Mats ja Vurle tänapäeva Eestis (2)

Mats ja Vurle tänapäeva Eestis
Kui kellelegi öeldakse tänapäeval mats, siis kohe kindlasti mõeldakse halbu kombeid, ebaviisakust ja igaljuhul peaks see olema solvav. Mats ei oska teatud olukordades ja kohtades vastavalt käituda. Võib-olla ta räägib ülearu ning suust tuleb teiste jaoks mõttetu jutt, või siis röhitseb söögilauas, ütleb midagi ebasobivat ning ise ei saa arugi , et võiks piinlikust tunda.
Vurle on näiteks hoopleja ja endast heal arvamusel inimene, ja seda öeldakse pigem naljatledes, mitte solvanguna. Ta valetab pisiasju ja üritab igal võimalusel endast kõigist paremat muljet jätta.
A.H Tammsaare teostes on aga Mats ja Vurle hoopis midagi muud. Mats on traditsiooniline ja püsiv. Ta hoiab tugevalt kinni sellest, mille omandanud, ja teab, mille poole püüdleb. Ta armastab isegi seda, mille käes ta kannatab. Tänapäeval koolis on Mats see, kes õpib ja pingutab mingi eesmärgi nimel, ja lõpuks ka selle saavutab. Mats on see, kes ehitab maja ja kodu, on hingega asja juures, muudkui täiendab seda. Töötab.
Vurle ei ripu hingega millegi küljes, seab end iga tuule järgi, tal ei ole tugev iseloom. Tänapäeval võiks ta olla inimene, kes teeb seda, mis parasjagu ette jääb või lõbusam tundub. Käib reisimas, pidudel, seikleb.
Ei oskagi öelda kumb on parem, sest arvatavasti on mõlemad rahul. Kui ei oleks, siis teeks ju teistmoodi. Kui Vurele meeldib iga tuule järgi suunda muuta ja ise on rahul, siis on kõik hästi. Ja vastupidi, kui mats on endas alati kindel ja siht silme ees, siis ei ole ka halvasti.