see, mis meid justkui kahjustab on loomulik maailma kulg ning on ette seatud nii olema, järelikult pidi see meeldima jumalale. Millegi kadumine ei tähenda pahe asemele tulekut, pigem jääb asemele kadunu voorus. Seneca ei mõista hukka igasugust kaasaelamist, emotsioonid on kohased, kuid kui tegemist pole paheks muutumisega, jääb ta mõistus selgeks, ta ei lange. LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? Vastus sõltub vaatevinklist - võib ju tõepoolest küsida, kui meid polnud varem, miks peaksimegi olema hiljem? Miks peaks paratamatus meis hirmu tekitama, eranditult kõik voolab sinna. Meile kuulub praegune hetk ning muretseda sajanditaguse aja pärast pole mõtet. Kui selline mõte puudutab vaid surma-temaatikat on see põhjendatud, kuid kui
Kaotatud lapsele mõeldes, peab mõtlema, et ta oli inimene, kelle saatus ei pidanudki viima teda vanaduspõlve. Seneca ei keela ära kaasaelamist, ta ütleb, et kaotatud lapsest tuleb sageli rääkida ning tema mälestust pühitseda nii pidulikult ja sageli kui võimalik, sest see aitab üle saada kurbusest. Mida rohkem rõõmu tunda inimese mälestusest, seda kirkakamalt ja meeldejäävamalt on inimene meie mälestuses. LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta. Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? Jah, Seneca on suremist ilusti ja hästi põhjendanud. Surma pole mõtet karta, sest et see on elu paratamatu osa. Me kõik sureme ühel hetkel, ükskõik kas see on meie soov või mitte. Seda enam peame elama hetkes ja olevikus, et mitte kaotada meile antud aega surmahirmu põdedes. LXXVIII kirjas annab Seneca nõu, kuidas taluda haiguste poolt põhjustatud kannatusi
Nausikaa) 3 28. Millisest vaatenurgast jutustab Odysseuse loo Margaret Atwoodi teos ,,The Penelopiad" (,,Penelopeia"?) Penelope omast naine, kes ootab 20 aastat oma mehe kojutulekut. 29. Millist arengut esindavad hilisantiikaja kirjanduses Symmachuse, Macrobiuse, Claudianuse ja Ammianus Marcellinuse teosed? Kuigi ladina keel oli peamiselt kirikukeel, esindasid nende teosed ladinakeelset paganlikku kirjandust. Ka olid nende autorite teosed oluliseks ajalooallikaks, käsitledes ajalugu ja kultuuripärandit. 30. Mis on barokiajastu kolm peamist kultuurilist ja intellektuaalset suundumust? 31. Mis on Bütsantsi kunsti kaks peamist teemat? Peamisteks teemadeks bütsantsi kunstis olid kiriku- ja keisrivõimu seose kujutamine ning usulised teemad. 32
tõotatud midagi kindlat, kelle saatus ei pidanudki tingimata raugaeani juhtima. Seneca ei keela ära kaasaelamist, ta ütleb, et kaotatud lapsest tuleb rääkida sageli, ning tema mälestust tuleb pühitseda pidulikult nii sageli kui võimalik, see aitab üle saada kibedusest. Rohkem naeru ja vähem nuttu, kuna kui nutetakse üliohtralt, mäletatakse ülivähe. · LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? Raud ja veri polnud tema puhul vajalikud. Kolm päeva ei võtnud ta toitu, käskides oma magamistoas üles sättida telgi. Seejärel kanti sisse vann, milles ta kauase lamamise järel, kusjuures sooja vett aeg-ajalt uuendati, aeglaselt hääbus; nagu ta ise ütles, mitte ilma mõningase naudinguta, mida tavatseb tuua sujuv
vaadata. o Lähedaste surma taludes on targa hingeseisund sama, mis oma surma oodates. Vooruse üksmeel hävib, kui vaim, kes peab püsima kõrgel, alistub kurbusele ja igatsusele. Iga hirm, rahutus, loidus mistahes tegevuses tähendab autust. Auline on endas kindel, ta on kohkumatu ja võitlusvalmis. · LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? o Jah, sest see ongi ju nii. Kõik surevad ükskord. Ta on oma kirjas suremist hästi põhjendanud ning minu meelest surm ongi paratamatu, elu loomulik osa. o Kõik on teadlikud, et elu on haigus, mis lõpeb surmaga aga kui see haigus paistma hakkab, siis hakatakse kartma ja halama. Surm on paratamatus. Kui sa kardad surra, kas sa siis veel elad
puhul on targa hingeseisund sama, mis oma surma oodates, üks teeb hirmu niisama vähe kui teine valu. Hirm ja valu on aga autuse märk, sest auline on alati kindel ja võitlusvalmis. Arvan, et Seneca põhjendused on õiged, sest surm on paratamatu ning sellest ei pääse keegi. Olgugi, et laste surm võib tunduda traagilisem kui juba eakate inimeste. Siiski tuleb pärast lähedaste inimeste surma edasi minna ja sellest üle saada. 5. LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta. Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? Surma pole mõtet karta, sest see on loogiline ja paratamatu elu kulg. Keegi ju ei hala ega värise sellepärast, et pole elanud 100 aastat varem, miks peaks siis kurvastama, et ei saa elada 100 aastat hiljem. Tuleb elada olevikus ja just antud hetkes. Arvan et Seneca põhjendus on õige, sest surm kuulub elu juurde ja on selle loomulik nähtus, mida ei peaks kartma. 6
