiesti. Suvel elab Nattereri lendlane metsades ja parkides, kusjuures meelispaikadeks tunduvad talle olevat just vanad mahajäetud mõisapargid, kuskohast pärineb kõige rohkem andmeid tema leidmise kohta. Päevaks varjub Nattereri lendlane puuõõnsustesse, pööningutele ja varemetesse. Kolooniad on enamasti väikesed, koosnedes 5-15 loomast. Toiduks tarvitatavaid putukaid kütib lendlane puude vahel lenneldes, ta lend on aeglane ja lauge, järske pöördeid ei esine. Kui läheduses on mõni mõisatiik või järv, võib ta lennata ka
Suvel eelistavad nad tihti soostunud metsi ning elavad kas üksi või väikestes rühmades. Talvel kogunevad põdrad suuremate karjadena lumevaesematesse ja kuivematesse metsatukkadesse. Põdrad võivad elada ka inimasulate ligidal, kui naabrid neid ei tülita. (Eesti Loodus, Piret Pappel, 2001) Metssiga (Sus scrofa) Metssiga võib kohata peaaegu kõikjal. Ta on väga suure kohanemisvõimega loom. Meelispaikadeks on niisked lopsaka alustaimestikuga kuuse-, leht- ja segametsad, samuti 27 sooservad, ja veekogude kaldad, kus ta leiab toitu ja varju. Metssead armastavad ka põldudega piirnevaid metsaalasid. Suvel eelistavad nad niiskeid leht- ja segametsi, talvel tiheda alustaimestikuga kuusikuid. Metssiga asustab tervet Eestit. Kõige suurem on arvukus Lääne- ja Lõuna-Eestis. Metssead on elanud eesti territooriumil jääaja lõpust saati, kuid 17.- 18
moodustada 50...60% kehakaalust. 47 Linnud 1. Harakas (Pica pica) Rahvakeeli kiitsharakas, ka kiitsakas Haraka levila on üsna laialdane, hõlmates suurt osa Euraasiat ja Loode-Aafrikat. Harakas on üsna tavaline ka Eestis. Harakas on paigalind, teda võib meil kohata ka talvel. Haraka pesitsusaegset arvukust hinnatakse 15 000 30 000 paarile, talvist arvukust 40 000 80 000 isendile . Haraka meelispaikadeks on kultuurmaastikud, metsaservad, aedlinnad ja pargid, ta üldiselt väldib paksu metsa ja rannikualasid. Harakate toidu hulka kuuluvad selgrootud, väikesed selgroogsed loomad ning igasugune taimne toit. Samuti on nad tuntud munavargana, sest söövad teiste lindude pesadest mune ning isegi teisi linnupoegi. Linnas elavad harakad ei ütle ära ka prügikastides leiduvatest jäätmetest. Harakad elutsevad paaridena ja on suhteliselt paikse eluviisiga. Üksnes
annaabi.ee 
