Moodustati kolm komisjoni. Kõige tähtsamaks peeti kolmandat komisjoni, sest see pidi otsustama Valga saatuse. Komisjoni esimeheks oli Robinson, kes koostas 3 projekti, mis kõik nägid ette Valga poolitamise. Kuna Eesti ega Läti polnud rahul nende projektidega, siis 1. juulil 1920.a. määras kolonel Tallents isiklikult Valga saatuse. Otsustati: 1. Valga peaosa jääb Eestile 2. Valga raudteejaam jääb Eestile tingimusel, et Läti raudtee töö ei kannataks. 3. Jaam Valk II Marienburg- Valk- Pärnu liinil jääb Lätile tingimusel, et oleks kindlustatud Eesti raudtee töö 3.juulil 1920.a. määras Tallents kindlaks ka ülejäänud piiriosa Eesti Läti vahel merest kuni endise Pihkva kubermangu piirini. Kumbki pool polnud otsusega rahul, kaebustega mindi Inglise valitsuseni välja, kuid siiski jäi see otsus Eesti- Läti piiri aluseks. Hiljem tehti väiksemaid muudatusi.
century. The first fortresses were not built on the border but further inland. The first decades of the 14th century brought no changes in the situation. Early in 1340 the relationship with Russians deteriorated again. Provincial master Burchard von Dreileben planned a campaign against Pskov and demanded the help of Tartu bishopric. The provincial master began to build another belt of border fortresses. On the Annunciation Day, March 25, 1342, the building of fortresses in Marienburg and Vastseliina began. The latter was called the fortress of the Virgin Mary, but it soon acquired the name of New (vastse) Town (Castrum Novum, Neuhausen, Nyhusen, Nowogrodek). The name is probably the result of a chronological comparison with the older Kirumpää fortress. The first written records of Kirumpää fortress date from the year 1322. This is one of the possible explanations for the origin of Vastseliina`s name. The fact that the communications of southern Old Livonia with
vase- ja saeveski. Tallinnas oli vaseveski töötanud juba 16. sajandi lõpust, 17. sajandil ehitati see ümber paberimanufaktuuriks. XVII sajandil suutsid Eestis rahvusvahelise kaubandusega jätkata ainult sadamalinnad. Euroopa ja Venemaa vahelised kaubateed olid muutunud ja peamisteks saanud kauplemine merd mööda Arhangelski ja Valge mere kaudu ning, küll vähemal määral, Narva ja Soome lahe kaudu. Maismaatee viis Pihkvast Vastseliina ja Aluliina (läti Alksne, saksa Marienburg) kaudu Riiga. Eesti linnadele tähendas see seda, et kõige soodsamasse olukorda sattus Narva, ka Tallinn säilitas oma koha. Tartu kaotas suure osa oma tähtsusest kaubalinnana ning Pärnu, Haapsalu ja Kuressaare jäid kohaliku tähtsusega väljaveosadamateks. Vastavalt vähenes ka raadide iseseisvus, mis täiel määral säilis vaid Tallinnas. Narvast sai Rootsi riigi huviobjekt, mida kaaluti isegi riigi teiseks pealinnaks nimetada. Tartus
Eesti- Läti piiril asuvad väed allutati 27. märtsil moodustatud 3. diviisi juhatusele eesotsas kindral Põdderiga. Tema asemel asus Kaitseliitu juhtima Eduard Alver. 12. mail läks Eesti armee üldpealetungile ja vallutas 25. mail Pihkva. Eesti omakorda aitas luua sõjaväge Lätil, pärast Krlis Ulmanise valitsuse kukutamist Eestisse evakueerunud läti sõjaväelastest. 1919. aasta suvel opereeris kolmest Eesti diviisist kaks Põhja-Lätis, puhastades selle Punaarmeest (Marienburg-Jakobstadti operatsioon 27. maist kuni 5. juuni). Juunis 1919 viis see kokkupõrkele Landeswehriga, kes püüdis allutada Lätit oma võimule. Otsustavas lahingus Võnnu all purustasid Eesti-Läti väed 23. juunil Landeswehri väed. See päev on (ametlikult alates 1935) Eesti Vabariigi Võidupüha. Järgnevate lahingute käigus jõudsid Eesti väed ning soomusrongid, koos Eestis formeeritud läti väeosadega Riiani ning taastasid Läti iseseisvuse.