Me kõik sureme ühel päeval. Pole mõtet oma pead vaevata asjadega mis nagunii tulevad ja mis juba seljatatud on. Seneca ütleb, et lapse kaotuse puhul tuleks temast rääkida. Rääkides saab ajapikku kõige hullemast valust ja kurbusest üle. Mida vähem nutetakse, seda enam mäletatakse. Minu arvates on ka tegelikkuses nii kuna halvad emotsioonid, kogemused mis läbi elatud on tagantjärele meenutades mustad augud. LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? Minu jaoks on selgitus rahuldav. Ma ei saa öelda, et surma ainetel poleks ma ise kunagi mõtisklenud, ent ma leian, et rohkem süviti selgitada pole vajalik. LXXVIII kirjas annab Seneca nõu, kuidas taluda haiguste poolt põhjustatud kannatusi. Millised need soovitused on ja millega neist te nõustute? Mitte miski ei reibasta ega aita haiget nõnda kui sõprade osavõtlikkus
alistub kurbusele ja igatsusele. Iga hirm ja rahutus, iga loidus mistahes tegevuses tähendab autust. Auline on ju endas kindel ja kordaseadnud, ta on kohkumatu ja võitlusvalmis. (Kuid samaks jääb ka veendumus, et miski sellest pole pahe ning väärt niipalju, et terve mõistus selle pärast ära langeks. Kõike, mida tal tuleb teha, teeb ta julgelt ja kõhklemata.) LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 2489). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? o Jah, sest see ongi ju nii. Kõik surevad ükskord o Jah. Seneca on oma kirjas suremist hästi põhjendanud ning tõesti surm on paratamatu, see on elu loomulik (lõpu?)protsess. o Sageli peame surema, kuid ei taha. Keegi pole nii rumal, et mitte teadlik olla
Isegi kui kaotada oma lähedane sõber või laps, tark ei masendu. Igasugune hirm ja rahutus oma tegevustes tähendab autust mida üks tark auline inimene ei saa endale lubada. Surm on loomulik protsess elust ja see ei vääri ära langemist. Seneca arvates on siiski ka targal õigus kurbusele lähedase kaotamise puhul. Kuid see kurbus ei tule aulisel inimesel mitte peast vaid seletamatust loomusunnist 4.LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? Lucius Annaeus Seneca selgitab, et surma pole mõtet karta kuna surm on loomulik elu kohustus, mis tuleb nii kui nii. Surma tuleku eel ei tasu halada selle üle, vaid tuleb olla väärikas. Elu on nagu näidend mida tuleb hästi mängida ja lõpetada mõnusa puändiga. Seneca selgitus on väga kohane ja iseenesest mõistetav. Kuid siiski kõikide inimeste sees on olemas miski.
Penelopega, samuti sireenidega. Kujutatud on ka Odysseuse võitlusstseene, näiteks Penelope kosilastega ja kükloobiga. 29. Millisest vaatenurgast jutustab Odysseuse loo Margaret Atwoodi teos „The Penelopiad“ („Penelopeia“?) Jutustaja roll on Penelopel ja tema kaheteistkümnel teenijannal. „Miks oli vaja teenijannad ülespuua, ja mida Penelope tegelikult mõtles?“ 30. Millist arengut esindavad hilisantiikaja kirjanduses Symmachuse, Macrobiuse, Claudianuse ja Ammianus Marcellinuse teosed? Symmachus, Macrobius, Claudianus ja Ammianus Marcellinus esindavad paganlikku ladinakeelset kirjandust. 31. Mis on barokiajastu kolm peamist kultuurilist ja intellektuaalset suundumust? Barokiajastul valitsesid kolm põhilist suundumust. 1) Vastureformatsioon, millega taheti tugevdada katoliku kiriku mõjuvõimu, pandi alus katoliku kiriku propagandale. Trento kirikukogul (1545-1563) otsustati, et inimesed tuleb läbi
ning paratamatusega leppides pääseme hirmude ja valude kütkest, säilitades julgust edasi liikumiseks. Paraku tähendab tõeline lähedus teise inimesega emotsionaalset investeeringut ning tema kaotuse juures oleks kurbustunne just kui selle investeeringu loomulik tulem. Pikalt selle tunde käes viibimine aga ei nulli juhtunut ega aita ka edasi liikuda. · LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? Seneca leiab, et surma pole mõtet karta, kuna see tuleb ükskord meie tahtest hoolimata ja ei tasu tunda hirmu paratamatuse ees. Selline kartus vaid takistab tegelikult elamast. Oluline on surma juures hoopis see viis või meeleseisund, millega siit ilmast lahkuda. Pean seda selgitust absoluutselt rahuldavaks, kuna väärtustan seda aega, mis meile igaühele
põhjendused tema jaoks tõde. Kindlasti oleks mentaalselt kergem ning lihtsam minna eluga edasi, kuid arvan, et mitte midagi tunda ning ükskõikseks lähedase inimese kaotuse korral jääda pole võimalik. Seneca ei mõista hukka igasuguse kaasaelamise ning leina lapse kaotuse puhul, pigem väidab ta, et seda tuleb teha mõistusega, tasakaalukalt ning enesele kindlaks jäädes, mitte liiale minnes, ei tohi lasta segada sellel oma elu. 36. LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? Ei pea rahuldavaks, sest minu jaoks pole üksi selgitus piisav, et ma ei kardaks surma. Ma saan aru ja mõistan Seneca seisukohti, kuid minu jaoks pole need omased. Muidugi ma arvan, et surma ei peaks kartma ega pelgama, sest tuleb ta ju niikuinii, aga kui mõelda, mis ees ootab, siis tekib natukene ka hirmu. Samas tuleb väärtustada ning hoida elu, keskenduma oma elule, elada
annaabi.ee 
