50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2015-09-27
Kuupäev, millal dokument üles laeti
1 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
tuulekivihall
Õppematerjali autor
Keskaegsel põhikujul on säilinud kõik olulisemad tollal püstitatud esindus- jasakraalhooned, aga ka rohkelt linnakodanike ja kaupmeeste elumaju koos aitade ja ladudega. Võib öelda, et Tallinn kujutab endast Euroopa ühte paremini ja terviklikumalt säilinud keskaegset linna, olles Eesti arhitektuuri tõeliseks pärliks. , . Üks Tallinna sümboleid on Vana Toomas. Vanaaegset sõdurit kujutav esimene tuulelipp paigutati Raekoja torni tippu aastal 1530. Ja, muidugi on legend seotud Vana Toomasiga. Kaua aega tagasi elas Tallinna rannas vaene lesknaine Kala-Mai oma poja Toomaga. Mai müüs linnarahvale kala ja asus juba varahommikul linna poole teele. Kui päike tõusis, avati linnaväravad ja tõstesillad lasti alla. Linnavahid tundsid Kala-Maiet ja tema poega hästi ning seniks, kuni Mai kala müüs, jättis ta Tooma sõjasulaste hooleks vahitorni. Toomal oli seal alati väga lõbus. Ta vaatas vahimeeste relvi, aga ei suutnud veel ei oda maast
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
D'Artagnan maksis ära üüriraha ja asus kohe oma korterisse. Kogu ülejäänud päeva veetis ta sellega, et õmbles vammusele ja pükstele poorte, mis ta ema oli isa d'Artagnani peaaegu uuelt vammuselt ära lõiganud ja salaja pojale kaasa andnud. Pärast seda läks ta Ferraille' kaile ja laskis mõõgale uue tera panna. Siis tuli ta Louv-re'isse, et esimeselt vastujuhtuvalt musketärilt järele pärida, kuidas jõuda härra de Treville'i maja juurde. 22 Viimane asus Vieux-Colombier' tänaval, seega just d'Artagnani poolt üüritud toa naabruses -- asjaolu, mis näis talle ennustavat reisi õnnelikku kordaminekut. Ning siis, igati rahul oma käitumisega Meung'is, mitte midagi kahetsedes, usaldades olevikku ja vaadates lootusrikkalt tulevikku, heitis ta voodisse ja magas vapra mehe und. Tema veel täiesti provintslik uni kestis kuni kella üheksani hommikul, mil ta üles
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
Või pöörduks ta külmalt kõrvale nagu muu tühi maailm? See kujutlus valmistas nii meeldivat kannatust, et ta selle mõttes ikka ja jälle uuesti läbi elas, üha uues ja erinevas valguses, kuni oli selle lõimelõngadeni ära kulutanud. Viimaks tõusis ta ohates ja sammus pimedusse. Kella poole kümne või kümne paiku jõudis ta tühjale tänavale, kus elas tema jumaldatud tundmatu. Ta peatus viivu; ükski hääl ei ulatunud tema kuulatavasse kõrva, ainult maja teisel korral langes ähmane küünlavalgus ühe akna eesriidele. Kas pühapaik oli seal? Ta ronis üle aia ja puges vargsi läbi põõsaste selle akna alla. Kaua ja liigutatult vaatas ta selle poole üles; siis heitis ta akna alla selili maha, käed risti rinnal, hoides oma armetut närbunud õiekest. Nii tahtis ta surra -- väljas külmas maailmas, ühegi varjuta tema kodutu pea köhal; ükski sõbralik käsi ei pühi surmahigi ta laubalt, 26
Üürikeseks avatud uksest vilksatas valgusejuga Indreku kõrvale tänavale, mille ümmarikkude prügituskivide vahel roomasid siin-seal kõhnad rohulajud. Seda Indrek pani millegipärast selgesti tähele ja see puudutas teda kuidagi koduselt ja hellalt, sest tal tuli meelde pikk üksik kastehein, mis oli millalgi kasvanud Vargamäe eluhoone õlgkatuse põhjapoolsel küljel. Oli veel üks teine asi, mis mõjutas Indrekut koduselt ja julgustavalt. See oli maja uks, millele ta lähenes, et teda avada. Avamise asemel aga laskis ta käe üle uksepinna libiseda ja tundis, et see on sooneline. ,,Just nagu meie vana linamasina võllid," mõtles ta, ,,ainult kandid veel rohkem kulunud, veel nürimad." Ta polnud oma mõttega veel õieti lõpulgi, kui uks seespoolt lahti kisti ja sealt keegi noormees välja astus, mingisugune vormimüts peas. Midagi sähvatas Indrekul läbi keha, nagu oleks ta kuriteolt tabatud
Mammonat ei kogutud. "Kui raha oli, sõideti taksoga Riiga, aga kaht ühtmoodi tassi isal küll majapidamises polnud," meenutab Katrin Kaugver. Koos teise abikaasaga elas Kaugver 1960ndail Pärnu mnt 23 kirjanike ühiskorteris ja hiljem kolmanda abikaasa juures Jõelähtmes õpilaste ühiselamus, mida Oskar Kruus on oma värskes mälestusteraamatus kirjeldanud kui barakitüüpi maja. Tõsi, 1970ndatel sai Kaugver Mustamäele kahetoalise korteri ja päris elu lõpul ostis ja sisustas Lehtsesse perekonnasõpradest abielupaari Madis ja Ludmilla Maleva abiga suvilaks väikese maja. Taksojuhid, eriti Madis ja Milla, täitsid Kaugveri elus alates 1979. aastast, kui tal gangreeni tõttu amputeeriti üks jalg, tähtsat kohta. Ise ta enam rooli ei istunud.
targema rahva suust kuulnud, et vanal ajal olnud üks väga rammukas mees, Simp-son või Sampson, kes sada hunti või karu sabapidi kokku sidunud, mispeale tema, Vahur, ühe metshärja, ühe karu, ühe hundi, ühe metskuldi ja veel mõne muu tigeda eluka kinni püüdnud, imetaltsaks teinud ja selle põrgukutsikate karjaga läbi küla uitnud; kuidas ta kuused juurtega maa- 12 põuest kiskunud, juured ja ladvad maha murdnud ja enesele tüvedest maja ehitanud. Neid ja muid muinasjutte rääkis rahva suurendav suu tugevast Vahurist, ja neid jutte kuulates särasid poiste silmad elavamalt, vajus meeste rõhutud selg veel enam küüru ja mahapööratud orjapilk näis ütlevat: «See oli tema. Meie seda ei või . . . peame kannatama . . . » Tugev Vahur luusis mõne aja üksipäini mööda metsi, tundis siis igavust, lunastas enesele Lodijärve lossihärra käest hundinahkade eest nägusa neiu naiseks ja naisevenna sulaseks,
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid