Mäeküla piimamees - raske mõista, kerge hukka mõista (0)

Raske on mõista, kerge on hukka mõista
Miks on nii, et inimesed ei vaevu mõtlema miks üht või teist asja on tehtud vaid peavad kergemaks tegija kohe hukka mõista. Tihtipeale leidub igale teole mõistlik seletus. Mis peamine, pärast selgitusi ei pruugi inimesed oma arvamust muuta vaid jäävad oma hukka mõistva suhtumise juurde. Sellised probleemid on olnud Eestimaal juba aastasadu ja neist on kirjutanud Eduard Vilde oma romaanis „Mäeküla piimamees“.
Kuigi kõik meie ümber on muutunud võrreldes ajaga millal Vilde oma romaaniga välja tuli, on probleemid ikka samaks jäänud. Inimeste loomus on muutumatu. Inimesed ei vaevu üksteist mõistma. „Mäeküla piimamehes“ võiksime hukka mõista kõiki tegelasi, kuid enne võiksime üritada neid mõista.
Kõige süüdlaseks võiksime pidada manduva Mäeküla mõisa vanapoissi, härra Ulrich von Kremerit, kes tegi Tõnu Prillupile ettepaneku, kui tema saab Prillupi naise, saab mees tulusa piimarentniku talu. Mina Kremerit hukka ei mõista. Kuigi kellegi teise naise himustamine on patt ja eriti veel naise eest maksmine, siis arvan, et armastuses on kõik lubatud, isegi naise eest talu pakkumine. Pealegi polnud Tõnu ja Mari koos armastusest vaid Mari oli kohuse ja tava tõttu abiellunud oma õe lesega ja hakanud tema laste kasuemaks. Saamaks naist keda ma ülekõige himustaks, olen nõus ka tema eest võitlema, vahendeid valimata.
Tegelane, kelle mina hukka mõistaks, on Tõnu Prillup . Ta oli väga kade jõuka piimamehe Kuru Jaani vastu ja lootis kord endale tolle kombel mõisa osta. Prillup ei arvestanud kellegi teisega peale enda. Ta ei mõistnud mis tunne võib olla Maril , keda nii lihtsalt maha müüdi. Kuigi Tõnu Prillup saab hiljem oma veast aru on siis selleks liiga hilja. Järgmise argpüksliku sammu teeb ta siis, kui hakkab oma muresid alkoholiga lahendama . Arvan, et rekke külmumine oli talle piisav karistus . Tõnu oli egoist , ta mõtles vaid endale.
Selle meestevahelise tehingu ohvriks jääb Mari. Neiu ei saa elada elu, mida ta ise tahaks. Olles kohustatud oma surnud õe laste eest hoolitsema ja tema lesega abielluma puudub tal võimalus luua oma perekond. Eriti häbiväärne on hetk, mil Mari sai teada, et mees kellega ta abielus on ja tema laste eest hoolitseb on naise mõisahärrale kupeldanud. Mari avastab, et Prillupil puudub austus tema vastu. Arvan et Mari tegi õigesti, kui lõpuks nõustus Kremeriga suhtlema , sest see andis talle juurde vaba aega ja pealegi pole raamatus kordagi mainitud et nad oleksid vahekorras olnud. Nii sai Mari rohkem aega linnas käia ja leidis endale armastatu .
  Hukka mõista on alati lihtsam, kui mõista. Kindlasti ei nõustu kõik minu arvmusega. Igaühel on õigus ise oma valikujärgi tegelasi hukka mõista aga hoopis raskem on inimest tundma õppida ja tema tegudest aru saada. Sellist oskust polnud Vilde toeste ajal ega pole tänapäevalgi.