Meedia roll kriisiolukorras (0)

Meedia roll kriisiolukorras Eestis on igal inimesel juurdepääs mõnele meediakanalile. Olgu see raadio, ajaleht, televiisor, interneti ajakirjad või sotsiaalmeedia. Ligipääs on kõigil. Praegusel ajal töötavad meediakanalid rohkem   kui   eales   varem.   Iga   päev   ilmub   kümneid   ja   kümneid   artikleid   praegusest kriisiolukorrast, koroonaviiruse arengust maailmas, kui palju on haigestunuid ja mida valitsus otsustab.   Postimehe   mobiilirakendus   saadab   teavitusi   keskmiselt   iga   10-15   min   tagant   ja pealkirjad on peaaegu alati seotud koroonakriisiga. Isiklikult arvan, et praeguseks hetkeks on juba ilmunud ja tuleb järjest juurde kohutavalt palju uudiseid ja lõpuks ei saagi enam aru, milline on päris ja usaldusväärne uudis ning milline mitte. Meediakanaleid   on   muidugi   erinevaid.   Minule   isiklikult   annab   olulisematest   uudistest   ja arengutest ülevaate minu õde, kes oma töö tõttu uudistel kogu aeg silma peal hoiab ja sealt olulisemad välja sünteesib, aga paljudel inimestel sellist luksust kodus käepärast ei ole. Ilmselt loevad paljud inimesed artikleid, mis neile n-ö ette juhtuvad või mida raadios räägitakse. Aga allikal ja allikal on vahe ja lugedes ette juhtuvaid artikleid on tõenosus, et vale info kätte saadakse väga suur.  Kuna olukord on arenenud juba üpris kaugele ja väga paljud inimesed  on kohustatud kodus olema, siis mida muud ikka teha, kui uudiseid lugeda. Istudes pidevas infokeerises on päris lihtne kaotada  suunataju.   Praeguseks  hetkeks  on  ka inimesed   paanikas.  Näiteks  USA-s osteti   paari päeva   jooksul   poed   tühjaks   vetsupaberitest   ja   kõikvõimalikest   desinfitseerimisvahenditest. Siinkohal   ei   saa   mainimata   jätta   inimeste   enesemürgitamist,   mis   tuleb   teadmatusest.   Leidub küllaldaselt näiteid, kus inimesed on desinfitseerivaid vahendeid omale näiteks ninna pannud, mõeldes, et see tapab seal olevad viirused. Vanemad pihustavad samal eesmärgil oma lapsi nende samade vahenditega pealaest jalatallani üle. Viirus ei tapa, siis inimene ise ikka tapab. Inimeste  paanika  on  ka põhjus,  miks  meedia   peaks praegusel  hetkel  väga  ettevaatlik  olema. Lisaks paanikale on loomupärane käitumine süüdlase otsimine. Eestis on peamiseks süüdlaseks kujunenud Terviseamet. Terviseamet peab iga oma kommentaari ja väljaütlemist väga põhjalikult läbi mõtlema, sest kui nad näiteks ütleksid, et riidest maskid on paremad kui üldse mitte midagi,


siis   rebitaks   sellest   välja   „Riidest   maskid   on   lahendus!“   ja   varsti   käiksidki   enamus   riidest maskidega ringi mõeldes, et nad on nüüd viiruse eest kaitstud. Reaalsus on see, et selliseks olukorraks ei saagi kuidagi valmis olla ja Terviseamet, haiglad ja valitsus teevad niigi palju rasket tööd, et olukorda kuidagi moodi enam-vähem kontrolli all hoida. Seega süüdlase otsimine ja kellegi   pihta   asjatute   negatiivsete   kommentaaride   loopimine   on   kohatu   ja   väga   mittevajalik käitumine. Meedia mängib tohutult suurt rolli inimeste arvamuste ja arusaamade kujundamises. Praeguses kriisiolukorras veel enam kui kunagi varem. Artikleid ja infot ilmub erinevatest allikatest väga palju ja lihtne on ennast sinna sisse ära kaotada. Samuti läheb järjest keerulisemaks info sünteesi- mine ja sealt vajaliku välja võtmine, kuna seda tuleb iga päev nii palju peale. Meedia on info edastaja, aga inimene ise peab otsustama ja valima millist allikat uskuda. Ühest artiklist kinni haarata ja selle põhjal järeldusi ja üldistusi teha ei ole ratsionaalne ja seda tuleks inimestele antud olukorras varasemast enam meelde tuletada.