26. mai -eestlased vallutasid Pihkva pealetungi käigus linna • 30. mai - ülemjuhataja Johan Laidoner teatas Asutavale Kogule, et Eestimaa pind on täielikult vaenlasest vabastatud Landeswehri sõda juuni 1919 • 5. juuni - Eesti soomusrongi ja Landeswehri vägede kokkupõrkega Amata jõe silla juures algas Landeswehri sõda. • Landeswehr - Saksa maakaitsevägi, mida juhtis Rüdiger von der Goltz. Samal päeval lõppes Marienburg–Jakobstadti pealetung Põhja-Läti vabastamisega enamlastest. Eesti väed jõudsid Jekabpilsi. Eesti Töörahva Kommuun kuulutas Nõukogude Venemaal oma tegevuse lõpetatuks. 6. juuni – Landeswehr vallutas Võnnu. 10. juuni – Sõlmiti vaherahu Landeswehriga. Algasid läbirääkimised liitlasvägede esindajate vahendusel. 19. juuni – Vaherahu Landesveeriga lõppes. Sakslased alustasid pealetungi Lemsalu lähedal. Sel ja järgmisel päeval toimus Lemsalu
· Riik hakkas linnadele ettekirjutusi tegema- linnade iseseisvus langes(v.a. Tallinn). · Raha vermiti Liivimaal nüüd ainult Riias. · Linlased moodustasid vaid 6% Eesti elanikkonnast. · Narva liigub palju Hollandi ja Briti kaupmehi. · Kõige suurem ostjaskond oli talurahvakaupmeestel. Pulli Hans- Tähtis eestlasest kaupmees, üks vähestest. Kaubateed: · Arhangelski sadam Valge meri · Pihkva Vatseliina Marienburg Riia · Narva Soome laht Kaubad Baltimaid hakati kutsuma Rootsi riigi viljaaidaks. Välja veeti: Sisse veeti: Teravili Sool Lina Metallitooted Kanep Luksusesemed Tõrv Tökat Vürtsid Mastipuit Alkohol Plangud Tubakas Lauad Paber
lõpule viimisega 75 000 meheni ja tõrjus kõik rünnakud. Samal ajal sai Punaarmee lüüa Leedus ja Lätis, kaotades Vilniuse 23. aprillil Poola vägedele ja Riia 22. mail. 12. mail läks Eesti armee üldpealetungile ja vallutas 25. mail Pihkva. Eesti omakorda aitas luua sõjaväge Lätil, pärast Karlis Ulmanise valitsuse kukutamist Eestisse evakueerunud Läti sõjaväelastest. 1919. aasta suvel opereeris kolmest Eesti diviisist kaks Põhja-Lätis, puhastades selle Punaarmeest (Marienburg-Jakobstadti operatsioon 27. maist kuni 5. juunini). Juunis 1919 põrkasid Eesti-Läti väed kokku Saksavägedega, kes üritasid allutada Lätit oma võimule. Selle kokkupõrke tagajärjel toimus Landeswehri sõda. Landeswehri sõda kestis 5. juunist 1919 kuni 3. juulini 1919. 10. juunil üritati sõlmida rahulepingut, mis aga kahjuks ebaõnnestus ja tekkis uus konflikt. Mõlemad pooled tegid mõned vastupealetungid ja 2. juuli õhtul hakkasid vaherahu läbirääkimised, mis seekord
· Kaob trifoorium · Tihti esineb kodakirikut · Ulmi toomkirik o Telliskiviehitised Sileesias o Profaanarhitektuur Jääb Prantsusmaa, Madalmaade ja Itaalia kõrval varju o Kindlusearhitektuur Esmajoones kaitse otstarve Marienburg · Saksa telliskiviarhitektuuri tippsaavutus · Eeskujuks paavstide loss Avignonis Linnakindlustused · Kesksel kohal väravatornid o Holstentor Lübeckis o Il. Gooti kujutav kunst Prantsusmaal. · Skulptuur o Plastika saavutab võrratu täiuse
Rüütelkondade seisukohti väljendas Maapäev. 15saj laienevad ka läänide pärimisõigused pea piiramatuks. Suurenenud seega aadli emantsipatsioon. Olid piiskopi- ja kapiitlimõisad. Liikmete kanooniline arv 12. Üldiselt rohkem, vahel vähem. Saksa ordu Liivimaal Suurem osa Liivimaast + Bremen ja mingi muu ala. Maameister allus Saksa ordu kõrgmeistrile. Üldiselt üritab Liivi osa pidevalt iseseisvuda läbi ajaloo. Kõrgmeistri residents Marienburg. Preisi haru kõrval veel Saksa haru (eesotsas deutschmeister) ja Liivi haru. Kui 1525 Preisi osa sekulariseeriti ja Liivi haru lõppes, siis Saksa osa jäi püsima. Eksisteerib tänini ja keskuseks Viin. 13saj Liivi ordumeister kõrgmeistri määratud. Hiljem valiti Liivimaa ordu kapiitli poolt, esitatakse 2 kandidaati ja kõrgmeister valib neist ühe. Hiljem valiti täitsa ise (15saj). Ordumeister resideerub Riias, 15saj Võnnus. Maamarssal – ordumeistri lähim abi.
