Mark
Twain "Tom Sawyeri seiklused"
Mark Twain "Tom Sawyeri seiklused" 1. Miks kass lillepotid ära lõhkus? Mida Tom kassile tegi? Jutusta sellest. Tom andis kassile rohtu mille nimi oli valutapja. Kui kass selle rohu alla neelas, hakkas ta mööda tuba ringi jooksma. Ta hüppas aknast välja ja samal ajal kukkus lillepott puruks. 2. Kes oli Becky isa? (amet) Ei olnud seda raamaatus kirjas. 3. Miks Tom ja Huck öösel surnuaeda läksid? Nad tahtsid hakata Robin Hoodi mängima ja kavatsesid kassikorjuse üle haua visata, et kontrollida, kas see meetod ravib soolatüükaid. 4. Kellega Tom mereröövleid mängis? Nende mereröövlinimed. ? Tom Sawyer, Huck Finn ja Joe Harperit, 5. Mis oli mereröövlite parool? Ei olnud raamatus kirjas. 6. Kuidas mõjus suitsetamine Tom'ile ja Joe'le? Ei olnud raamatus kirjas. 7. Mida tähendab,et mereröövlid viibisid oma matustel? Kui nende matuseid hakati korraldama ja kui kõik inimesed olid juba kirikus olid Tom, Huck ja Joe üleval rõdul ja kuulasid oma matuseid pealt.
Mark Twain "Tom Sawyeri seiklused" 1. Miks kass lillepotid ra lhkus? Mida Tom kassile tegi? Jutusta sellest. 2. Kes oli Becky isa? (amet) 3. Miks Tom ja Huck sel surnuaeda lksid? 4. Kellega Tom merervleid mngis? Nende merervlinimed. 5. Mis oli merervlite parool? 6. Mida thendab,et merervlid viibisid oma matustel? 7. Miks ei avastanud Indiaani Joe Tomi ja Hucki,kui nad vanas majas olid? 8. Kus sid Tom ja Becky " pulmakooki " ? 9. Milline kirjanduskangelane tahtis Tom olla? 10. Kes oli Mary Tomile? 11. Milline Tomile kuuluv asi oli firma " Barlow" oma? 12. Mille eest sai phapevakoolis piibli? 13. Kuidas sai kokku koguda kaotatud marmorkuulikesi? Jutusta poiste teooriast. 14. Kus kuulasid merervlid oma matuseknet? 15. Kes mris Tomi piku? Mis pik see oli? 16. Kes oli mestiits? 17. Mis oli koopas veel koos varandusega?
õuna järele, kuid ta ei katkestanud tööd. Ben ütles: «Hallo, vanapoiss; pandi tööle või?» «Ah, sina oled, Ben! Ma ei pannud tähelegi.» «Kuule, ma lähen ujuma. Kas sina ei tahaks ka? Aga sa teed muidugi parema meelega tööd, eks ole? No muidugi!» Tom silmitses viivu poissi ja küsis: «Mida sa nimetad tööks?» «Noh, kas see ei ole siis töö?» Tom hakkas uuesti värvima ja tähendas hooletult: «Võib-olla on, võib-olla ei ole. Tean ainult, et see on Tom Sawyeri maitse järgi.» «Oh, mine nüüd, sa ei taha ometi öelda, et see sulle meeldib?» Pintsel liikus edasi. «Meeldib? Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima. Seda ei juhtu ju iga päev, et üks poiss saab planku värvida.» See näitas asja hoopis uues valguses. Ben jättis õuna-söömise. Tom tõmbas oma pintslit suurejooneliselt edasi-tagasi, astus sammu tahapoole, et tulemusi vaadelda, parandas pisut siin ja seal ja silmitses uuesti arvustavalt
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
1. Ilukirjanduse olemus Kirjanduse jaotus üldiselt Ajakirjandus ehk Ilukirjandu Tarbeteksti Graafilised Elektroonilised Teaduskirjandus publitsistika s d tekstid tekstid Artikkel Artikkel Eepika Õpik Skeem Arvuti Uurimustöö Intervjuu Lüürika Teatmeteos Diagramm Mobiiltelefon Referaat Reportaaz Dramaatika Eeskiri Joonised Teletekst Diplomitöö Kiri Lüro-eepika Käskkiri Graafik Reklaam Essee Koomiks Seadustik Kaardid Pilapilt ehk karikatuur Reklaam Gloobus
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Kõik kommentaarid