Mängud poliitikas ja inimsuhetes (1)

Mängud poliitikas ja inimsuhetes
William Shakespeare “ Hamlet ”
Poliitika on protsess, mille käigus jõutakse otsusteni ja sõlmitakse kokkuleppeid, mis määravad sotsiaalses elus kehtivad reeglid. See eeldab kompromisse erinevate huvide ja arvamuste vahel, mis ei pruugi aga alati õiglased olla. Tihtipeale paneb üks osapooltest end maksma, kuid teine saab selle tagajärjel tugevasti kannatada. Ka inimsuhetes peegeldub väga palju selliseid olukordi ning see puudutab eranditult meid kõiki. Poliitika on nagu kassi-hiire mäng. Inimsuhetega manipuleerimine on aga nagu mängimine tikkudega - ohtlik ja vähemalt ühele osapooltest kannatusterikas. Õigluse jalule seadmine on seejärel pikk töö. Poliitika ei tunne halastust, elus aga on see jõud, mis võib inimesed selles maailmas muuta paremaks. Samuti on aususega. On tavaline, et rääkides poliitikast, välistatakse ausus. Inimestelt aga ootame täiesti loomulikuna just seda, et meile ei valetataks. Seejuures aga unustame ära, et sama oodatakse ka meilt.
Minu meelest on Shakespeare näidendis “Hamlet” läbiv tegevus see, et peategelane otsib lahendust isa vaimu antud ülesandele: maksta kätte, seejuures jättes hing rüvetamata. Nii vastuolulist ülesannet näis olevat võimatu lahendada, sellest said alguse kõik Hamleti otsimised ja kõhklused. Tihe sündmustik algas hetkest, mil Hamleti isa vaim teatas esimesele, et tema mõrva kordasaatjaks oli printsi lihane onu. See pani peategelase vere keema, tekkisid kahtlused, kas maksta lellele kätte või mitte. Ta kartis, et ei suuda ennast kontrollida ning teeb tegusid, mida ei pea õigeks. Paraku ei talunud kuningavõsu teadmist, et isa mõrtsukas istub troonil koos tema enese emaga. Hamlet pidi midagi ette võtma, tema õilis süda ei lubanud toimuvast lihtsalt mööda vaadata. Asi polnud sugugi selles, et prints oleks olnud auahne, mis sageli on tegutsemismotiiviks poliitikas. Ta ei janunenud mitte trooni, vaid õigluse järele. Seda saavutada on aga sageli keerulisem, kui vallutada kuningriiki, sest tuleb vahendeid valida nii, et oma õigusi taga ajades teisi ja nende õigusi maha ei tallata. Algatuseks hakkas Hamlet võitlema onuga, aga ta ei proovinud osavust mitte mõõgavõitluses, vaid kasutas oma nutikust ja kavalust, kuid ka valetamist. Ka poliitikas on väga levinud oma soovide saavutamine vassimise teel. Tundub, et tähtsaks peetakse üksteisele ärategemist. Selline käitumine aga lõhub suhteid ning tekitab antipaatiat. Hamlet otsustas oma isa mõrvari leidmiseks hullu teeselda arvates, et ullikese tegemistele ei pöörata kuigi palju tähelepanu (ka poliitikud kipuvad “vahele jäämise” hirmus end totukestena näitama). Printsi soovil etendati näidend “Gonzago mõrv”, milles toodi üksipulgi välja Taani kuninga mõrva etapid. Selle tulemusena muutus Claudius rahutuks ning printsil polnud enam kahtlust, et onu roima taga oli. Nüüd tekkis vaid küsimus, kas tasub onule samaga vastata, mis too tema isale tegi.
Marcus Aurelius on öelnud, et parim viis kätte maksta on mitte tasuda samaga. Me peame õppima teiste vigadest. Esialgu Hamlet talitaski nii, olenemata sellest, et tal oli võimalus oma onu tappa. Prints mõistis, et see oleks olnud samasugune mõrv nagu eelminegi, aga mitte õigluse jalule seadmine. Ta püüdis vaadata olukorrale läbi teiste silmade, proovides kuningale halastada. Poliitikud on sageli halastamatud. Hamlet oli vaoshoitud ja kaalutlev, ta tegi kõik sammud eelnevalt järele mõeldes, jäädes ikka väärikaks ega laskunud tasemele, mis oleks võinud tema kuninglikku staatust kõigutada. Samas ei unustanud ta oma põhieesmärki seoses isa surmaga.
Nii Hamleti kui ka Claudiuse tegevusega said kannatada mitmed tegelaskujud. Neid kasutati ära nagu nad oleksid tühised tunneteta marionettnukud, keda võib liigutada ja juhtida vastavalt enda meele järgi. Näiteks kuningas õhutas Hamleti armsamat ning kahte väga head sõpra peategelast lõksu püüdma. Õukondlased täitsid käske vaid kõrgema isiku heakskiidu ja võimu nimel, mistõttu Taani prints kaotas nende vastu usalduse. Hamlet ise aga ei põlanud ära mitmete talle oluliste inimeste solvamist – eesmärk pühendab abinõu. Pimestatuna vihast ei suutnud ta end kontrollida ja valas oma raevu armastatud neiu peale välja, mis pani Ophelia Hamletist eemalduma. Peategelase teod võivad küll tunduda hoolimatud ja ülbed, ent ta tahtis olla ikkagi tema ise. Ta ei olnud inimene, kes tõstab ühiskonna huvid enda omadest kõrgemale. Ta pidas õigesti käitumise all silmas selle tegemist, mida ütles tema süda, mitte tema riik.
Esitades endale küsimuse: “Olla või mitte olla­­­?”, mõtles ta: “Kas jääda iseendaks või mitte? Kas lasta teistel oma elu üle otsustada või vastupidi?” Isa surma eest kättemaksmisega soovis ta midagigi oma elus teha õieti. Ta tahtis Taanimaale näidata tõelist mõrtsukat. Hamlet ei halastanud. Ta küll otsis dilmmale lahendust ja jõudis ka üpris selle piirile: lõpp on vaikus.
Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi . Me ei näe maailma sellisena, nagu see tegelikult on, vaid sellisena, milline see meie teadmiste ja kogemuste läbi näib. Sellest saavad alguse “mängud” nii inimsuhetes kui ka poliitikas. Öeldakse, et seal, kus on kaks inimest, on vähemalt kolm poliitilist vaadet. Nii ka “Hamletis” oli tegemist erinevatest poliitilistest vaadetest tekkinud vastuoludega tegelaste vahel. Kes soovis võimu, kes südametunnistuse säilimist.