"Mäeküla piimamees" arutlus (0)

Mõistatuslik Mari
Mari oli terve teose vältel kõige mõistatuslikum tegelane. Isegi teose lõpus ei saanud ma täielikult aru, miks oli ta nõus mõisas käima. Oli seal mängus tema heaolu, Tõnu võimalused ja õnn või mõtles ta hoopis laste peale? Mis sundis Mari nõustuma lepinguga, millele ta algselt nii vastu oli seisnud? Miks ta lükkas tagasi kõik kosilased , kes pärast Tõnu surma tema juurde tulid?
Kas Mari nõustus lepingu täitmisega enda pärast? Ma arvan, et kindlasti olid mängus ka oma huvid, sest Tõnu piimameheks saamine tähendas ka ju suuremat rikkust talle. Ta sai endale lubada linnas käimise luksust ja ei pidanud muretsema nälja ega viletsuse pärast. Siiski, kui ta oleks nõustunud ainult enda heaolule mõeldes, oleks ta seda teinud ju kohe kui ettepanek tuli, kuid ta seisis sellele vastu. Mari nõustus alles pärast Tõnu haigust, olnud kuulnud meest sonimas sellest, kuidas nad kõik peavad varsti minema uut kohta otsima , sest Tõnu praegust kardab kaotada. See jutt mõjus Marile, sest oleks see ju tema südame-tunnistusel, kui nad peaksid ära minema. Mari ei mõelnud minu arvates eriti Tõnu peale. Ta ei hoolinud sellest kas Tõnu saab rikkaks ja õnnelikuks. Maril olid rohkem enda ja laste huvid mängus, oli ta ka ise natuke lapselik. Kindlasti ei nõustunud Mari lepinguga Tõnu pärast, kuna ta oli tulnud laste eest hoolitsema, oli abielu Tõnuga ainult formaalne, mingit mehe-naise vahelist armastust ta Tõnu vastu ei tundnud . Mari oli tulnud Tõnu juurde elama, et hoolitseda oma kadunud õe laste eest. Kuidas ta nende laste eest hoolitseb, kui perel pole kohta kus elada või midagi hamba alla pista. Mari hoolis neist lastest ja kui kuulis Tõnu sonivat koha kaotamisest, siis ta ju teadis, et kasvõi laste nimel peab ta lepinguga nõustuma.
Peale Tõnu surma tulid Marile kosja Ants, kes tahtis vahetada Altküla renditalu Kuru ja piimade vastu ja ka sepp Juhan, kes tahtis leske, tahtis Tõnu lastele isaks olla, lepingust ta ei hoolinud. Mari ei tahtnud kumbagi, ta tahtis vaba olla ja kuigi Juhan oli ainuke, keda ta armastas , ei suutnud ta mehele andestada, et too teda ei kaitsnud kui teda kõva häälega sepakojas solvati.
Miks Mari nii otsustas nagu ta otsustas, ei saa täpselt kunagi teada, sest raamat seda täpselt ei ütle. Jääb üle vaid oletada. Mina oletan, et Mari mõtles lastele, et neil oleks toit laual ja katus pea kohal ja natuke ka endale, sest sai lubada endale luksust, mida muidu ilmselt poleks, näiteks ilusate kingade ostmine . Peale Tõnu surma ei tahtnud ta ühtegi meest, kes tema juurde tuli, sest need olid needsamad mehed, kes olid Mari selja taga sõnadega solvanud sel ajal kui Tõnu veel elas ja nüüd tahtsid ise tema meheks saada. Mari tahtis vaba olla, nagu ta ise ütles: „Ma tahan linnas varblane olla, mitte kanaarilind “