tõmbamine läbi Valga põhiosa halvaks linna funktsioneerimist ja võiks ohustada tema eluvõimet. 37 Seetõttu, arvestades neid põhimõtteid, millega ma 22. märtsi lepingu põhjal selle küsimuse lõplikul otsustamisel olen seotud, ma otsustan: 1. Valga põhiosa jääb Eestile. 2. Jaam Valk I jääb Eestile tingimusega, et Eesti valitsus annab soodustusi liikluseks Lätisse ja Lätist. 3. Väiksem osa Valgast jääb Lätile. 4. Jaam Valk II Marienburg-Valk-Pärnu liinil jääb Lätile tingimusel, et Eesti huvid selle raudtee töös oleksid kindlustatud. Pean vajalikuks lisada, et kolonel Robinson, kellel alamkomisjoni esimehena oli võimalus seda küsimust pikemalt uurida, ühineb selle otsusega. 94 Jätan endale õiguse enne komisjoni töö lõpetamist välja töötada mõned tingimused, mis puudutavad raudtee tööd ning on vajalikud ülalmainitud punktide 2 ja 4 realiseerimisel, samuti elektrivalgustuse
Eesmärgiks lahingutegevuse viimine väljapoole Eesti piiridest. See ei tähendanud küll mitte soovi piire laiendada, vaid Eesti territooriumi hoidmist vastase sissetungi eest. See võimaldas ka eesti vägesid sundida PA-d kaitsele ning Eesti RV kontrolli alla langenud aladest loodeti kujundada nn puhvertsoonid. Seda plaani oli Laidoner ellu viia juba jaanuaris- veebruaris, kui nüüd oli võimalik selle juurde tagasi tulla. Põhjakorpus ja tema pealetung Narva suunas .. Marienburg-Jakobstadti operatsioon. Põhjakorpus ja selle pealetung Narva suunas. Eesti pool oli varustanud Põhjakorpust relvastusega. Nii hakati eestlaste-venelaste koostööna planeerima pealetungi Narva taha. Esmased eesmärgid üsna tagasihoidlikud. Taheti liigutada rinnet edasi vaid 20- 30 km kaugusele. Eesmärgiks minna järgmiste suurte teetõkete (jõgede) juurde. Tähtsaimaks sihtpunktiks oli Jamburg (praegune Kinigissepa). 13.05 algas PK pealetung ja osutus uskumatult edukaks
ei likvideeritud oli Sotimaa, sest tolle kuningas Bruce oli kirikuvande all ning ei suhelnud paavstiga. 3) Saksa ordu ehk Teutooni ordu asutati 1190 Akkoni all hospidalivennaskonana, 1198 sai rüütliorduks. Rõivas: valge mantel musta ristiga. 1220-nendail asus ordu Ungaris. 1226 seadis Saksa Ordu end sisse Preisimaal. 1237 liideti Saksa Orduga Mõõgavendade ordu. Kõrgmeistri residents oli aastani 1291 Akkon, 1291-1309 Veneetsia, alates 1309 Marienburg. Pärast Presilaste allutamist 1283 pidas ordu sõda Leedu ja Poolaga. 1386 Leedust sai kristlik riik, Saksa ordu kaotas oma misjoniülesande. 15. sajandil algas ordu langus ning 1525 ordu likvideeriti. Orduriigist sai Preisimaa vürstiriik, mis oli Poola vasall. 4) Mõõgavendade ordu asutati 1202 Riias. Värviks punane rist valgel mantlil. Eesmärgiks võitlus balti ja soome-ugri rahvaste vastu. 1230 lõppes Liivimaa ja Kuramaa alistamine
The intercepts did not answer the crucial question of Rennenkampf s intentions. But Ludendorff decided that, with this intelligence, the likelihood of overwhelming victory over Samsonov was worth risking defeat by Rennenkampf. The orders went out to march the remaining troops facing Rennenkampf across the short inner distance between the two pincers. The march was getting under way next morning as Ludendorff and Hindenburg appeared at headquarters in Marienburg. But Ludendorff was not entirely free of anxiety about what he had done; second thoughts disturbed him. His thin line of cavalry could have been easily pierced by the Russian 1st Army. "Rennenkampf's formidable host hung like a threatening thundercloud to the northeast," he worried. "He need only have closed with us and we should have been beaten." Their defeat would have meant a tremendous moral blow to the German cause, loss of the
annaabi.ee 
